Arhiiv kuude lõikes: aprill 2011

Sai Baba lahkumine ja ümber järve rada

Ma olin ülestõusmispühade aegu natuke ärevil, oli selline tunne, et kui Sai Baba ei lahku nende pühade ajal, siis ta saab ehk ikka terveks, ka seekord. Aga ei, ta suri.

Mõtlesin, kas ma peaks siia pikalt kirjutama sellest, kes Sathya Sai Baba siis minu meelest oli. Ma kirjutan sellest ju ka oma tulevases raamatus ja vajan seedimisaega, võibolla ka uusi kokkupuuteid, et see kõik kokku seada.

Vaatasin, mismoodi maailma meedia tema minekut kajastab, kuidagi kurb tunne jäi sisse. See ütlus, et “Sathya Sai Baba väitis, et on jumal”, sellel peaks alati olema kaasas lause teine pool. Samamoodi väitis ta, et iga inimene on jumal, ainult et enamik meist elab selle teadmise eituses ja arvab, et jumal on kusagil väljaspool või ei ole teda üldse. Tema nö filosoofia, mida mina täielikult pooldan: kõik me kokku oleme jumalik. Just nimelt tunnetus selle ühisusega võib maailma päästa – mida enam inimesi seda tajuvad ja niimoodi käituda suudavad, nagu “jumalikule ühisuse osale” võiks sobida, seda paremaks maailm muutub. Loe edasi Sai Baba lahkumine ja ümber järve rada

Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Kella nelja paiku hommikul märkasin midagi huvitavat: suur kuu taevas valgustab ja linnud kuulutavad kevadet, justkui oleks juba hommikuvalgus käes. Nii kõva häälega laulsid läbi lahtise akna, kuni minu uni täiesti pühitud oli.

Palju on neid pilte ja seoseid, mis mõtteis keerlevad; ja ma olen üritanud õppida seda mõtetevaba olekut, mis õnnelikumaks teeks, aga jälle tuleb tagasilöök üleplaneerimise-ülemuretsemise-ülemõtlemise valdkonda. Mul on viimasest India reisist tekkinud üks budistlik (kirja)sõber, kes ütles nii hästi: ma ei usu tulevikku, ma ei puutu seda eal, ma usun ainult tänasesse, sest tänane päev on ainus reaalsus ja nagunii on tema kuningas, kes võtab tuleviku siis, kui aeg käes on.

Ju ta siis ütles seda (iseenesest ehk banaalsust) mulle õigel hetkel, sest mind tabas ahhaa-efekt ja ma diagnoosisin endal raskekujulise tuleviku-obsessiooni. Loe edasi Oli lihtsalt üks tavaline kevad

Hommikune uni õnnest

Nägin vastu hommikut unes, mismoodi mind tuldi vangi panema. Süüdistus: “olete üritanud masse mõjutada”. Sain aega kodus riideid pakkida ja otsisin triibulisi riideid, ikkagi vangiminek. Kedagi teist parajasti kodus polnud, jätsin lauanurgale kirja, et sorry, mind viiakse nüüd vangi. Viijad olid kaks salapärast ja täiesti ilusat tumedat verd kõrgete põsesarnadega noormeest, ütleme, umbes tiibetlaste nägu.

Vangikongis oli betoonpõrand, suur trellidega aken ja suur voodi, ja sinna mind jäeti. Loe edasi Hommikune uni õnnest

Kas keegi soovib majutada välismaa noort

Edastan, nagu mitmel aastal varemgi, selle organisatsiooni üleskutse. Mõelge, kusagil üle planeedi tuksuvad need noored ootusärevused südamed :), nad ootavad uudiseid oma “Eesti pere” kohta. Mis iganes põhjusel, aga nad on valinud endale aastaseks õppekohaks Eesti kõigiteiste maailma maade hulgast. Mina olen selle üle igatahes väga uhke ja tahaks sellise valiku peale vastu kajada küll “Jaa, tulge!”, kui meil mitte omal pesa lapsi täis hetkel poleks ja üks veel juurde tulemas 🙂

Minu meelest on see väga mõnus võimalus eriti neile peredele, kel oma lapsed kusagile õppima ära läinud, pesa järgmisel õppeaastal niiöelda tühjavõitu. Või ei olegi oma lapsi olnud (veel, või mis iganes), või tahaks oma lapsele sotsialiseerumiskogemust võimaldada ja välismaa koju kätte tuua… Mäletan, kui kunagi tegin YFU-st lugu, siis sain aimu, et nad on avatud erinevate peretüüpide jaoks.

Igatahes YFU üleskutse on järgmine (seda võib ka edasi levitada):  Loe edasi Kas keegi soovib majutada välismaa noort

Indiast tagasi

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Loe edasi Indiast tagasi

Kallis Andry

Ma mõtlesin alguses, et saadaks selle kirja sulle, postkast on ju alles, isegi kui sind ennast ei ole enam jõe siin kaldal.

Indias templis oli aega tundide kaupa istuda ja mõelda, üks neid mõtteid oli väga tugevalt ka sinuga seotud. Nimelt et ma peaksin elus hoidma neid kontakte, kes on mind aidanud, toetanud, inspireerinud. (Vastaspool oli see, et peaks harvendama neid, kes energiat vaid viivad, aga küllap oleks me sinuga selle üle veelgi arutada saanud, sest see ei ole nii mustvalge, mõni inimene võib ju võtta energiat ning samas inspireerida… sinuga sai neid asju arutada.)

Ja ma tulin Indiast tagasi mõttega sulle kirjutada, polnud seda juba tükk aega teinud. Sa olid kogu aeg olemas, ma võtsin sind enesestmõistetavalt. Minu meelest mu blogi algusest peale, 2005. aasta suvest peale, sa tulid ja julgustasid, esialgu lausa ehmatasid enda soojuse, sügavuse ja kirjaandega. Ilma sinuta poleks ma vist toona “Minu Ameerikat” endale eesmärgiks võtnudki, samamoodi poleks ilma su julgustuseks saadud innuta tulnud kirjastust.

Postkastis on palju mu lastejutte, mida sa toetasid ja toimetasid. Ilmunud on neist kolm raamatut, mäletan, et “Marta varvastele” tahtsin sind tiitellehele toimetajaks ka panna, aga sa ütlesid, et eiei, sa niisama lugesid ja mõtlesid ja elasid kaasa. Loe edasi Kallis Andry