Arhiiv kuude lõikes: juuni 2011

Otsime taas pilte nõuka-ajast

Armsad lugejad, kas saaksite aidata (honorari saab ka):
– oleks vaja näiteks mingit töövahendite pilti nõuka-ajast. Kui oleks plekkpang ja vanaaegne pesupulber,  siis juba teeks ära… (ta töötas pärast tunde koristajana) Selle saaks ka lavastada, kui leiaks selle pesupulbrikese…ja pangekese… ja nõukogude stiilis seina taustaks.
– Teine juhtum on raskem, seda ei saaks tänapäeval lavastada, st mitte lihtsa vaevaga. Oleks vaja restoranistseeni ilmselt… Näen vaimusilmas pilti, kus istuksid 70ndate riietuses naised (ja võibolla ka mehed) restoranis laua ümber ja pidutseksid, või siis mingi tantsustseen restoranist, nii et restolauad on ka taamal näha…
(LISANDUS, TÄPSUSTUS, kuna mitu inimest on pakkunud pika lauaga süldipeo pilte. Pika laua peod ei sobi. See on olukord, kus nooremas keskeas naised lähevad lihtsalt õhtul restorani lõbutsema, niiöelda lühikesed lauad…)
Meil on võimalik pilti ka niimoodi töödelda, et näod võtame ära, teeme sellest omamoodi kunsti (seda saab näha Andrei Hvostovi raamatus vähemasti ühes kohas, see vist oli peatükk “Eesti vanamehed”). Nii et anonüümsuse-tagamise pärast ei maksagi liialt muretseda, saame pildi saata tagasi vaadata, et kas nii sobiks jne. Loe edasi Otsime taas pilte nõuka-ajast

Ma mõtlen tolerantsusest

“Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga tundlik,” ütlesin ma hiljuti ERR-i ajakirjanikule, kui ta küsis mult telefonitsi kommentaari, et miks ma kirjutasin alla “õnnelikuma Eesti” petitsioonile, milles nõustusin väitega, et ka gay-paaridel peaks olema õigus ametikult abielluda.

Ma mõtlesin sellele, et tõesti märkan võõraviha, pisiasjades. Eriti lastega suheldes. Kohe sellest täpsemalt, aga enne lõpetan alustatud loo… nimelt märkasin nüüd, et ERR on sellest kirjaliku uudise teinud, kus mina ütlen hoopis nii: “Olen mittetolerantsuse ilmingute suhtes väga põlglik.” St mittetolarantne mittetolerantsuse suhtes? Oksümoroon on mu suhu pandud. (See oli loodetavasti nüüd kõige viimane õpitund: alati tuleb vastata kirjalikult või küsida kirjalik tekst enne üle vaadata. Kommunikatsioonihäired on meedias nii tavalised.)

Aga jah. Tundlik selles suhtes ma olen, isegi piinlikult palju. Loe edasi Ma mõtlen tolerantsusest

Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Mind huvitab aeg.

See, mida aeg (ajastu, keskkond, kuidas seda iganes nimetada) inimesega teeb, mismoodi suhestuvad aeg ja inimene, ning mismoodi inimene seda hiljem tõlgendab.

Mäletan täpselt hetke, mil mul tekkis idee teha uus raamatusari: selline, mille abil lugejad saaksid rännata mitte maade vahet, vaid ajastute vahet. See oli 2007. aasta sügisel, lugesin raamatukogust koju toodud ajakirju ja nende hulgas Loomingut, kus oli Andrei Hvostovi novell Sillamäe tüdrukust Juliast. Alustasin kohe esimese hooga ära kirja mustandi Andreile, sõnumiga, et ta peaks oma lapsepõlvest raamatu kirjutama – aga ma jäin hätta enda argumenteerimisel. Vahel on ju nii, et sisetunne teab täpselt, mis on õige, aga sõnastada seda veel ei suuda. Miks on vaja eesti lugejatele raamatut, mis näitaks maailma vaadatuna sealt kummaliselt Sillamäelt, linnast, mille kohta olid kuulujutud ja keelud, aga mille kohta puudus enamikul meist isiklik kogemus? Ja puudub paljudel ilmselt siiani. Miks on vaja, et eesti lugejad saaksid endale raamatu, kus oleks nimede ja nägudega ja minevikuga ja mõistetalt inimlikke vene tegelasi, nende endi maal tegutsemas?

Loe edasi Kaks tähtsat raamatut: Andrei Hvostovilt ja Nasta Pinolt

Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest

Eile õhtul saabus uudis, et Helju Vals on lahkunud… Ma ei tea, miks ja millal täpselt, ma alles hiljuti Tartus nägin teda, tuhises vastu ja oli elurõõmus nagu ikka. Aga millal see “hiljuti” oli? Aasta alguses vist.

Heljut mäletan kindlasti enda 1. kursusest saadik, ajast, kui mind asutatavasse ajakirja Favoriit tööle kutsuti. Kahjuks ei ole mul meeles see esimene hetk tutvumist – see on iseenesest imelik, sest Helju puhul olid kõik hetked säravad, meeldejäävad… aga vaat seda ei mäleta. Minu meelest võttis ta meie kolme kursuseõe pundist, kes me Favoriidile kirjutama hakkasime, just mind endale isiklikuks hoolealuseks. Helju jaoks oli alati keel kõige tähtsam, ja ta ütles mulle seda kunagi päris alguses: “Sinul on keelega isiklik ja omamoodi suhe.” Ma ei saanud aru, on see ikka kompliment või mis see on, aga igatahes viitsis ta minuga istuda ja kirjutatu lause lauselt  läbi võtta. Tegelikult ta tegi (vabandust, tegi ta – muidu on russitsism) seda muidugi ka paljude teistega, aga igatahes mulle tundus, et minuga eriliselt kaua. Mulle on ekstsentrilised kujud alati väga meeldinud, nii et ma nautisin neid tunde või pooltunde temaga ninapidi koos. Ja küllap meid tõesti ühendas armastus keele vastu. Loe edasi Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest

Kes soovib aidata lastekodunoori

Jälle on üks kooliaasta lõppemas ja see tähendab paljude muude asjade hulgas ka seda, et jälle astuvad ellu uued lastekodutaustaga noored. Meie kirjastus on kahel aastal neile noortele stipendiume jaganud ja teeme seda ka sel aastal, juunikuus, aga nüüd oleme loobunud nimetusest “Petrone Printi stipendium”, see on lihtsalt “Lastekodunoorte ellu astumise toetusraha” ja peale meie on seda aidanud koguda ka teised. Ma peagi kirjutan sellest veel, praegu käib just nende kümne tubli noore valimine, lastekodunoored üle Eesti on saatnud oma esseed.

Aga – praegu tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et sellesama stipendiumi heaks saad ka sina oma 10eurose panuse anda. Kui helistada telefoninumbrile 900 67 00. Täpsemalt on sellest kirjutatud siin.

Loe edasi Kes soovib aidata lastekodunoori