Kallis Andry

Ma mõtlesin alguses, et saadaks selle kirja sulle, postkast on ju alles, isegi kui sind ennast ei ole enam jõe siin kaldal.

Indias templis oli aega tundide kaupa istuda ja mõelda, üks neid mõtteid oli väga tugevalt ka sinuga seotud. Nimelt et ma peaksin elus hoidma neid kontakte, kes on mind aidanud, toetanud, inspireerinud. (Vastaspool oli see, et peaks harvendama neid, kes energiat vaid viivad, aga küllap oleks me sinuga selle üle veelgi arutada saanud, sest see ei ole nii mustvalge, mõni inimene võib ju võtta energiat ning samas inspireerida… sinuga sai neid asju arutada.)

Ja ma tulin Indiast tagasi mõttega sulle kirjutada, polnud seda juba tükk aega teinud. Sa olid kogu aeg olemas, ma võtsin sind enesestmõistetavalt. Minu meelest mu blogi algusest peale, 2005. aasta suvest peale, sa tulid ja julgustasid, esialgu lausa ehmatasid enda soojuse, sügavuse ja kirjaandega. Ilma sinuta poleks ma vist toona “Minu Ameerikat” endale eesmärgiks võtnudki, samamoodi poleks ilma su julgustuseks saadud innuta tulnud kirjastust.

Postkastis on palju mu lastejutte, mida sa toetasid ja toimetasid. Ilmunud on neist kolm raamatut, mäletan, et “Marta varvastele” tahtsin sind tiitellehele toimetajaks ka panna, aga sa ütlesid, et eiei, sa niisama lugesid ja mõtlesid ja elasid kaasa.

Tegelikult olid ju kõigi nende kolme raamatu toimetaja, ja lisaks hingasid kaasa veel nii paljudele meie raamatutele nende sündimise ajal. Lihtsalt niimoodi, nähtamatuna. Panin enne postkasti su nime otsingusse ja hakkasin lugema, kõik need kirjad, mis sa mulle saatnud oled. Aga ei suutnud praegu neid rohkem lugeda, pisarad jooksevad. 

Sa olevat soovinud, et su matustel ei nutetaks, vaid räägitaks lugusid, aga minul ei ole praegu mitte ühtegi lugu.

Võibolla see on lugu? Kui ma olin nädala Indias olnud, jäi meie guru/pühak/jumal Sai Baba haigeks. Istusin varahommikul dr Rao kliiniku katusel, päikesetõus aegseks joogatrenniks, kui tuli dr. Rao. Selline hallide pikkade juustega joogi, ja tema ütleski, et Babal on täna operatsioon. Ta õpetas meile “surmaga leppimise mantra”, sanskritikeelse, praeguseks on see juba meelest läinud, või kusagile meeltesügavusse vajunud, aga siis laususime seda kõik koos ja niipalju kordi, kuni see jõudis meie sisse ja leidis meie seest kõiksuse.

Lugesin seda mantrat rütmiliselt koos teistega ja tabasin, et mu lein on läbi põletamata. Isegi emast on nii palju leina alles. Ja vanaisa, tema ju alles läks. “Kes leidis enda seest Gangese?” tegi dr. Rao nalja. Mina leidsin. Aga niikaua lugesime seda mantrat, kuni kõigi Gangesed hakkasid kuivama.

“Meie ei ole keha,” ütles üks koht, selle mantra tõlge.  

Aga ikkagi, me armastame neid kehasid.

Nojah, sina, Andry, olid meie kirjastuse kõige suurem fänn, nagu sa ikka vahel ütlesid. Kõige pikem! Hiiglama pikk ja hiiglama naljakas. Kui me sinuga esimest korda kokku saime, siis ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et nii pikk inimene üldse olemas on.

“Ma natuke pabistan, justnagu teismelisena kohtingule tulles,” ütlesid sa toona.

Oi, kui palju asju sa veel öelnud oled. Me Justiniga meenutame nii sageli ühte su ütlust, see oli ehk siinsamas blogi kommentaariumis, kus sa ütlesid, et mõnes mõttes on hoopis Justin nagu eestlane ja Epp nagu itaallane. Vahel tabasid sa selliseid asju nagu möödaminnes… Ükskord soovitasid sa mul kirjutada ema ja lapse vahelise suhte erootilisest mõõtmest, see ehmatas mind ja ma ei julgenudki sellest kirjutada, aga see su tähelepanek tuleb mulle ka väga sageli meelde.

Kui veebruaris su haigus avastati, siis sa ehk ei jõudnudki Justini uue raamatu teist osa lugeda? Ma oleks sulle selle käsikirjana peaaegu saatnud kunagi sügistalvel, aga jäi saatmata. Oma soovituste ja tagasiside eest ei võtnud sa ju honorari ja vahel tundus, et äkki me hakkame sind ära kasutama… Et sa peaksid ju oma asju ajama, oma annet arendama, mitte meie asjadele aina kaasa elama.

Tegelikult, ma ei saanud aru, miks sa oma annet pillud. Kuidas sa kirjutad mulle pikki kirju, kus sa lihtsalt annad selle ande mulle toeks. Mitu korda ma proovisin sinu endaga raamatudiili teha?! Ikka sa rääkisid enda lugudest ja enda lugusid… Aga ikka see vajus kusagile. Kunagi sa ütlesid ühes kontekstis, et sa ei ela kaua, ja seda enam ei saanud ma aru, miks sa siis ei kiirusta. Tegelikult sa ei teadnud siis veel oma haigusest (ja ma arvan, et sina, kes sa mind alati julgustasid avameeldusele, sinu meelest see sobib ju, kui ma ei mängi siin seda “ärme-kellelegi-avalikult-räägi-mis-haigus” mängu, eks? See oli ajukasvaja. Sama haigus, millega minu ema läks, aga sinul läks minek nii kiirelt, ja nüüd oled sa seal teisel pool jõge ja oled sinna kaasa võtnud oma uudishimuliku meele. Ma arvan, et sul on seal huvitav.)

Nüüd mõtlen ma, et mina ise ei saanud sinu andest alati aru. Sinu anne ei olnudki ainult tõlkimine ja kirjutamine, sinu anne oli teiste inimeste armastamine ja nende julgustamine.

Aitäh sulle selle eest. Jääme hääks, nagu sa tavaliselt oma kirjade lõpus ütlesid.

RIP. Andry Ervald.

Panen siia ka mõned lingid. Siin on ainukesed kirjatööd, mis mina isiklikult ametlikult sult välja meelitasin… Meenutused su elust Rootsis, koos andrylike hüpetega sinna ja tänna. http://euroopa.wordpress.com/category/autorid/andry-ervald/

Ja teised, kes on sinust kirjutanud:

http://eneseteostus.blogspot.com/2011/03/andry-joudsid-nii-paljusid-sutitada.html

http://mahedam.blogspot.com/2011/03/eile-olid-isa-matused.html#comments

http://www.youtube.com/watch?v=HElIZCCy7Ik

http://magasiin.blogspot.com/2011/03/kohtumine-toimus.html

http://www.virumaateataja.ee/?id=408410