Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kuidas see keskeakriis tuleb?

Kas see on nii, et sa tunnetad kogu aeg suure muutuse eelhingust ja sa ei saa aru, kas see muutus on tulemas kogu maailmas või sinus eneses, või, kolmanda võimalusena, hakkad sa lihtsalt hulluks minema.

Koorem on liiga suur. Ma ei taha Ameerikasse kuuluda, aga siin ma jälle olen. Ja ma ei taha, et Eesti lehelugejad arvaks, et neil on õigus minule. Mitte kellelgi ei ole õigust minule, peale mu enda kahe lapse, ja nemadki peaks hakkama oma emast eemalduma elu loomuliku ringkäiguna. Seni aga tundub, et kõik mu ümber aina tahavad minult midagi, aga minu sees aina kasvab teadmine tulevast suurest muutusest, kus ma lõikan ennast sellest pildist välja.

Mulle meeldiks jätta maha kiri “põgenesin, ärge otsige” ja kaduda Indiasse, aašramisse. Justin saaks väga hästi lastega hakkama ka ilma minuta – olgu, mitte “väga hästi”, aga ta saaks. Kirjastuse kohta samad sõnad.

Ma ei tee seda. Ma lähen ilmselt varsti kaheks nädalaks ja siis tulen ma tagasi. Väljalõikamine peaks käima teistmoodi: näiteks nii, et ma keeldun tulemast Ameerikasse. Viljandis on meil kõik ju täitsa hästi, mida enam tahta.

Mida ma tahan?

Ma mõtlesin pingsalt ja mitu päeva. Poolunes tulevad vastused. Igatsus mandiri järgi, lõhnade järgi, maas lootoseasenis istumise järgi, aga see pole ju vastus. See on tee selle juurde, mida ma tahan. Mida ma tahan?

Ma tean teravalt, mida ma ei taha. Mitte kordagi enam ameerikalikus kingipeos jms osaleda. Mitte kordagi. Aga ma olen oma aseme siin planeedil teinud ja lapsed sünnitanud Ameerika perekonda. Kusjuures need lapsed on siin Ameerikas külas olles ju täitsa rahul, ainult mina olen võõrkeha, kes ei taha lasta neil telekast vägivalda vaadata ja rämpstoitu süüa.

Ma tahan maailmast aru saada ja seda teistele seletada – sellise kirjaga istusin ma kord Sai Baba mandiris ja ta tuli ja võttis mu kirja ja rääkis minuga ja ütles, et “sul on suur soov”.

Hetkel tundub, et esimese poolega on veel väga palju tegemist.

Ja kõik see on tegelikult veel palju komplitseeritum, kui sa vaid teaksid, kui palju komplitseeritum.

Muide, lugesin seda blogi eile öösel üle ja avastasin, et see oli üks eriline koht: foorum. Praegu tunnen, et ainus võimalus blogimist säilitada on kommentaaridest loobuda. Mul on vaja iseennast üles leida ja mitte teiste peegeldustes seda teha, sest siin kaon ma jälle ära.

Üks asi, mida ma ei taha, on edevus. Lisaks Indiasse põgenemise kinnisideele on mul obsessioon oma juuksed väga lühikeseks lõigata. Peeglid kinni katta ja aktsepteerida maa külgetõmbejõudu, mis mu näonahale mõju on hakanud avaldama. Ma ei tahaks hetkel kulutada enam ühtegi mõtet selles suunas.

Sa võid mulle privaatselt kirjutada, kui soovid.

Ma tegelikult otsin vist reisikaaslast Indiasse ka, mingi aeg alates veebruari keskpaigast kuni mai lõpuni, kaks või kolm nädalat. Võibolla lähen üksi, nagu ma oma teisel India-reisil käisin täitsa üksi. Aga võibolla on keegi, kes peab kaasa tulema – sel juhul kirjuta mulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.