Elu(s)olu

Jah, ootan last, ja ma esimest korda märkan, et see läheb tüütuks, kuidas kaaskondsed helistavad ja küsivad: “Noooh?” Või “Kas ikka ühes tükis?” või ootusärevalt “Kas oled haiglas?” (Miks ma haiglas peaks olema?) Kui Daki sellest kevadel kirjutas, siis tabasin ta frustratsiooni samal teemal, aga ma ei mõistnud seda, sest Marta ja Anna sündisid mõlemad enne nö tähtaega.

Kusjuures väga mõnus on olla, laps ikka veel enda juures, iga päev nagu ajapikendus, et midagi veel ära teha, alates pisikestest kirjatöödest ja lõpetades Martale muusikakooli-marsruudi selgeks tegemisega või hoopis kardinate valmis õmblemisega. Et lõpuks siis olla valmis, kui ta välja tuleb ja tähelepanu vajab…

Mis segab, on just see kaaskondsete ootus.

“Aga ise ütlesid, et sul on tähtaeg suve lõpus?”

“Suvi lõpebki ju septembris.”

“Aaah?”

“Suve lõpp on kusagil 21. septembri paiku, eks? Nojah, minu kõige esimene tähtaeg oli 17. sept, siis pandi 13. sept ja siis lõpuks 4. sept. Ok? Ja on, mis on, eks. Ma kindlasti annan teada, kui laps sünnib, ausõna!”

Heake küll, see oli siis vihje, et ärge mulle sel teemal rohkem meilige ja helistage, eks. Kõik on hästi.

Ja tõepoolest on hästi. Me kolisime oma kodu Viljandis, nüüd on meil tõeline oma kodu, mitte üürikas, ja see on vist elus esimest korda selline kodu, kus tundub kõik ideaalne. Ruum ja aura, pisiasjad… heake küll, on rida asju, mis tuleb veel teha, osa neist nt järgmisel suvel. Ja ega me ikka tea, kas me siia “alatiseks” jääme, aga praeguseks eluperioodiks on see koht tõeline õnnistus. Me saime osta koha, kus oli varem tehtud ökoremont ja me oleme seda stiili jätkanud, ostes juurde ka pisikese kõrvalkorteri ja ühendades selle…nii et ruumi on ka parajalt palju.

Ruumi suurus on oluline, aga muidugi veel tähtsam on see, mis ruumi sees ja ümber. Eelmises kohas elades sain ma oma ihu ja hingamisega aru, kui tähtsad on õiged (naturaalsed) ehitusmaterjalid. Liiga tihedad pakettaknad, laminaatparkett ja kipsplaat tekitasid minus, eks-astmaatikus pideva “vale” tunde, õhk oli kuiv ja ma tahtsin “ära”, kuigi vaade akendest oli imeilus. Nüüd istun ma siin pärispuu ja päriskivi vahel, munaõli-tempera ja kohupiimavärvi ja savikrohvi jms vahel ja ma ei taha siit üldse ära minna. Isegi reisile mitte.

Ja naudin pesapunumishormoone, need hormoonid on vist üsna hästi enda kasuks tööle  saadud :).

Vahepeal on muidugi töömeestega olnud jahmerdamist. Kui näiteks elektrik ei märka, et ta töötab ilusal laudpõrandal ja täkib oma mtallist redelijalgadega selle ära või kui kipsplaadi mahavõtjad ei märka, et samast ruumist tuleks mööbel tolmu eest välja tõsta, kuigi olin seda palunud… Küll on hea, et leidub ka selliseid töömehi, kes tervikut vaatavad, mitte ainult oma tööotsa.

Ja mu respekt on veel suurem kui eales varem kõigi nende inimeste suhtes, kel on restaureeritud ja loodussõbralik kodu. Kui palju aeganõudvam ja kallim see tavaliselt on. Juba ühe akna värvist puhastamine, värnitsaga ning seejärel linaõlivärviga katmine… Võrdluseks ehituspoest ostetud värv, millega võõpaks lihtsalt üle ja ongi tehtud, kuivab ka kiirelt.

Või siis näiteks õigete kardinate leidmine… Kangapoodides sisuliselt puudub puuvillaste aluskardinamaterjalide valik, kõik on sünteetika. Siis sa käid mööda netimüüke ja mööda kodulinna kaltsupoode ja jätad maha oma kontakte, et kui järsku tuleb puuvillaseid, eriti hea, kui käsitsi heegeldatuid… loodad fortuunale! Muidugi võid ka ise heegeldada või tellida, aga seda ma räägingi, kui kallis ja aeganõudev see on. Kui lihtne oleks osta sünteetikaports lähimast poest. Aga see pole see.

Ja siis kõige selle juures lõpetan ma “Minu Ameerika 3” neid peatükke, mis veel jäänud, raamat peaks ilmuma detsembri alguses. Sealne elu oli (ja on) nii teistmoodi kui see, mida praegu elan. Kummaline lõhestatus. Mul on raske sinna aega tagasi minna, samas on just selline võõristusefekt, mis võibolla toimib tekstis. Aga kas ma ikkagi suudan seda kauget kultuuri mõista? Kas suudan? Ma ei tea.