Üksi kirjutamas

Ah et kuidas läheb. Hästi. Istun kamina ees, kuulan mantraid, põletan viirukeid ja kirjutan parasjagu oma reisiromaani. Olen Ameerika kodus koos koeraga ja veel viis päeva kaksi temaga, kõik teised on Floridas, Disneyworldis. Mina keeldusin minemast kaasa ja võibolla ainus, mida ma kahetsen, on see, et ma päikest ei näe. Siin lödistab praegu vihma.

Aga üksi (või koeraga kaksi) on olla hea.

Raamat ei avalda ka erilist vastupanu, stseenid avanevad, justkui oleks nad kusagil oodanud. Ainuke asi, mis peavalu teeb, on ajaliinindus. Mäletavasti kirjutasin ma “Kas süda on ümmargune?” esimese osa hüpleva ajaliiniga: 2010ndast  ja 2009ndast1999sse ja tagasi ja siis seal 2010ndas aastas hüppasin ka veel ringi. See tekst lihtsalt sündis nii, ma ei kombineerinud. Aga seekord on mul erinevate aastate kohta erinevad failid ja mul pole hetkel veel ülevaadet, mismoodi ma need siis kokku segan. Kuidas ma niimoodi edasi saan kirjutada, iga lugu peab ju olema õiges kohas ja ma pean otsustama, kas ma räägin sellest tagasivaates või olles selles hetkes sees. Ühesõnaga, selle otsustasin ära, et kui “süda 2” ja “süda 3” on valmis, siis edaspidi kirjutan lineaarseid raamatuid. Ajaliinis hüppamine on huvitav kunstiline eksperiment ja ma arvan, et see on end õigustanud, ma ei kahetse, aga rohkem ei tee ka.

Juba igatsen aega, kus need raamatud valmis on, sest juba tean, mida järgmisena tahaks teha.

Mis veel. Kahe vaat-et-geniaalse mehe tekste on mul just õnnestunud toimetada. Üks on Justini “Minu Eesti 2”, see läks just küljendusse ja on minu meelest parem, kui oli ta esimene osa. Teist nime igaks juhuks veel ei ütle, vist vara veel, aga see tekst tuleb ka eriline.