Juhin tähelepanu, et kirjutasin Daki blogisse külalispostituse “Meestest, lihtsalt ja naistest, lihtsalt”, mis on samuti inspireeritud folgikohtumistest. See postitus on siin, ja erinevalt minu blogist, kus kommenteerida ei saa, olete seal lausa meelitatud kommenteerima, sest võite niimoodi raamatu võita.
(Nii, illustreerivaks pildiks valisin tänavamuusikud… meie tuttavad Viljandi lapsed on ka suures osas noored muusikud ja teenisid nemadki taskuraha nende päevade jooksul, ja tore on. Moosekantide vaba põli on folgikorraldajate poolt õige poliitika, mu meelest.)
Aga jah, folk. Meie ju elame Viljandis, otse folgihulluse keskel, vanalinnas järve ehk telkla lähistel.
Mul on nüüd kahe aasta jagu epitsentris-elava-inimese folgikogemust ja pean ütlema, et mul on siin tekkinud vihkamise-armastamise suhe kogu selle folgihullusega. Aga ma tean, et ma õpin selle hullusega elama, see on nagu abielu. Ma olin ju uhke selle üle, mismoodi kontserdimeloodiad (mitte ainult bassitümpsud) akendest sisse voogasid, kui me vahepeal korra koju käima jõudsime, aga kui ka kell 4 hommikul kõrvatroppidega õieti magada ei saanud, sest trummipõristamine kusagil läheduses oli nii vali, siis… oi, kuidas oskasime nautida pühapäevaõhtust vaikust.
Ja ma tean, et nüüd on mitu päeva mu kodu ümber harjumatult vaikne ja prügine. Koristajatiimid on peale tellitud, aga klaasikilde on teadupärast munakivide vahelt raske kokku korjata. Meie kodutänava esimesed killuhunnikud tekkisid nädal tagasi Rock Rambiga ja Viljandi Folk tõi neid juurde. Eelmisel aastal korjasime neid lastega siit kivide vahelt ära kuni suve lõpuni. Eks see ole omamoodi töökasvatus, aga kuidas ma seda neile seletan, miks need pudelid siin katki läksid. Kas kogemata? Kas läksid kogemata?
Ega selle alkoholiteemaga olegi midagi suurt ära teha, politsei käib ja kontrollib… Ei ole ju võimalik lihtsalt Viljandist välja saata neid noori, kes võibolla kontsertidel eriti ei käigi, aga niisama reede öösel ja lauba öösel ringi hängivad. (Ma olen muide kolm ööd korralikult magamata ega pretendeeri mitte mingisugusele sügavale tekstile siinkohal.) Korraldajatele pai, ja panen pöidlad pihku, et sellel üritusel mitte keegi mitte kunagi näiteks pudelipõhja-roosiga pähe ei saa. Liiga hästi võib ette kujutada, kus see kakluse koht on. Jaani kiriku lähistel näiteks. Sinna jookseb kokku saatanlik ja jumalik energia juulikuu neljanda nädalavahetuse öötundideks… Käisin näiteks ühel keskpäeval Jaani kirikus pärimusmuusikaga palvusel ja sama päeva hilisühtul nautisin mõnusaid paganliku hõnguga trumme ja poolpaljaste kehade võngutamist seal kiriku ukse ees. Mõlemaid on vaja…
—
Ok, esinejatest ka veidi. Minu kolm lemmikut seekord:
Inglise-Jamaica-Aafrika (tegelikult siis ikkagi Aafrika!) päritolu jutuvestja Jan Blake (fotol, koos Senegalist pärit taustamuusikuga). Kui ma Inglismaale lähen, siis vaatan edaspidi järgi, kas ja kus ta esineb. Käisime mõlemal ta jutuõhtul, rahvast oli murdu ja ta oli tõelise superstaari olemisega, kes sobis suurele lavale ja kes esimeste hetkedega rahva endaga kaasa haaras: kõigepealt laulma ja tantsima ja hõiskama pani, ja siis sellised lood jutustas, et… Väga hea karakternäitleja, kes ka kuulajaid ära ei unustanud, vahele olid mõnusad palad, kus ta õpetas nt Aafrika naise moodi pahameelt avaldama või õigesti mahlakalt “make love” ütlema. Üldse üks ääretult mõnusalt seksuaalne kuju oli ta, suur must naine, kes oma kehas end väga hästi tunneb… Ja kui show läbi sai, pani ta saalist lahkuvad inimesed koos laulma ja marssima. Selliste ühishetkede pärast tasubki massiüritustel käia.
(Aga muide, kontsertidelt väljas oli vahepeal küll vaja kiirustada… Kontserdid olid nagu oaasid, seal oli ümbritsevatel inimestel selgem silmavaade ja sealne mass toetas, mitte ei masendanud. Mõistate… Aga niisama kontertidevahelises rahvahulgas trügides kippusin kohati liiga hästi mõistma inimesi, kes ütlevad üheselt “ei armasta alkoholiga massiüritusi”.)
Teine lemmik oli samuti jutu ja muusika ühisžanr, Kristiina Ehin ja Sofia Joons (Muide, Kristiinale tegi Kaarel Tarand mu meelest viimases Sirbis täiesti liiga, aga see oleks juba teine jutt ja noh, eks arvustajal ole arvustaja õigus…).
See Kristiina ja Sofia loodu oli üks kummaline žanr, mina ei olnudki sellist oma elus veel kohanud. Kõik pisiasjad olid paigas, isegi varjud seintel – ma ei usu, et valguse asetud ja kahe naise kujud seal seinal olid juhuslikud. Lühidalt öeldes lasti suurele ekraanile Eesti Rahva Muuseumi vanu pilte, mille juurde oli Kristiina loonud omamoodi ajalooainelised minatuursed muinasjutud, mis kõik omavahel kokku klappisid. See ajalugu oli vahepeal valus. Ja mis omamoodi ilusvalus, oli samastuda selle pilliga, kes on muuseumikappi lukku pandud. Sest pill vajab ju mängija käsi enda ümber…
Vahepeal mängis Sofia viiulit ja hiiu kannelt, kohati isegi iga lause tagant, huvitava rütmiga vaheldusid tekst ja heli. Mulle meeldis see teatud manerism, see julgus, mismoodi Kristiina vahepeal poose võttis ja tantsis. Ja julgus vahetada kleite (isegi otse laval, kui vanal pillil hakkas meenuma, kes ta oli… siis toimus ühe riide mahakoorimine). Tekst oli väga hea. Aga saalis sündis ime tänu sellele, et Kristiina ja Sofia on ühed parajad kompleksivabad hullud (heas mõttes hullud!). Eriti just Kristiina, kirjanik. “Nii ju ei tehta” koolkonnast täiesti väljas, julgeb ta kasutada oma keha väljendusvahendina. Nii et selles mõttes oli ta jutuvestja Jan Blake´iga täitsa ühtemoodi.
Ja ma polnud ainus, kes nuttis selle etenduse lõpuks, mitu naist pühkis pisaraid. Mis siis nutma ajas?… see sümboolika, mis oli tekstis, aga kindlasti ka see kummaline pinge, millega õhk laetud sai.
Peangi ütlema, et mina olen ikkagi läbi aegade pigem siseruumide kontsertidelt oma katarsiseid saanud. Mätta otsas muru peal on ka tore istuda ja nautida, või siis lava ees end higiseks tantsida, aga minu jaoks tekib ühine hingamine enamasti ikkagi ruumis, kus on seinad ees ja kuhu siis hakkab kogunema ja peegelduma… On vist nii? See mõte on kindlasti natuke vildakas, aga eks ma siis parandan seda tulevikus. Meenub näiteks kallava vihmavee sees üks imehea välikontsert paljude aastate tagant (seda, et vihmad sel aastal Viljandit sisuliselt ei kimbutanudki, ainult avamise järel ning ühel öösel, seda te vist teate juba isegi… nii et seekord ei saanudki muusikat nö duši all nautida).
Aga kolmas eriline? Ma tooks välja Jaani kirikus laulnud Nolens Volensi. Need tüdrukud on väga naljakad, kuidas nad eesti rahvaviise keerutavad, venitavad, kiirustavad… sekka igasugu enda loomingut ka, aga peamine “ime” just see, kuidas nad lihtsalt enda vokaaliga ja vahel mõne markeeriva instrumendiga saavad nii kummalisi hääli kokku?… Mina seda ansamblit enne ei teadnud, aga nüüd hakkan neil silma peal pidama.
Zetod olid muidugi tuntud headuses. Vägilastele ma ei jõudnud ja poleks ka sisse saanud. Hiljem kuulsin, et Vägilasi kanti üle ka Kirsimäe laval ekraanil ja seal olla toimunud tasuta erilise hõnguga jämm. Sellest on natuke kahju, et sinna ei sattunud, nagunii ju koduaknast tuleva lärmi sees magada ei saanud.
Justini lemmikud oli rootslaste Hedningarna, baskide Oreka TX ja iraanlaste Ensembe Shanbelhsadeh. Esimest ma ei käinud kuulamas, liiga hilja, tahtsimn magama (iseasi, kas õnnestus magada…), baskid ja iraanlased olid toredad muidugi. Ja hea oli kohata vanu sõpru, ning teha mõned uued tutvused, ja elada üle mõned folgiseiklused. Näiteks hüppasid meil laupäeva öösel meie kaks kassipoega aknast alla – ilmselt õuepimeduse lärmis hullust tunnetades – ja võeti folgiliste poolt kaasa, aga leidsime nad üles.
…heake küll, aitab muljetamisest. Nii mitu ööd möödus poolmagamata, nüüd tuleb vaikust kasutada ja und vaatama minna.
Anna küsis enne, magama heites: “Emme, kas homme jälle tuleb folk?”
“Ei tule, natuke peab ootama.”
“Mitu päeva peab ootama?”
“Päris palju päevi…”
Igatahes oli tal reedel, laupäeval ja pühapäeval väga hea meel ärgata ja küsida: “Kas täna ikka ka on folk?” Minu meelest on see folgivärk lastele ikkagi tugevalt hea (oma miinused on ka, eksole, joodikud ja liiga palju rahvast, väsimus, plastnõud jne). Selle muusika- ja vibratsioonikülluse seest saab tublilt väetatud üks väike maailmakodanik, kes tunnetab oma juuri… aga ka muu maailma juuri, ja vilju muidugi ka :).