Kihnust, Norrast, Liibanonist

Olime paar päeva Kihnu saarel. See oli varahommikul, 22. juuli esimestel tundidel, kui Justin võpatas ja mingit õudusunenäo ajel  istuli kargas.

Hiljem rääkisime sellest. “Kas sa ei kuulnud mingit kummalist pauku?” küsis ta. “Nagu oleks laskmiseks läinud.”

Mina ei olnud midagi kuulnud.

Justin edasi: “Ja ma hakkasin mõtlema, et mis me teeksime, kui siia saarele mingi hull inimene püssiga tuleks. Siin ei ole ju ühtegi politseinikku. Vaata, kui väike see saar on. Mis me teeksime?”

Sinnapaika see jäi, tegelikult oli ta õudukas täiesti konkreetselt inspireeritud eelmise päeva infovoost, kui me esiteks olime kohalikega juttu ajades pihta saanud, et Kihnu saarel puudub politsei (“Kui midagi juhtub, siis tuleb kiirpaadiga poole tunni jooksul Pärnust… aga tänu sellele korraldusele õpivad meil kõik juba lapsest peale autoga sõitma, nagunii ju keegi lubasid ei kontrolli…”) ja olime ka pihta saanud, kui väike see saar ikkagi on (Laenutasime rattad ja hakkasime väntama ja olimegi juba teises otsas kohal).

Siiski, kui sellesama päeva pärastlõunal nägime uudiseid saaretulistamisest Norras, siis… oli kõhe küll. Justkui oleks miski Justinile end ette peegeldanud. Ta ei tahtnud Norra uudiseid kuulata ega näha. Mitu neid nüüd juba on? küsis ta vahepeal hukkunute kohta. Tundus, et ta kujutas seda saarel toimunut liiga hästi ette. Teate ju küll, mismoodi unenäo emotsioonid veel mitu päeva inimest mõjutavad ja mingis osas tundlikuma prisma tekitavad…

Tegelikult ma ei kujuta hästi ettegi, kui suures šokis võivad norrakad praegu olla. Ma olen selle rahvaga kuigivõrd kokku puutunud, näiteks Robinsonisaarel kaks kuud nendega produktsiooniküla jagades või kord kaks nädalat Oslos õppides. Nad on mu meelest harjunud, et nendega maailma õnnetused eriti ei satu, nad on hoitud, kaitstud, nad on ilusad, targad, rikkad ja head. Mida tegi selle rahva psysche´le praegu teadmine, et tapja tuli nende enda hulgast, just nimelt selline ilus, tark ja hea, mitte ei olnud islami terrorist, nagu esimese hooga mõeldi?… Ma ei ole osanud neid mõtteid lõpuni veel seedida. Aga need ujuvad mu sisse tagasi. Massimõrvar on vaieldamatult ilus mees, ma vaatan neid silmi ja mõtlen, kust ta küll tuli. (Arvutimängude ja meediavägivalla maailmast, seda nagunii.) Ja kuulus ta nüüd on. Ma arvan, et ta on uhke ja rahul.

Veel kummitab mind seesama küsimus, mille Justin esitas 22. juuli hommikul Kihnu saarel: mida sa teeksid, kui siin üks hull näiteks tulistama hakkaks? Lugesin, mismoodi enamik noori naisi (tüdrukuid) oli  iga uue valangu peale kiljunud ja jooksnud. Ellu jäid need, kes taipasid end vaikselt ära peita või surnuid teeselda. Ja ellu jäid need, kes võõrast (st politsevormis laskjat) ei usaldanud.

Ma arvan, et mina oleksin surnut teeselnud. Aga seda arvavad hüpoteetiliselt võibolla kõik. Kuidas sa tegelikult šokiolukorras käitud, ei tea. Vahel tabab mind šokiseisundis apaatia – see oleks hea seisund surnu teesklemiseks (mulle meenub koht John Fowlesi “Maagist”, see oli vist küll maagi väljamõeldud lugu, aga väga elav lugu sellest, kuidas ta esimeses maailmasõjas ellu jäi, sest teeskles surnut ja siis deserteerus… see tundus nii loogiline ja õige lähenemine). Teisalt meenutan oma viimast šokihetke, kui Indias suur isaahv mult koti koos raha ja päevikuga ära pätsas, ja kuidas ma röökisin, aga samas, mu šokis aju suutiski valida sel hetkel adekvaatseima käitumisviisi..

Vabandust, et ma räägin mingist ahvist. Aga ma olen kindel, et iga pealtvaataja laseb need kurvad sündmused läbi oma prisma. Ja minu oma on näiteks selline.

Liibanoni pantvangid tulevad ja ujuvad ka mu mõtteis. See uudis nende kadumisest tuli siis, märtsikuus, kui olin Indias, istusin netikohvikusse, et 15 min jooksul maailma asjadega kurrsi saada.

Ja sellest peale oli arvutit avades (mu peamine uudistevoog tuleb nii) alati see hirm, ekraan vilkumas ootusärevalt, kujutasin ette, et äkki täna hommikul on uudised Liibanonist, mitte head uudised… Esimene kaamera ees mahalõigatud pea või midagi sellist, nagu neid asju on varem juhtunud.

Mina igatahes tänan korralduskomiteed rõõmupäeva pärast – see oli vist kümme päeva tagasi. Ma istusin Viljandi haigla sööklas ja siis levis seal uudis: Liibanoni poisid on vabastatud! Panime Justiniga uudistevoo käima (detailidesse laskumata, olin sel päeval arsti juures käimas ja ta ootas mu järele ja arvuti oli kaasas) ning neid uudiseid  lugedes tabas mind tõeline rõõmupisarate eufooria. See ei olnud ka järgmiseks hommikuks üle läinud. Ma arvan, et eesti rahvas sai tolle ööpäeva jooksul parajalt dopamiini ja serotoniini (kui ma nüüd need õnnehormoonid õigesti nimetasin :)), vaadates valgete särkidega oma poisse tulemas, elusaid, naeratamas ja lehvitamas. Muidugi oleks võinud eralennuki raha kokku hoida, aga see kõik on tagantjärgi tarkus. Nagu ka näägutamine, et miks nad naeratasid, lehvitasid ja miks nad ühesõnaga “käitusid nagu rokkstaarid” oma koju pääsemise ööl.

Aga jah, enne ma küsisin, et mida tegi Utoya laskmine norrakate eneseteadvusele, samamoodi küsiks, et mida tegi Liibabonis kaasmaalaste vabastamine eestlastele. Kadedus, tigedus, “makske maksumaksja kulutatud raha tagasi”, “vabandage rohkem”, “mis te üldse ronisite sinna”… Dopamiin sai igatahes kiiresti otsa ja eestlane asus teist eestlast sööma.

Selle tõdemuse järel sattusin sirvima Õhtulehes avaldatud artiklit: katset, mismoodi sama sõnastusega abipalve avaldati erinevate maade foorumites ja kuidas eestlased hakkasid abivavaja kallal norima, samas kui soomlased ja rootslased avaldasid kaastunnet ja asusid appi. Pealkiri on banaalne, aga tõsi: “Miks on eestlased nii kurjad, kadedad ja õelad?”  http://www.ohtuleht.ee/436221

Igatahes on pantvangist pääsemine huvitav, nii öelda PR-juhtum. Miks nii paljud nende peale nüüd kurjad on? (Või ma liialdan, lugedes siitsealt kommentaare ja kuulates raadiojutusaateid, äkki saab sealt just skaala negatiivsema poole?…) Eestimaa on nagu väike Kihnu saar, miks ei võiks siin olla rohkem empaatiat? Kui see oleks sinu enda vend, poeg või mees, mida sa siis tunneksid? Aga millegipärast lõppeb see empaatia sageli just kitsal maalapil kiiremini (tundub mulle). Saare-mentaliteet, piiratud ressursid ja küüned enda poole… Ma ei tahaks, et see nii on, ma loodan, et ei olegi… Muide, mult on viimase aasta jooksul mitu korda küsitud, et kas ma tunnetan eestlaste kadedust, kuna meie kirjastusel “läheb hästi”. Ma olen otsustanud seda mitte tunnetada, see oleks vist aus vastus. Ja ma tõesti usun, et pooldajaid ja positiivselt mõtlejaid on palju, igasugustele tegijatele, alates neist, kes lähevad Liibanoni rattamatkale ja lõpetades nendega, kes alustavad uusi raamatusarju, aga pooldajad on enamasti vait. Aktiivse meelelahutusena kasutatakse just õiendamist.

Paljud on küsinud, et kas meie kirjastus Petrone Print plaanib juba raamatut “Minu Liibanon”. Ma pean tunnistama, et ma nägin selle raamatu tulemist visioonina sel pisikesel hetkel märtsikuus, kui ma istusin Indias netikohvikus ja lugesin, mis Liibanonis on juhtunud. See oli üks hetk, üks pilt, mis läbi pea jooksis. Tavaliselt on need visioonid tõesed, aga alati ka mitte. Kummalises kombel on mind aga vallanud teatud apaatia Liibanoni “poistega” (see ju nende hüüdnimi) aktiivset kontakti otsides. Taas ei oska sõnastada, mis see on. Ma arvan, et nad – või ta, sest võibolla on nende hulgas see üks, kes ise kiirustada tahaks ja oskaks – ei peaks kiirustama raamatu avaldamisega nagunii. Kirjutamisega ehk küll. Posttraumaatilise šoki abiline on ju läbi kirjutamine. Aga mitte lepingutega ega ka mitte rahva ette tulekuga. “Juba sel aastal raamat!” oligi ehk ajakirjanduse poolt tekitatud loosung, mitte asjaosalis(t)e enda plaan. Ma ei tea. Sisetundega annaks pigem soovituse, et vara veel, praegu tahab rahvas teid ära süüa. Lugu ise on vaieldamatult eriline, kui see rahulikult läbi kirjutada, ja rahval läheb siis ehk see parastav-teise-eestlase-söögiisu ajapikku ära, õigemini vist leiab uue objekti…

Mina tõesti tahaks, et tuleks hea raamat, mis iganes kirjastuses, millel poleks kiirustamise ja rahategemise piinlikku maiku. Pantvangiks olemine on üks arhetüüpne olukord (kas teie olete seda unes näinud, mina igatahes olen) ja see tegelikult läbi elada, nagu m aaru saan, emotsioonide skaala vangistajate-vangistatute suhtes oli väga kirev… Seda lugu võiks kirjutada rahulikult iseenda sees harutades ja ilma tähtaja-surveta.

Ma olen üldse viimasel ajal selline “kiirusta aeglaselt” või “kiirusta õige asjaga” mõttelaadi omandamas. Annaks jumal vaid oskust ära tunda, mis need õiged asjad on :). Aga see on juba üks teine jutt, mis siit algaks.