Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2011

Kurbusest ja magneesiumist

Siin on kiri ühelt heatahtlikult lugejalt ja mulle tundub, et see võiks lisaks minule teistelegi kasulik lugeda olla. (Aitäh!)

“Ma ei tea, kuidas keskeakriis tuleb, aga tean, kuidas depressioon tuleb. Minul endal on seda mitu korda olnud. Kui juba kohal on, siis saan aru, millal see kogunema hakkas. Kuid miks see tuleb, sellest ma ei saa vahel aru (võib ka pimeda ajaga seotud olla) ja siis hakkangi igasuguseid asju välja mõtlema ja tundub, et kõik mu elus on valesti. Üks sümptomitest on minu puhul ka see edevuse asi – sellel perioodil ma ei kasuta mingeid jumestustooteid ja ei kanna ehteid jne. Tuleb ka tahtmine juuste kallale minna, aga pärast kui üle on läinud, siis on hea meel, et pole päris siilikaks lasknud. Ühesõnaga, kõik tundub olevat mõttetu ja halvasti.
Ma väga loodan, et sinul depresiooni ei ole, vaid niisama oli kurb tuju, aga kui on, siis mul on paar head nõuannet, mida ette võtta. Midagi halba need nõuanded ka ei tee. Need andis mulle päris psühhiaater, kui keeldusin antidepressante söömast.

Esimene nõuanne on, et enne magama jäämist mõtle läbi kõik asjad, mis sulle päeva jooksul rõõmu valmistasid, isegi pisikesed ja tähtsusetud (nt mul oli hea meel, kui köögi ära koristasin ja tööpind läikis, või et nägin koduõues leevikest) Ülesanne tundub naeruväärselt lihtne, aga tegelikult ei ole, sest sa pead sellega reaalselt tegelema. Õnnelike mõtete mõtlemine peaks õnnehormoone juurde tootma. Loe edasi Kurbusest ja magneesiumist

Vikipeedia süütus on täiega võetud

…Jaa, ise tegin! 🙂

http://et.wikipedia.org/wiki/Epp_Petrone

Ma otsisin tikutulega ennist ühte oma vana lugu ja leidsin Rohevärava arhiivist kõik oma vanad rohelood üles ja sättisin siis Vikipeediasse ritta – need muidu tavaotsinguga välja ei tulnud. Ja edasi  juba tekkis huvi, et midagi võiks veel lisada. Kes see veel peale minu mäletaks näiteks, et ma Tartu Raadios töötasin? Hea küll, mitte koosseisulisena, aga mul oli seal iga nädal saade ja nõnda mitu aastat. Naljakas mõelda, “Tudeng reisib”, niimoodi alustasin seal. Samuti omal kombel “Minu”-sarja eelhingus.

Kuidagi nostalgiliseks läks olemine seepeale. Täiskuuöö. Eestis on juba hommik. Tiibeti mungad on siin vist kümme tundi järjest mulle laulnud “Om Mani Padme Hum” (mantraid tasub ju ikka korduses kuulata) ja see on mu pooridesse läinud. Maha rahustanud.

Mitte kunagi pole ma päris õnnelik. 1992-1993 näiteks, raadio, kooli ja haigla vahet sebides oli sageli ju tükk kurgus (haiglas, sest ema oli seal…) Või 2005-2006 neid Rohevärava jutte kirjutades oli sageli tükk kurgus, ma ei suutnud siin karmis maailmas leppida nii paljude asjadega.

Ja nüüd on siis nostalgia. Vanad armsad kallid ajad. Nõnda see on. Me elame siin ja praegu, ses hetkes, ükspuha, mis juhtub, nagunii jääme tulevikus seda heldimusega mäletama.Vähemasti minul pole ühtegi aega elus, millesse ma teistmoodi suhtuksin.

Nii et kindlasti pole see nõndanimetatud pealetulnud keskeakriis ka midagi hullu ja küll see laheneb. Loe edasi Vikipeedia süütus on täiega võetud

Koerte antidepressandid ja dieedirohud…

Nii, mul on aega üksi kirjutamiseks kuni pühapäeva õhtupoolikuni, meeleldi veedaksin kogu selle aja Malaisias ja eriti Indias (ehk “südame” teist osa kirjutades), aga praktiline mõistus ütleb, et ega mul paremat kohta ja aega tule “Ameerika kolme” lõpetamiseks kui need kolm päeva.

Kusjuures “Ameerika 3” ilmub viimaste plaanide kohaselt alles novembrikuus 2011, sest see raamat algab nii elavate jõulustseenidega, oleks imelik seda mingisse muusse aastaaega ilmuma panna. Aga ma tahan selle juba praeeu ära lõpetada, niiöelda kaelasty ära saadam et muid asju teha.

Ja selle raamatu kirjutamine on keeruline. Pean iseenda sisse vaatama ja oma sisekonflikte tunnistama. Pean üle olema neist küsimustest, et “kuidas sa võid oma mehe pere kritiseerida” ja “miks sa siis tuled siia Ameerikasse, kui ei sobi”. Siin ma olen, see on fakt. Kas ma lepin Ameerikaga, kas ma suudan end muuta või suudan ma Ameerikat muuta, vaat seda ei tea. Nii kaugele küsimuste kaevu põhja vaadates hakkab päris hirmus. Mul on justkui kaks hirmu: ühest küljest olen ma alati kartnud hulluksminekut ja teisest küljest olen ma alati kartnud pehmenemist ja kohanemist.

Teate Jack Nicholsoni Stanley Kubricki Miloš Formani käopesa-filmi lõpus? Kui ta oli nii palju elektriteraapiat saanud ja kui talle oli lobotoomia-operatsioon tehtud, nii et ta enam ei võidelnud. See stseen võtab mu hirmude mõlemad pooled kokku paremini kui miski muu. See stseen lihtsalt ujub vahel pinnale, ja esimest korda kirjutasin sellest oma päevikus 2002. detsembris, kui esimest korda Ameerikasse siia majja tulin.

Aga… oot, nüüd läks liiga karmiks, vabandust! Postitust hakkasin kirjutama selleks, et mõnda groteskset linki säilitada. Nimelt kirjutan siin praegu oma selle nädala elukaaslasest :), koerast Hannah’st, kellel on ülekaal ja depressioon. Ameerika koerte hulgas väga levinud probleemid. Millega neid leevendada? Muidugi tablettidega.

http://www.ehow.com/list_6762757_depression-pills-dogs.html

http://www.creators.com/opinion/lenore-skenazy/do-dogs-really-need-diet-pills.html

Ja nagu näha, on koerte “Prozas” jõudmas USAst ka Inglismaale: http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/northamerica/4045030/US-craze-for-happy-pills-for-dogs-on-its-way-to-Britain.html

Üksi kirjutamas

Ah et kuidas läheb. Hästi. Istun kamina ees, kuulan mantraid, põletan viirukeid ja kirjutan parasjagu oma reisiromaani. Olen Ameerika kodus koos koeraga ja veel viis päeva kaksi temaga, kõik teised on Floridas, Disneyworldis. Mina keeldusin minemast kaasa ja võibolla ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma päikest ei näe. Siin lödistab praegu vihma.

Aga üksi (või koeraga kaksi) on olla hea.

Raamat ei avalda ka erilist vastupanu, stseenid avanevad, justkui oleks nad kusagil oodanud. Ainuke asi, mis peavalu teeb, on ajaliinindus. Mäletavasti kirjutasin ma “Kas süda on ümmargune?” esimese osa hüpleva ajaliiniga: 2010ndast  ja 2009ndast1999sse ja tagasi ja siis seal 2010ndas aastas hüppasin ka veel ringi. See tekst lihtsalt sündis nii, ma ei kombineerinud. Aga seekord on mul erinevate aastate kohta erinevad failid ja mul pole hetkel veel ülevaadet, mismoodi ma need siis kokku segan. Kuidas ma niimoodi edasi saan kirjutada, iga lugu peab ju olema õiges kohas ja ma pean otsustama, kas ma räägin sellest tagasivaates või olles selles hetkes sees. Ühesõnaga, selle otsustasin ära, et kui “süda 2” ja “süda 3” on valmis, siis edaspidi kirjutan lineaarseid raamatuid. Ajaliinis hüppamine on huvitav kunstiline eksperiment ja ma arvan, et see on end õigustanud, ma ei kahetse, aga rohkem ei tee ka.

Juba igatsen aega, kus need raamatud valmis on, sest juba tean, mida järgmisena tahaks teha.

Mis veel. Kahe vaat-et-geniaalse mehe tekste on mul just õnnestunud toimetada. Üks on Justini “Minu Eesti 2”, see läks just küljendusse ja on minu meelest parem, kui oli ta esimene osa. Teist nime igaks juhuks veel ei ütle, vist vara veel, aga see tekst tuleb ka eriline.

Kuulutus

Selline küsimus sõpradele: kas oskate soovitada head taksojuhti või ise meile kokkulepitus summas taksot teha, 27. jaanuaril (neljapäeval) kella 21.45 paiku Tallinna lennujaamast Viljandisse?

Kontakteeru epp.petrone@gmail.com

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.

Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja. Loe edasi Kuidas see keskeakriis tuleb?