Sai Baba lahkumine ja ümber järve rada

Ma olin ülestõusmispühade aegu natuke ärevil, oli selline tunne, et kui Sai Baba ei lahku nende pühade ajal, siis ta saab ehk ikka terveks, ka seekord. Aga ei, ta suri.

Mõtlesin, kas ma peaks siia pikalt kirjutama sellest, kes Sathya Sai Baba siis minu meelest oli. Ma kirjutan sellest ju ka oma tulevases raamatus ja vajan seedimisaega, võibolla ka uusi kokkupuuteid, et see kõik kokku seada.

Vaatasin, mismoodi maailma meedia tema minekut kajastab, kuidagi kurb tunne jäi sisse. See ütlus, et “Sathya Sai Baba väitis, et on jumal”, sellel peaks alati olema kaasas lause teine pool. Samamoodi väitis ta, et iga inimene on jumal, ainult et enamik meist elab selle teadmise eituses ja arvab, et jumal on kusagil väljaspool või ei ole teda üldse. Tema nö filosoofia, mida mina täielikult pooldan: kõik me kokku oleme jumalik. Just nimelt tunnetus selle ühisusega võib maailma päästa – mida enam inimesi seda tajuvad ja niimoodi käituda suudavad, nagu “jumalikule ühisuse osale” võiks sobida, seda paremaks maailm muutub.

Nii et jah, tema oli jumal, ja mina ka, ja sina, kes siin loed, sina ka.

Imed? Vaatasin, et tema imede (asjade nn materialiseerimise) teema vastuolulisus on  asi, mis alati meedia lävekünnisest üle kappab. Mulle meeldis, mismoodi Sai Baba seda oma loengutes on seletanud: nn imesid oli vaja eelkõige siis, kui tema jüngrid olid alles algkooli tasemel, kui neile oli lihtsalt vaja seda ahhaa-efekti. 40ndatel ja 50ndatel, kui ta oli noormees, olid need igapäevased imed olnud väidetavalt igapäevaelu suur osa. Kuni viimase ajani ikka räägiti sellest, mismoodi ta siin ja seal sõrmuseid võlunud on.

Ma arvan, et see on tõsi. Nii paljud erinevad tunnistajad räägivad neist asjust, näiteks see nn soovipuu,  kus iga jünger võis väidetavalt võtta oma käega seda vilja, mida ta soovis. Kas saab loota, et see oli massipsühhoos, mis kordus päevast päeva? Puu on siiamaani alles ja turismiobjekt, tõsi, vilju küljes polnud, see-eest oli seal ümbruses muud tralli. Üsna hädine tunne oli sinna minna, täpselt nagu Jeesuse radu kõndides Jeruusalemmas tuleb kommertsmaailmaga rinda pista… aga need rajad on ju olemas, need ei saa olla lihtsalt kellegi väljamõeldis. Samamoodi võib ju Buddhasse või prohvet Muhamedi suhtuda, väites, et a) neid polnud olemas, b) nad olid bullshit-artists, c) või siis näiteks lihtsalt ignoreerida seda teemat üldse, et nad väidetavalt on siin ilmas käinud ja väidetavalt tahtnud meile kuidagi sellega head teha?

Aga tagasi Sathya Sai Baba juurde. Arvestame, et see puu ümber väidetavalt imeviljade võluja oli üks vaene teismeeas poiss (panen siia ka tema pildi, see on esimene foto ajast, kui Sai Baba väitis pärast teadvuseta olemist ja ärkvele tulemist, et tal on missioon jne). Mina ei oska millegi muu kui üleloomulike võimete ja inimeste südamesse mineva filosoofiaga seda põhjendada, miks hakkas suvalisse pisikesse india külasse tema ümber kogunema austajate kogukond, mis aastatega aina suurenes. Esimene kord, kui ma Sai Baba loo algusest lugesin, märkasin kohe suuri sarnasusi Jeesus Kristuse looga, ka nende kahe ligimise-armastuse-õpetus on väga sarnene. Ja eks inimlik kadedus käib selliste seletamatute fenomenidega ikka kaasas, Jeesuse elu lõppes tänu sellele kadedusele.

Omaette arutelu võiks olla, kas Jeesus oli olemas või kas temal ikka olid võimed ja mismoodi oli tema seotud üleüldise jumalikkuse ja headusega – täpselt samal tasandil vaidlus, laskem käia, aga mitte siin minu kommentaariumis, kindlasti on mujal kohti, kus saab seda teha.

Või veel parem, arutagem omaette. Mina olen seda arutanud palju-palju aastaid, 16aastaselt lasin end ristida ja siis olid need küsimused mu sees. Kuni jõudsin arusaamani, et tõepoolest on asjad, mida loogikaga seletad just nõnda, et “oli ajalooliselt dokumenteeritud ühendus seletamatuga”. Edasi on peamiselt kaks võimalust: seda kas eitada või see endasse lasta koos tolerantsiga, et kõike lihtsalt ei saagi lahti harutada ja lõpuni seletada.

Selle viimase võimalusega käib minu meelest kaasas armastus.

Ühesõnaga, vahel tasub ratsionaalsus unustada, et saaks edasi minna. Jumalat-jumalikkust ei saa mõistusega ei seletada ega ümber lükata. Kui vaadata öösel tähistaevast, siis sa lihtsalt saad seda armastada, sest nagunii on selle taga kusagil mingi kummaline lõpmatus, mida me üritame ehk valemitega ja teooriatega seletada, aga – me ei suuda. Minu meelest on tee selle lõpmatuse tunnetamiseni ikkagi üks… Lase lõdvaks ja lihtsalt armasta. Siis sa mõistad.

Ja vaat seda suurt mõistmise imet olen ma kogenud, mitte ainult Sathya Sai Baba aašramis, mitmes muus kohas ka, aga see ime on veidi keerulisem ja see ei ületaks meedia lävepakku.

Mis imed veel? See, mismoodi Sai Baba mu ellu tuli, oli omamoodi ime ja see ei saanud olla mustkunstitrikk. Sellest perioodist olen kunagi blogis kirjutanud veidi, siin, täpsemalt ühest telefonikõnest, aga juhtus veel mitu sarnast asja. Ka edasi juhtus aašramis palju asju, mis lähevad rubriiki “imelised kokkusattumused”, ja “äkki keegi käis salaja tuhka põõsaste peale raputamas, et teie selle leiaksite” jne. Mingeid sõrmuste materialiseerimiseni pole mina oma silmaga näinud ja tõesõna, mulle pole seda kunagi vaja olnudki.

Teine kollase meedia lemmikteema, mis ikka mainitakse ära seoses Sai Babaga – eks ikka seksuaalsus. Osade meeste väitel on Sai Baba neile jaganud peeniste võidmiseks püha võiet, BBC-s on film isegi nende väidete peale üles ehitatud… Mind ajab see õlgu kehitama. Inimeste seksuaalsus ja seda eriti idamaade kontekstis on nii lai ja kõikvõimalikku haarav teema.   Võimalik, et temagi keha on olnud seksuaalne. Võimalik, et meeste suunal. Ja jagas mingit imevõiet. No las jagas.

Kahju on küll, et paljude lääne uudisteagentuuridegi jaoks on esimesed faktid see, et “tema võluvõimeid on pandud aastakümneid küsimärgi alla” ja “seksuaalselt oli ta noortest meestest huvitatud”, aga Sai Baba heategevus on sageli mainimata jäetud. Sellel heategevusel on mitu otsa. Üks ots on, et kust raha tuleb – jah, lääne päritolu annetajad sageli annavad, mitmed rikkad inimesed tunnevad aašramis elamise järel, et soovivad raha anda (ja seda on muidugi ka kritiseeritud, justkui oleks see mingi patt?). Teine ots on see, kuhu raha läheb. Siin on näha kaks peamist valusat teemat. üks on India kastisüsteem, milles Sai Baba heategevuskoolid on aidanud lapsi välja, ja lisaks Indiale on vaestekoole tehtud nende rahade eest väga paljudesse maailma maadesse. Olen ise suhelnud heategevuskoolide õpetajatega eri riikidest ja tundnud, mismoodi nad on tõesti hea asja juures. (Ei, koolide bilansse jne pole ma muidugi näinud; ühes kohas Facebookis käis vaidlus selle üle. See on sarnane teema: minule piisab äratundmisest, et asi on hea, eks mõni teine võib numbreid taga ajada.)

Teine suur valuküsimus on joogivesi. Meie veel ei saa aru, kui valus see on. Aga kõndides kuivanud jõe ääres Lõuna-Indias saad sa sellest aru: kui kohutav oli elu seal enne Sai Baba suurt joogiveesüsteemi. Naised, rasked savipotid pea peal, pidid võtma ette kuni 40 km pikkuseid rändusid palavas-kuivas-surmaeelses õhus, et joogivett koju tassida (ma ei tea, miks just naised, aga seda fakti olen kohanud kirjanduses mitmel pool), iga lonks oli arvel, ja joodi muidugi igasugust räpast ja reostunud vett, ka kuivanud jõesängidest näiteks, nii et kõhuhädad ja hambaprobleemid olid lihtsalt eluspüsimise kaasosaks. Väga suur osa maailmast elabki nii.

Sai Baba fondi veeprojekt on praeguseks aidanud miljoneid inimesi, keda muidu mitte keegi nende janus ja haigustes ei aitaks. See on mägedesse ehitatud vihmaveekogumise torustike süsteem, musooniaastaajal saab torud täis ja seda jätkub joomiseks terveks aastaks.

(Edit: lisan siia, et oluline on ka Sai Baba fondil heategevuslikud haiglad. Mis veel, võite lugeda Wikipediast tema nime alt ja “Institutions, organisations and projects” alt.)

Ma olen ise nädalate kaupa seda vett joonud, ma olen ise seal heategevussööklates käinud, 6 ruupiaga ehk peaaegu tasuta söönuks saanud, ma olen  ise seal sööklates töötanud ja loengutes ja daršanitel käinud… ja kogenud enda muutumist armastavamaks inimeseks.

Praegu on suur küsimus, mis saab sellest aašramist edasi. Täna on seal sadu tuhandeid leinavaid inimesi, homme algab põletamistseremoonia. Aga siis? Heategevusvõrgustik jääb, aga mismoodi kujuneb vaimne õhustik? Kas loengud jäävad, võibolla peaksid need isegi tihenema?

Ma ei tea, kas ma lähen sinna kunagi tagasi. Aga see, mis ma seal kogesin, jääb alati mu sisse. Aitäh selle eest.

…Aga kas teate, et ümber Viljandi järve on imekaunis rada, umbes 12 kilomeetrit. Seal saab matkata ja joosta ja kui veidi kuivemaks läheb, siis ka mägirattaga sõita. Soovitan. Meie matkasime eile, istusime mäe otsas, vaatasime teiselt poolt järve paistvat kodu ja mõtlesime, mis edasi saab.

Pean tegelikult praegu India peast välja jätma ja keskenduma Malaisiale, oma reisiromaani “Kas süda on ümmargune?” teisele osale. See mind lõpuks Indiasse viis.

Aga kes tahab lugeda Sai Babast veel, lugege näiteks eesti keeles ilmunud raamatuid “Katoliku preester kohtub Sai Babaga” ja  “Pühamees ja psühhiaater” ja “Vestlused Sathya Sai Babaga”. 

Ning kuuleme temast veel… Nüüd hakkab aeg tiksuma tema ümbersünnini, väidetavalt kaheksa aasta jooksul ja Prema Sai Baba nime all Karnataka osariigis. Seni aga võime näiteks paluda Eesti valitsust, et nad ametliku kohtumise teeksid ühe teise headuse, inimlikkuse ja jumalikkuse kehastusega, Buddha ühe ümbersünni Tema Pühaduse Dalai Laamaga, kes augustis Eestisse külla tuleb. Petitsioonile saab alla kirjutada siin.

PS. Ja siin on näha Viljandi, meie kodumaja.