Kurbusest ja magneesiumist

Siin on kiri ühelt heatahtlikult lugejalt ja mulle tundub, et see võiks lisaks minule teistelegi kasulik lugeda olla. (Aitäh!)

“Ma ei tea, kuidas keskeakriis tuleb, aga tean, kuidas depressioon tuleb. Minul endal on seda mitu korda olnud. Kui juba kohal on, siis saan aru, millal see kogunema hakkas. Kuid miks see tuleb, sellest ma ei saa vahel aru (võib ka pimeda ajaga seotud olla) ja siis hakkangi igasuguseid asju välja mõtlema ja tundub, et kõik mu elus on valesti. Üks sümptomitest on minu puhul ka see edevuse asi – sellel perioodil ma ei kasuta mingeid jumestustooteid ja ei kanna ehteid jne. Tuleb ka tahtmine juuste kallale minna, aga pärast kui üle on läinud, siis on hea meel, et pole päris siilikaks lasknud. Ühesõnaga, kõik tundub olevat mõttetu ja halvasti.
Ma väga loodan, et sinul depresiooni ei ole, vaid niisama oli kurb tuju, aga kui on, siis mul on paar head nõuannet, mida ette võtta. Midagi halba need nõuanded ka ei tee. Need andis mulle päris psühhiaater, kui keeldusin antidepressante söömast.

Esimene nõuanne on, et enne magama jäämist mõtle läbi kõik asjad, mis sulle päeva jooksul rõõmu valmistasid, isegi pisikesed ja tähtsusetud (nt mul oli hea meel, kui köögi ära koristasin ja tööpind läikis, või et nägin koduõues leevikest) Ülesanne tundub naeruväärselt lihtne, aga tegelikult ei ole, sest sa pead sellega reaalselt tegelema. Õnnelike mõtete mõtlemine peaks õnnehormoone juurde tootma.

Teine ülesanne on, et peab sööma magneesiumi, mg on inimese organismis hästi paljude asjade jaoks vaja ja sellest jääb tihti puudu (toiduainete rafineerimise ja toitumisharjumuste muutumise tõttu). Mina enda puhul märkan juba seost päris hästi, nii kui suurem paus on vahel, annab tunda.

Lõpuks läheb kõik alati mööda (kuigi tundub uskumatu) aga kui teadvustada probleemi ja võtad midagi ette saad asjaga kiiremini ühele poole. Mina pole enam pärast nende nõuannete järgima hakkamist päris musta auku kukkunud.”

(ja teisest ta kirjast:)
“Ma tahtsin selle mg kohta veel öelda, et toiduga saab seda taliviljast, kui süüa mahetalu täisteravilja, aga see peab olema just talivili, et mg jõuaks taime sisse minna. See on ka üks põhjusi, miks seda on raske saada, sest tänapäeval kasvatatakse palju ainult suvel kasvatatud vilja ja süüakse ilma kestata. Kui süüa paar aastat järiest täisteravilja, siis peaks mg ok olema, kuigi defitsiidi ohus on rasedad, imetavad emad, lapsed, sportlased ja vanad inimesed.
Veel saab seda koorimata porganditest, aga seda on hea suvel teha, nii, et ainult pesed aga ei koori (oma aia) porgandit.
Kui apteegist osta (ja ühe kuuri ma soovitaks küll, selles mõttes, et mg ei peeta ohtlikuks, selle üleannustamisel läheb lihtsalt kõht lahti) siis peale kelasini mg (sellel pidi olema hea imendumis %) on hästi hea ka Floradix mg (looduslik ja vedel), aga see on hinna poolest kallis ja seda jätkub 2 nädalaks (aga muidu on hea küll).”

Aitäh selle kirja eest!

Midagi on nagu valesti jah – minul – , aga näppu täpselt peale panna ei oska, mis see on. Ma tegelen eskapismiga, ei suuda lõpetada “Ameerika 3” raamatut ja põgenen Indiasse või hoopis muinasjuttudesse. Mul on siin palju muinasjuturaamatuid. Jah, naera või nuta. Tegelikult mitte siiski päris lastemuinasjutud, need on täiskasvanuile mõeldud autentselt kogutud folkloori kogumikud. Mul on muidugi alati mingi mõte, miks ma midagi alustan. Neid jutte olen ma lugenud selleks, et äkki panna kokku enda valitud ja ümber jutustatud muinasjuttude raamat.

Homme õhtul saabuvad teised koju. Ma nägin enne telefoniga tehtud-saadetud Disneyworldi pilte. Mis seegi muud on kui muinasjutt. Kulukas plasti täis muinasjutt.

Mul on muide Walt Disney suhtes suur respekt, lugesin paar aastat tagasi temast elulooraamatuid, see eneseusk ja fantaasia. Keegi ei uskunud, et ta suudab selle imedemaa teha, aga ta viis selle läbi. Nüüd on Disney korporatsioon hiiglaslik konglomeraat ja mis seal siis ikka, maailm sõidab pimeduse poole, raiskamine käib ja miks ei võiks peol osaleda, kuni pidu veel käib.

Aga mina lihtsalt ei taha sellel peol osaleda.

Mu probleem on vist peamiselt see, et ma olen aru saanud: ma ei pääsegi sellest elurütmist välja, jäängi Eesti ja USA vahet lendama, ja ma ei suudagi selgeks teha, et mu laste peale vähem raisataks, vähem riideid ja asju ostetaks, ja ma olen selles peres absoluutses vähemuses, st ma olengi üksida, sest ülejäänud on ameeriklased. Varem tundus, et see elukorraldus on ajutine ja ühel päeval algab päris elu. Aga nüüd ma istun siin, teen lahti “Ameerika 3” faili ja vaatan oma elu viimaste aastate jooksul ja mõtlen: miks see elu just mulle pidi juhtuma? See oleks nii paljudele eesti või misiganes tüdrukutele paremini sobinud, nad oleksid siia palju paremini kohanenud ja osanud olla tänulikud. Muidugi, jah, me oleme Justiniga star crossed lovers, eks, kui inglisekeelset amazoni arvustust tsiteerida. Olemegi. Aga…

Aga tundub, et traditsioonilistes ühiskondades oli ikka väga suur iva sees, kui emad ja isad abielusid korraldasid ja noor inimene sattus abielludes tavaliselt sellisesse pinnasesse, mida ta lapsepõlvest peale tundis. Armastusest üksi ei piisagi alati. Vaja oleks seda, et sinu maailm ja minu maailm ka muude pisiasjade poolest kokku klapiks. Seda on raske seletada. Ma arvan, et väga paljudel bikultuursetel peredel on seesama häda. Võibolla olen ma ka liiga madala valutundlikkusega. Ja ma tean, et tagasi Eestis pean mina jälle hakkama eesti kultuuri (ja eriti ilma!) Justini ees kaitsma.

Just lugesin Minu Eesti 2. osa (käsikirja), vaatasin näkku sellele noorte inimeste paarile, kes me olime seitse aastat tagasi. Maailm oli lahti, valikud olid tegenata. Olime peaaegu kolimas Tšiili, aga siis läks teisiti. Ma isegi ei mäleta, miks me kolisime siia majja tookord, miks me ei julgenud end tookord vabaks rebida, kui tegelikult ta ju ise tunnistas mulle, et ta tahtis sellest eeslinnaelust vabaks saada ja mina kehastasin talle seda vabanemist, hullu vaba hinge. Ja tal  oli Santiago keeltekoolis tööpakkumine, mis jäi kasutamata. Kui me oleks selle valinud, poleks meie lapsed nii vanavanematega kokku kasvanud ja ameerikalikkuse mõjusfääri sattunud. Oleks-poleks.

Muidugi tekkis juhtunud vibratsioonide toimel igasuguseid huvitavaid asju, aga… miks on minul see tunne, et kusagil sai tehtud viga. Et samad asjad oleksid võinud juhtuda ikka (nt Petrone Print), aga mina tunneksin end oma mehele ja lastele lähemal, kui ma praegu tunnen.

“Kuidas sa küll ikka veel nii idealistlik oled?” imestas Justin enne äraminekut, kui ma üritasin midagi seletada.

Ühesõnaga, magneesiumi on vist tõesti vaja.