Hommikune uni õnnest

Nägin vastu hommikut unes, mismoodi mind tuldi vangi panema. Süüdistus: “olete üritanud masse mõjutada”. Sain aega kodus riideid pakkida ja otsisin triibulisi riideid, ikkagi vangiminek. Kedagi teist parajasti kodus polnud, jätsin lauanurgale kirja, et sorry, mind viiakse nüüd vangi. Viijad olid kaks salapärast ja täiesti ilusat tumedat verd kõrgete põsesarnadega noormeest, ütleme, umbes tiibetlaste nägu.

Vangikongis oli betoonpõrand, suur trellidega aken ja suur voodi, ja sinna mind jäeti.

Vahepeal oli natuke muud sebimist, millegipärast hakkasin näiteks kongis voodit teise kohta lükkama (Pelevin: “Asju saab sorteerida eri süsteemidesse”), aga põhiline oli see emotsioon, see avastus, kui hea oli seal vangis olla. Ma taotlesin valvuritelt oma arvutit ja nad tõidki mulle selle.

Aga seal ei olnud internetti!

Ja ometi kord sain ma rahus ja vaikuses kirjutada :). Küll oli hea olla. Vahepeal tehti uks lahti korraks ja lükati suppi sisse. Vahepeal oli ka paar kirja perelt, neil oli kõik hästi, ainult muretsesid, et mis küll minust saab.

Mul oli ka kõik hästi. Mind tabas seal vangistuses imeline õnn. Lootsin, et vangivalvurid ei lase mind mitte kunagi välja: keegi ei helistanud, keegi ei chattinud, keegi ei tahtnud minult midagi, ma sain olla üksi.

No vaat see uni on kindlasti seotud Indiaga ja sealt tagasi tulekuga, aga kuidas, eks nuputame…

Tegelikult olen praegu Suure-Jaanis kirjutamas paariks päevaks, kahjuks on samas arvutis internet (järgmine kord tuleb proovida põgenemist Setumaale). Suure-Jaaniga seostuvad mulle lapsepõlve lõhnad. Surnuaias on oma lõhn, staadionil oma lõhn, tädi koridoris oma… Kohti, mis kadunud või mille lõhnad on muutunud, eks neid jagu ka. Küll on hea jalutada radadel, milles on vanu lõhnu veel alles. Mingid kummalised vanad mälestused tulevad ka: staadionil vaatan, et näed, siin on see koht, kus ma uisutada proovisin ja seal see nurk, kus ma tennist proovisin ja siin on see roostes ork, mille küljes olid vanasti kiigud… närisime sinist koolanätsu ja kiikusime, need olid mu koolivaheajad.

Lähengi nüüd jalutama ja siis tagasi kirjutama!