Vikipeedia süütus on täiega võetud

…Jaa, ise tegin! 🙂

http://et.wikipedia.org/wiki/Epp_Petrone

Ma otsisin tikutulega ennist ühte oma vana lugu ja leidsin Rohevärava arhiivist kõik oma vanad rohelood üles ja sättisin siis Vikipeediasse ritta – need muidu tavaotsinguga välja ei tulnud. Ja edasi  juba tekkis huvi, et midagi võiks veel lisada. Kes see veel peale minu mäletaks näiteks, et ma Tartu Raadios töötasin? Hea küll, mitte koosseisulisena, aga mul oli seal iga nädal saade ja nõnda mitu aastat. Naljakas mõelda, “Tudeng reisib”, niimoodi alustasin seal. Samuti omal kombel “Minu”-sarja eelhingus.

Kuidagi nostalgiliseks läks olemine seepeale. Täiskuuöö. Eestis on juba hommik. Tiibeti mungad on siin vist kümme tundi järjest mulle laulnud “Om Mani Padme Hum” (mantraid tasub ju ikka korduses kuulata) ja see on mu pooridesse läinud. Maha rahustanud.

Mitte kunagi pole ma päris õnnelik. 1992-1993 näiteks, raadio, kooli ja haigla vahet sebides oli sageli ju tükk kurgus (haiglas, sest ema oli seal…) Või 2005-2006 neid Rohevärava jutte kirjutades oli sageli tükk kurgus, ma ei suutnud siin karmis maailmas leppida nii paljude asjadega.

Ja nüüd on siis nostalgia. Vanad armsad kallid ajad. Nõnda see on. Me elame siin ja praegu, ses hetkes, ükspuha, mis juhtub, nagunii jääme tulevikus seda heldimusega mäletama.Vähemasti minul pole ühtegi aega elus, millesse ma teistmoodi suhtuksin.

Nii et kindlasti pole see nõndanimetatud pealetulnud keskeakriis ka midagi hullu ja küll see laheneb.

Ma tegelikult lugesin enne natuke netikommentaare ka – jajah, enda kohta jah, tavaliselt pole aega ega tahtmist neid lugeda, aga täna öösel oli – ja leidsin ühe sellise… mõtlemapaneva. See on paar aastat vana ja näed sa, see inimene aimas mu tulevikku ette.

“Epp pole ühe mätta peale istuma jäänud, vaid tõesti seigelnud ning elutarkust ja -kogemust omaenda vaevaga kogunud. Temas on kaasakiskuv idealism ja eneseusk, haavatavus ja vaevuaimatav neurootilisus. Tahab olla mahe, aga tegelt on nagu me kõik tarbijainimesed patune naudingutele apelleeriva liigtarbimise jne pärast. Errare humanum est! Muidugi paneb ta sedasama pasundamise rida kõik oma 30ndad eluaastad jutti ja teeb palju ära. Ja neid aastaid veel jätkub – nii et hoidke eest, tohletanud kirjastajad ja niisama vereimejad!
Olles 40ne, ootan mõistagi tema keskea saabumist. Mind huvitab, kas ta mõistab, et teda on kõigest üks, et ta on patune nagu iga teine inimene ja et iseennastki on kontrollida raske, mis siis veel rääkida segakultuurilisest abielust, kirjastusimpeeriumist, arvukatest kampaaniatest, lastest jne.
Vist tuli veidi kibe, ent nadi on lugeda nädalast nädalasse, kuidas mingid inimesed vahtu lüüakse, juskui elu ja inimesed oleks kahetasandilised fassaadid, mitte paljudimensioonilised põnevad majad, mis, paleed!”

Jah. Väga õige. Mitte midagi ma siin ei kontrolli. Lapsed viidi Disneyworldi ja ma parem ei kujuta ette, mis neile sealt kaasa ostetakse jne, jne.

Aga ikkagi on nagu mingi rahu tänaseks üles leitud.