Laulupeost, muinasjuttudest ja sünnitusest

Istun siin Viljandis kodus järve lähistel ja tuul toob kätte, mismoodi algab praegu Viljandimaa koolinoorte tantsupidu… Hommik otsa käisid proovid ja mul tiksus rahutus sees, nagu peaks ise sinna tantsima või vähemalt vaatama minema. Praegu taas… Kõik need vanad armsad laulud algavad jälle. Samas, ma olen ju haige, nina tilgub, ja sellepärast ma üksi kodus olengi, teised pereliikmed sõitsid päevaks Setumaale.

Peamiselt tiksubki mus kahjutunne sellest, et tegime planeerimisvea: täna peaks lapsukesed olema siin kodu lähistel, kohalikul laulupeol ja tantsupeol. Lapsed on nagu käsnad ja igal võimalikul juhul üritame neid heade elutervete vibratsioonide lähedusse asetada. Neid vibratsioone Viljandis siin folgiaida lähistel elades õnneks jagub nagunii, aga ikkagi… Ma tean, et ühes teises reaalsuses oleksid nad praegu tantsupidu vaatamas ja läheks alles homme Setumaale.

Minu õpitund on ilmselt: “lase minna”. Kui miski on valitud, siis nii see täna on. Atsihh.

Setu taluga on meil tegelikult kummalised lood. Optimism vaheldub väsimusega. Ühel nädalal mõtleme ja plaanime, et küll hakkame seal käima ja küll toimetame, teeme… Meile ju meeldib seal. Teisel nädalal ja kolmandal ka avastame, et siin kodulinnas on ju nii mugav ja armas, miks võtta ette 2,5 tunni pikkune sõit? oleme parem siin. Ja nii saab armsast kaugest talust süütunde allikas.

Siiamaani pole me seal ka päris kodustunud, kuigi me oleme sinna palju raha ja energiat pannud, ilusa laastukatuse ja aidatoad sinna tekitanud. Kõik ei ole valmis, me pole õigeid voodeid leidnud või tellinud ja magasime eelmisel suvel need paar seal veedetud ööd põrandal madratsitel, aga nina peal jooksva ämbliku peale üles ärgata ei ole kõige mõnusam, eriti väikesel tüdrukul…

Kui me selle talu ostsime, siis olid ju hoopis teised tulevikuplaanid. Oli mõte hakata elama seal pikad suved otsa ja kooliaasta Eestist eemal veeta.

Aga läks teisiti.

Ja vahepeal on meil plaan mõlkunud, teha sinna kirjanikele mõeldud suvetuba, selline MTÜ, mis vastavat stipendiumit (vaba elamine kuuks ajaks) jagab. Aga siis mõtleme: milleks? Kust meil see korraldamise energia võtta?

Ja maha müüa kogu see armas taluke… Tundub nagu ka reetmine. Aga 2,5 tundi+2,5 tundi sõita maakoju minekuks, see tundub nagu ka ideaalide reetmisena.

Nii et keeruline olukord. Ma kujutan ette, et samasugune teema on paljudel kahepaiksetel eestlastel. Meil on lisaks ka mu isakodu Viljandimaal, kus meil teine korrus ehitamisel, aga sellega on lihtsam, see on Viljandist pool tundi sõita ja sealne ülalpidamine, nagu heina niitmine ei ole  meie vastutus. Seal saame olla vagabundi staatuses, mitte peremehe staatuses. Muidugi on sellega oma probleeme, aga need on siiski mugavamad probleemid :).

Ning ei saa öelda, et meid enne setu kodu ostmist ei hoiatatud. Mäletan küll neid sõnu: “Teist saavad ühe koha orjad, te peate hakkama seal heina niitmas käima, olete ikka sellega arvestanud?” Ma ei saanud hästi aru, mis selles nii hullu võiks olla. Aga täna saan. Heinaniitmine tõepoolest on tõsine kohustus, kui sa ise kohapeal ei ela.

Üldse on elus palju korraga toimuvat ja mul on heameel, et ma olen kuigivõrd õppinud seda keskendumiskunsti, mis laseb kõigest välja astuda. Mul oli vanasti komme mingisse tegevusse nii ära uppuda, et ma olin selles ülepeakaela sees ja suurem perspektiiv kadus. Nüüd aitab näiteks jooga ja reiki, nende abiga tekib olukord, kus näeb kaugemale.

Muidugi, ega ei tea, kas näeb, või mida siis ikkagi täpselt näeb. Mul on sageli justkui mingi eelaimdus, et midagi põrutavat on juhtumas. Ma ei tea, kas see on sisemine või väline muutus, kas see on ainult minuga, minu perega või kuidagi laiemalt ette tulev muutus. Aga see “millegi” ootamine aitab ka prioriteete seada. Võibolla ei olegi palju aega, tee ikkagi kohe seda, mida sa teha tahad.

Näiteks hakkas vahepeal tunduma, et ma kogu aeg plaanin lasteraamatuid ja mul on poolikud failid, aga valmis ma neid ei saa, sest sebin muid asju teha. Nii ma tegin valiku, tänu millele ilmub suvel “Muinasjutte armastusest” ja sügisel “Anna hambad”… aga reisiromaani teine osa lükkus edasi järgmisesse aastasse ilmuma. (“Ameerika 3” ilmub ka sel aastal, muide, jõulu eel, sest raamat algab taas jõulumeeleolus… see selleks, see tekst oli juba enne valmis.) Aga praegu ma tunnen, et olen laste lainel. Ka koolis õpetades hakkas tekkima see õige lainepikkus. Minu meelest läks mu suhe veidi probleemsemate 1-2 klassi lastega uuele tasandile siis, kui ma hakkasin neile iga tunni lõpus muinasjuttu rääkima. Võimalik, et sealt saingi ma julguse, et muinasjuttudest ka raamat kokku panna, ja ma loodan, et see ei jää sugugi mitte viimaseks muinasjuturaamatuks, mis ma teen.

Aga reisiromaani, seda kummalist elu Malaisia produktsioonisaarel, ma lihtsalt ei suutnud praegu lõpuni kirjutada. Tundub, et kehal ja hingel on oma energia, mida kirjutada, millal kirjutada. Praegu kasvab mu sees uus laps ja praegu on lastekirjanduse jaoks õigem aeg.

Hiljuti tundsin, et mul on selle lapse OOTUS tekkinud hinge. Tahaks teda juba näha, tahaks teda lina sees rinnal kanda ja temaga füüsiliselt suhelda (rinnanäärmete abiga :)). Me ei tea, kas ta on poiss või tüdruk, aga hüüdnimi tekkis tal algusest peale, “Maria-Leena-beebi”, näiteks paneb 3-aastane Anna talle oma kapist riideid kõrvale – “Maria-Leena-beebile”.

Seda pole ma veel ära tunnetanud, missugune peaks tulema sünnitus, ma pean ju ise ka aktiivselt valima, millist sünnitust ma tahan. Kas kodus või haiglas? Anna sünd oli nii õige ja hea: haiglas, aga samas varem kokku lepitud pehme kodusünnitus-ämmaemanda toel ja mitte keegi teine meid segama ei tulnud: olime valgel suveõhtul ilma ühegi abivahendi ja elektrita Toomemäe haiglas oma sünnitustoas, põlispuud kohisesid akendest sisse ja ma ümisesin ürgseid viise, nagu oli soovitatud: nõnda on su huuled ja samal ajal ka su emakakael lõdvestunud seisus… Ja laps tuli koos veega, lootekotis-õnnesärgis, väike lootekoti mütsike peas. See oli väga eriline, hoopis mõnusam, kui Marta sünd Tallinnas, mis kulges elektrivalguses, tilguti ja epiduraaliga. Marta on ka palju aktiivsem-elektrilisem-rahutum laps kui Anna, kelles on justkui side ürgrahuga. Ei saa öelda, et kõik oleks sünnitusest pärit, aga võibolla on?

Samas sellist sünnitust nagu Annaga ei saaks ma enam kindlasti, Tartus Toomemäel ju polegi enam haiglat ja üldse oli see suur kokkusattumus, et ämmaemandal oli just sel päeval vahetus, kui minu Anna otsustas tulla (enne tähtaega, aga minu meelest just õigel päeval :), ja polnud sel päeval palju sünnitajaid, nõnda ta saigi end täiesti minule pühendada. Hoidsin kokku koduse-ämmaemanda taksi ja lisaks oli ka hea teadmine, et sealsamas selle ukse taga on arstiabi, kui seda peaks vaja olema…

Ma tunnengi, et Eestis on praegu kaks äärmust sünnitamiseks: haigla ja kodu. Kas on kusagil sellist kohta nagu ökomeelne sünnituskeskus, nagu neid on Ameerikas? Ei ole ju. Just nimelt midagi sellist, kus oleks kokku lepitult pehme ja looduslik sünnituse keskkond, aga kus oleks vajadusel läheduses ka arstiabi.

“Kas Viljandi haiglas vette sünnitada saab?” küsisin naistearstilt.

“No vann siin on küll, aga meie ämmaemandad üldiselt arvavad, et inimene on ikka kuivamaaloom,” vastas ta. “Vette lastakse valutama, kui naine väga tahab, aga sünnitama… üldiselt siinsed ämmaemandad seda ei poolda.”

Selle pisikese infokillu peale läks meel kuidagi kurvaks. Aga mul on veel aega, augusti lõpuni.

Oijah, praegu kõlab järve ääes Olav Ehala ja Juhan Viidingu “Kodulaul”. Needsamad laulud-tantsud peaks olema suvisel vabariiklikul laulu- ja tantsupeol Tallinnas, ma lubasin endale ennist, et viin lapsed sinna!

Mis veel? Korduvalt olen mõelnud, et kirjutan nüüd enda kui toimetaja, kirjastaja, fänni ja lugeja arvamuse Andrei Hvostovist ja tema uuest raamatust “Sillamäe passioon”, aga selle raamatuga on kummaline lugu. Niipea, kui ma selle endale saan, astub sisse keegi (lapsehoidja, naaber, sugulane, sõber), märkab laual antud teost ja küsib ahnelt, kas ta saaks selle endale lugemiseks, laenuks, kingituseks… Ja jälle on raamat läinud. Igatahes mul on väga hea meel, et ta sündis ja ma soovitan seda noortele ja vanadele, meestele ja naistele. Kuni 21. juunini peaks see raamat Rahva Raamatus olema väga hea hinnaga, 9.99, 300+ lehekülje väga hea teksti kohta on see küll hea hind ja tänagem selle eest ka kulkat :).

PS. Kommentaarium on ikka suletud (ega ma muide teagi, kuidas seda avada). Kui sul on midagi öelda, kui sa näiteks tunned kirglikku ostuhuvi meie Setomaa talu osas või kui oskad soovitada sünnituskeskuse taolist kohta Eestis, meili mulle epp.petrone@gmail.com.

TOIMET, järgmisel päeval juurde: Justin tuli tagasi ja kiitis väga Setu talu atmosfääri ja teeme seal ikka edasi.