Panen siia minu Õhtulehele toksitud vastuste pika versiooni :), lehes ilmusid need lühendatult. Küsimused Kaire Kenkilt.
Kirjastaja Epp Petrone , miks Elizabeth Gilberti raamat “Söö. Palveta. Armasta” on miljonite naiste seas nii populaarseks lugemisvaraks osutunud?
“Väga paljud naised samastavad end tema raamatuga, igaühel on elus olnud probleeme ja nad otsivad neile lahendusi. Elizabeth julges hakata oma elu muutma ja kuna ta tegi seda eksootilises ümbruses ja eksootiliste detailide abil, siis põimuski tuttav ja tundmatu kokku – ja see meeldis lugejatele. Itaalia toit, India aašram ja Bali ennustaja, kolm väga tugevat märki, lisaks veel peategelane oma abielu lahutamas ja kriisis… Kõik eduks vajalik on juba olemas. Kirjastaja maksis talle käsikirja esimest 50 lehekülge lugedes suure ettemaksu, et ta saaks minna oma reisile. Samas ei osanud ilmselt mitte keegi kujutada ette seda fenomeni, mis juhtus. Elizabeth Gilbert on ise seda hiigeledu oma uues raamatus kirjeldanud: see on nagu vaala luukere vaatamine loodusmuuseumis, sa saad korraga hoomata ühte sajandikku, aga seda, kui suur see tegelikult on, ei suuda sa hoomata.
Minu meelest on raamatul ka ülimalt tugev pealkiri, nagu väike katekismus. Lugesin just ühte kirjastamismaailma analüüsi, et kõige paremad on kolmesõnalised pealkirjad, milles on palju tegusõnu. Ja need on ju kolm kõige olulisemat tegusõna, mis meil üleüldse on.
Mulle tundub, et üks põhjus, miks see raamat nii oluline on – tänapäeva inimestele on tegelikult kõrgemad jõud väga olulised, nad otsivad vastuseid küsimusele, et kas meie igapäevase olemise taga on midagi-kedagi suuremat ja jäävamat. Ja siin, palun väga, on iroonilises keeles kirjutatud raamat sellest, kuidas ühel tavalisel naisel hakkas järsku jumal peas rääkima. “Äkki on skisofreenia?” viskab ta ise nalja, aga ikkagi usub ka. Inimestele on jumalat vaja ja ilmselt läbi selle raamatu on väga paljud leidnud oma kokkupuute oma jumalaga. Mulle väga meeldivad need kohad tekstis, kus autor on Indias ja lamab pimedal katusel tähtede all, õppides minnalaskmist ja andeks andmist… Meil kõigil on elus midagi, millel me peaksime minna laskma, ja Gilbert puudutas meis seda, loodetavasti õpetas midagi.
Selle raamatu müügiedu on igatahes ülisuur. See ilmus aastal 2006 ja mis on praegu NY Timesi ja portaali amazon. Com edetabelite esinumber – ikka tema! Mu meelest on ta absoluutses tipus olnud kauem kui ükski teine raamat läbi ajaloo.
Kusagilt lugesin ka ütlust, seoses raamatu esoteerilise poolega, et “Söö. Palveta. Armasta” on nagu täiskasvanute “Harry Potter”.
“Saladust” ja “Videvikku” ma pole lugenud, ei oska eriti võrrelda, aga eks need üleloomulikud jõud ole ka seal saagas mängus. Öeldakse, et ratsionaalsuse ajastu on läbi. Minu enda India-lugudes (praegu kirjutatavas “Kas süda on ümmargune?” teises osas) on samuti müstilisi juhtumeid tulemas.
Sina oled ellu viinud ka “Söö.Palveta.Armasta” nö.eesti moodi. Mis on sellise kannapöörde tegemise jaoks kõige olulisem? Piisav rahavaru? Kaaslase olemasolu?
“Olen tõepoolest kunagi kriisis olles põgenenud kodust välismaale, isegi mitu korda, esimene osa mu triloogiast “Kas süda on ümmargune?” on ilmunud ja hetkel töötan ma teise osa kallal, kus osa tegevust toimub samuti India aašramis. Ma ei propageeri põgenemist, aga ma arvan, et parem on julgeda edasi minna kui kannatada vanas ja ebasobivas olukorras.
Mul on heameel, kui lugejad võrdlevad meie raamatuid, neis on sarnaseid jooni küll. Üks erinevus on see, et kui Gilberti raamat on lineaarne lugu, siis minu hüppab tegevus mineviku ja tänapäeva vahel. ”
Mis arvad, kas täiesti nö. pea ees vette hüpates ja enda järelt kõik sillad põletades saaks selline tüüpiline endassesulgunud, kohmakavõitu suhtlemisega ja pidevalt muretsev eestlanna maailmas hakkama?
“Meie kirjastuses on mitu raamatut veel sellistelt autoritelt, kes põgenesid kodust seoses kriisiga: “Minu Kolumbia” ja “Minu Alaska” algavad õnnetust armastusest, “Minu Hispaania” algab sisemisest kriisist: tööl on jama ja tulevik on ette määratud… Nii et saavad kindlasti ka eestlased maailmas hakkama ja kindlasti saab igaüks oma elu muuta. Selleks ei pea muidugi laia maailma minema, aga sageli on füüsiline reis abiks muutumisel.
Mulle meeldib üks ütlus: et mida suuremas kriisis sa oled, seda suurem on pärast kaev, mida oma rõõmuga täita saad. Võibolla need raamatud kõik julgustavad elu muutma, elu embama, isegi kui haiget vahel saab.”
Lugejad on väitnud, et “Söö. Palveta. Armasta” on üks paremaid mediteerimise õppimise raamatuid. Kas raamatu abil, nö. ilma guruta on võimalik mediteerima õppida?
“Elizabeth Gilbert võib omamoodi guruks küll olla, läbi raamatu õpetada. Mõni koht on seal tekstis selline, et võib mõne lugeja lükata teisele tasandile – aga eks see lugeja peab ise selleks valmis olema.
Mu enda meelest saab mediteerimist õppida väga hästi mõne puu all voolava vee lähistel ja selleks on vaja lihtsalt proovida. Toetada selg vastu puud, istuda lootoseasendis ehk rätsepistmes, peopesad taeva poole, hingata rahulikult, lasta pilk ähmaseks ja oodata, kuni kõik mõtted ära lähevad. Mulle õpetas seda jõe ja puu kombinatsiooni muide üks tarkpea Indias.”
Kas “Söö. Palveta. Armasta”-t võib pidada sügavalt naiselikuks raamatuks ja võrrelda näiteks “Saladusega”?
“Minu mehele näiteks meeldis “Söö..” raamat küll, kuigi ta küll avaldas imestust, et miks küll nii nõme avalause. “Ma soovin, et Giovanni mind suudleks…” Et sellega ta ju peletab meeslugejad kohe minema.
Muide, Gilbert töötas varem aastaid ajakirjades, mis eelkõige meeslugejatele mõeldud, minu meelest on tal kohati täiesti mehelik huumorimeel ja julgus. Ja see, et tekib kriis, kus vanamoodi edasi ei taha ja uutmoodi ei saa ja siis on vaja seda lahendada… see on ju revolutsioon, kindlasti meestele oluline maailmalähenemise viis.”
Mis tuleb pärast söömist, palvetamist ja armastamist?
Siis tuleb abielu! Ma nautisin väga Elizabeth Gilberti järgmist raamatut ka, seda tõlgib praegu Varrak-kirjastus eesti keelde, inglisekeelne nimetus on “Committed” ja jutt seal on sellest, mismoodi abielus pettunud Elizabeth peab uuesti abielluma ja uurib läbi erinevate kultuuride ja ajaloo, mis see abielu üldse on.
Ma loodan, et ta muudab oma põhimõtteid või siis lihtsalt kuidagi juhtub nii, et ta saaks kunagi siiski lapse ka. Sest see oleks väga hea teema jätkuraamatuks tema sooja irooniaga stiilis.
Tore intervjuu ja tore raamat (järg tundub ka tore, on küll riiulil, aga pole veel kätte võtnud), aga film mu meelest kehvapoolne.
Väga hea intervjuu!!! Endal ka sarnane teekond käsil, kuigi seda raamatut pole jõudnud veel osta ega lugeda, kuid teen seda kindlasti…
Tänud intervjuu ja lisainfo kohta järjeraamatust “Commited”
Esimene E-Gilberti raamat oli parem kui film, paraku, vahest ka seepärast, et lootsin tuttavaid paiku 8,5 aastatagusest Bali reisist taaselustada, seesama lõpukaadritest Tahan Loti meretempel väärtustas ka filmeelamuse
… nii suure ülistuslaulu peale, mis linnas suust -suhu liigub…… nõrk film
Huvitav, mind täidab juba see pealkiri mingi õõvastav-hirmutava tundega… Sellesamaga, mida ma tundsin esimest korda katoliikliku püha nädala raames peetud rongkäike vaadates, mis justkui karjusid “usu!” usu!” (hiljem harjusin ära, praegu vist suudan tähelepanu välja lülitada)…
Aga mitte ainult see, et keegi mind palvetama sunnib, ka sööma ja armastama käsutab, no minus tekib kohe mässuvaim. Raamatu ja filmi puhul on muidugi lihtne mässata, ignoreerida.
Ma saan aru, et mõnele inimesele võib spirituaalsus oluline olla (jätame selle minu veendunud ateismi kõrvale), aga kas käskiv spirituaalsus ei tekita vastumeelsust?
Eks suhtumine raamatusse-filmi, selle autorisse ja peategelasse sõltub ju vaatepunktist. Kui keskenduda sellele, et inimene püüdleks õnnele, siis on see ju ok. Kui lisada, et see võiks toimuda ehk teiste inimeste arvelt, siis see enam nii ok ei ole. Ja lõpuks me ju ei tea, kas autor räägib tõtt või mitte, kas ta ikka oli enne lahutatud, kui teist meest kohtas…, aga naised, kes on hädas oma meeste armukestega, ajab Gilberti-sugune tegelane lihtsalt ahastama. Huvitav, mis oli mõttes filmitegijatel, kes panid seda osa mängima Julia Robertsi, kes oma praeguse mehe selle abikaasalt lihtsalt alatul moel üle lõi.
Olen just selle raamatu “söö”-osa läbi saanud ja vaatamata minu mõningasele skepsisele selle raamatu suhtes enne lugema asumist, mulle meeldis. Meeldib autori humoorikas stiil ja tekkis ka palju samastumisi iseenda eluga. Nüüd olen jõudnud “palveta”-osast paar esimest lehekülge lugeda ja mul on kuri kahtlus, et läheb jamaks. Selles mõttes, et olen ise selle nn vaimumaailma-avastuse/vaimustuse läbi teinud ja taevale tänu, suutsin maapeale tagasi maanduda. Nii alustangi palveta-osa lugemist ülisuure skepsisega. Eks näis, mida pärast arvan, aga kahju oleks põrkuvate vaadete tõttu lugemiselamusest ilma jääda. Kardan lihtsalt, et ei suuda tema vaimsetele otsingutele küll täiel rinnal kaasa elada. Aga eks seda ole üsna pea näha.
Ta on seal vaimsetes otsingutes ka üsna naljakas mu meelest.
Oudekki, võibolla enamikule meeldib siiski see käskiv kõneviis, tugevad verbid – ja teine asi, inglise keeles see ei ole ka nii otseselt käskiv kui eesti keeles. Kas oleks saanud tõlkida ka “Süüa. Palvetada. Armastada.”, vist oleks.
Aga minu meelest see pealkiri tõmbab ja kõnetab küll, tänu neile tugevatele sõnadele.
Siis oleks pidanud vist pealkirjaks olema “To eat. To pray etc.”? Ise pole lugenud ega näinud…
Käskiv kõneviis häirib mind ka, meedias ja eriti reklaamides. Tõlgitud reklaamides minnakse sellega alati alt. No ei sobi see eesti keelde, tekitab vastupidise mõju!
Ka oma meedias on häirivaid näiteid, näiteks delfi rubriik “anna teada”.
Mulle meeldis raamat ikka kordades rohkem. Julia Robertsi vastu pole mul küll midagi (isegi, kui ta oma mehe kelleltki üle lõi), aga mõni teine tegelane oli küll mööda. Itaalias olid need inimsuhted raamatus nagu kuidagi teistsugused, kui filmis näidati, Indias oli mediteerimist palju rohkem ja Balil jäi ka mõnigi teema üldse välja, näiteks see maa ostmise lugu oli palju keerukam ja komplitseeritum, näidates inimesi ka teisest küljest, kui oh-kui-kenad-ja-head-nad-kõik-on. Inimesed on igal pool ühesugused. Noja see brasiilia mees ei jätnud raamatust üldse nii hurmavat muljet. See kohati isegi häiris.
Aga raamatust mingit erilist üleloomulikku jõudu ma küll ei leidnud. Ses mõttes, mida videviku või harry potteriga võrrelda. Need on siiski fantaasiateosed, Gilbertil aga elu nii, nagu see on.
Pealkirja üle ma pole kunagi nii mõelnud, nagu Oudekki, aga siin on vist pigem tõlke puudus. Inglise keeles võib seda vist lugeda ka kui “söön. palvetan. armastan”? Oleks vist täpsem. Aga Oudekkit paistab ka häirivat ainult religioosne osa, nii et pealkiri ehk ei loegi.
Aga küsimise tõstatamine sellest punktist, et kas autor ikka oli lahutatud või võttis kellegi mehe ära ja nüüd kõik suhtekriisis olevad naised loevad raamatut suure südamevaluga, on küll puhas ameerika. Lisaks tuleb meie õnn suures osas kellegi teise arvelt.
Sellest puhtast ameerikast – ma arvan ka, et väljend “lõi teiselt mehe üle” on tegelikult suht kaheldava väärtusega. Meest, kellel kodus kõik korras, ei saa keegi üle lüüa. Või täpsemalt väljendudes – meest, kes oma naist armastab, ei saa üle lüüa. Öeldakse küll, et truudus on juhuse puudus, aga no mida paganat, mees peab ikka ise ka teadma, mida teeb! 🙂 Nii, et naised, kui keegi teie “mehe üle lööb”, siis polnud see mees ise teid lihtsalt väärt! 🙂
Hämmastav, kuidas paljud inimesed otsustavad millegi üle paari sõna järgi. Olen veendunud, et raamatut lugenu ei saa nõnda kirjutada nagu Oudekki. Ma ei tunnetanud raamatut lugedes kordagi, et Gilbert pöördub lugeja poole, ka pealkirjas pöördub ta iseenda poole ja pealkiri on tema jaoks peaaegu nagu mantra. Võhiklikkuse selline demonstartsioon Oudekki poolt kisub muigama . Ma arvasin seni temast paremini.
Lugege parem Sarah Mcdonaldi “Püha lehma”,saate parema elamuse samal teemal. Samuti n.ö. dokumentaal.