Indiast tagasi

Ma ei hakka pikalt siia kirjutama. Mitme päeviku jagu on juttu neist kahest rahulikust, ent samas intensiivsest nädalast, ja sellest tuleb mu reisiromaani üks kiht. (Illustratsiooniks siia pilt, millest võibolla saab reisiromaani kaas… “Kas süda on ümmargune?”, 3. osa, tegevus peamiselt Indias läbi aastate.)

Panen ilmselt täna-homme Facebookis ka pildid koos kommentaaridega üles ja kuna mu Facebooki fotokülg on kõigile avatud, siis võite seal vaadata.

Mis siis juhtus…

– Jah, jah, jah, ärge muretsege, kõik teie kirjad on üle antud, otse daršanil (pühakuga kohtumine hindu traditsioonis, sanskriti k.) ja otse Sai Baba kätte. Millega seoses on mul isiklik lootus, et Jaapanis reaktoritega ja radiatsiooniga hullemaks ei lähe, sest mina seda oma kirjas muuhulgas palusin maailma headelt jõududelt.

– Õnnestus tutvuda reiki grandmasteriga, ühe Assamist (Kirde-Indiast, vaadake kaardilt, täiesti omaette koht Bangladeshi taga, oma huvitavate traditsioonidega) pärit vana naisega, kes tegi mulle ja Anule nö koolituse, reiki esimene tasand ja siis ka reiki teine tasand. Me peame selle nüüd ise lõpuni viima, omaette. Ja pärast seda on mu kätel loodetavasti veel suurem ravivõime kui enne :).

(Kui lugejate hulgas on reiki tegijaid, võib mulle kirjutada oma kogemustest.)

– Leidsin vanadest tuttavatest eest neli: 12 aastat seal elanud eestlanna; ühe netikohviku pidaja; Sai Baba; ühe jalutu kerjuse. (Viimases pole ma kindel, aga ta oli täpselt sama nägu, kui ma mäletasin… Kerjused aašrami ümber on omaette teema, üks India nägusid, mitte just kõige meeldivam, aga eks iga maad tuleb võtta sellisena, nagu ta on.)

Ja leidsin just parasjagu uusi tuttavaid. See on rahvusvahelise aašrami võlu. Kohal on tuhanded inimesed, kõik nad on oma elu ristteel või igatahes kusagil sellises kohas, kus nad küsivad endalt asju, mida igapäevaelus ei küsita. Juhuseid ei ole, usutakse aašramis. Sa leiad just need inimesed, kellel sinuga on neil päevadel oma sõnumid vahetada. Vahel jäävad need kontaktid põgusateks, aga siiski olulisteks, vahel võib sealt alguse saada eluaegne sõprus. Ja igatahes tunned seal naha ja karvadega seda, mismoodi toimub inimeste vaheline sünergia: saad teisega kokku ja kusagilt tekib seda juurde, nii et mõlemal on pärast justkui tiivad küljes.

– Aga ahvid on aašramis aastatega aina ülbemaks läinud, nii et sain oma ahviseikluse, ja veendusin uhkusega oma ürgsete reaktsioonide olemasolus: kui vaja kallist omandit nagu päevikuga kotti kaitsta, siis tuleb seest röögatus ja sallivise. Tõsi, ilma kohaliku naise ja tema suure ahvi-peletus-kaika abita oleks see päeviku ja banaanikoortega kott ilmselt suure isaahvivolaski käte vahel katusele jõudnud ikkagi, aga oma õige käitumisega võitsin aega ja kutsusin abi.

– Elizabeth Gilbert ei kirjutanud vist üldse India söögist? Nojah, ta raamatu struktuur ei lubanudki seda. Minule näiteks poleks Itaalia kööki vaja. India toidust olen praegu sõltuvuses. Kui soovite proovida, siis mu praegused lemmikud: bridjan masala (maitseainetega tehtud baklažaanimögin), idli (riisijahust aurutatud kohevad pisikesed pannkoogid), neer dosa (pehmed väga õhukesed suured riisijahust pannkoogid), viimased kaks muidugi koos vürtsika kõrvalkastmega, ja vanad head samosad (lehttaignast vürtsikad köögiviljapirukad). Kui lihtne on aašramis elades olla taimetoidu peal, sa isegi ei märka seda. Ja kui seal lihale mõtled, hakkab tõsiselt paha ja see tundub vale.

…ja kõik need tilkuvad papaiad, mangod, pehmed guaavad… Kui nüüd mõelda sellele, kui hästi mu sees elav hingeke on süüa saanud ja kuidas ta sai igal õhtul mitu tundi veedade (sanskiritkeelses pühad tekstid, mida retsiteeritakse) ja badžanite (sanskritikeelsete jumalaülistuslaulukeste) vibratsioone – istusime mandiris daršanit oodates iga päev poole viiest seitsme-kaheksani – , siis on see laps saanud väga hea pagasi. Sain mitu korda tugevalt aru, et see on mitte ainult mulle, vaid ka talle väga hea, et me Indiasse tulime.

Muide, India riietega ei paista mitte ainult poole peale jõudnud rasedused välja, isegi lõpurasedused mitte, nagu ma seekord oma terava pilguga tuvastasin. Saride ja sallkostüümide idee ongi ju muuhulgas naise figuuri varjata ja naise ümber õhuline lendlev riidepilv tekitada, kust rinnad ja kõht liialt silma ei torkaks. Ja aašrami riietuskood on selline (sall, õlgade ja jalgade katmine on nõutud), et enamik naisi, ka lääne päritolu, kannavad seal India stiilis riideid.

– Mulle meeldib see, mismoodi mehed ja naised on eraldi enamikus kohtades: sööklates, templis, muuseumites, kohvikusabades, igal pool on ladies and gents pooled. Tõesti ei ole vaja mehelõhna ja trügivaid mehekehasid ümber. Samas on aašramis piisavalt võimalusi, et seal parkides jalutada ja ka vastassugupoolega juttu ajada, kui see juhus tekkima peab. Ühesõnaga, täpselt õige balanss arenguks.

Kehadest veel… Üldiselt ei ole ma massiürituste sõber, mind väsitavad inimkehade hulgad, aga jälle märkasin, et see, mis rokk-kontserdil võib väsitada, see templis ei väsita. Aašrami peatempel (ehk mandir) mahutab 20 000 inimest, praegu oli pidustustevaba aeg, rahulikum, aga nii 15 000 ikka, ma arvan. Kuidas on see võimalik, et igal hommikul ja õhtupoolikul voolavad need inimesed, enne oma jalatsid maha hoiuriiulitesse jätnud, turvakontrolli inimväravast läbi, templisse istuma, siis tagasi, ja kõik on nii rahulik ja püha. Ma ei saa aru. Võibolla on asi selles, et enamik neist inimestest on suutnud tõesti oma ego koju jätta ja nad otsivad ühendust jumalusega, kõiksusega iseendas. Selle kogemuse üks osa ongi ehk see teiste omasuguste nägemine, tunnetamine, nendega koos templipõrandal istumine ja laulmine. Ja mitte nendega konkureerimine, mitte närvitsemine.

Ma saan aru, et aašram on muutunud, nüüd on Sai Baba keha vana ja ta ei suuda enam ise kõigile neile massidele loenguid pidada. 50ndad, 60ndad, 70ndad oli see aeg, kui peaaegu kõik Puttapartisse tulnud said isikliku kontakti ja kogemuse temaga. Nüüd on see kontakt temaga eelkõige vaimsel tasandil, südames, ja intellektuaalsel tasandil, võimalik lugeda raamatuid ja osaleda teiste peetud loengutel. Ja oluline on leida üles need teed, kuidas sinu jaoks seekord tuleb see “klass”, see aašramis veedetud aeg läbida.  

– Kui ma peaks kirjeldama Indiat kolme sõnaga, siis oleks see “räpane ja püha”. Aašram ei ole üldse räpane, see on nagu omamoodi paradiisilinn tavalise India küla sees. Aga kui lähed selle müüridest välja, siis on ümberringi India küla. Kõnnid tee ääres ja näed seal pisikest templit, seal elav munk kutsub sisse rõõmsalt ja pakub pärast mõnda sõbralikku rituaali sulle juua oma sogast vett otse altarikausist. Vaat selline indialikkuse kvintessents. Kas sina jooksid? Peas võitleb kaks usku:  usk bakteritesse-viirustesse, ja usk sellesse, et altarikausist pakutud vesi peab olema sulle hea. Mina igatahes ikkagi lonksasin ja düsenteeriat ei tulnud. Hirm oli küll, umbes ööpäev meenutasin seda püha lonksu ja ootasin, et ega haigeks ei jää…

Praegu tuksub peas mõte minna koos kogu perega või koos Martaga tagasi kuuks ajaks, juuniks, aga… see oleks juba mu 6-7 raseduskuu. Selliseid kohalikke (telugu, kannada jms Lõuna-India) naisi kohtasin oma terava silmasealt küllalt, aga võibolla on see lendamine siiski liiast. Aašramis kohal elamine on väga hea, aga sinna kohalejõudmine ja tagasi Eestisse jõudmine on siiski oma stressidega seotud. Nii et ilmselt siiski tuleb suvi Eestis 🙂 ja aašram südames.

Kui kedagi peaks huvitavama, mis koht see on ja kuidas sinna saada, vaadake siia.