Kohtumine tundmatuga

Ei mäleta, et ma esimest last sünnitades oleks end üldse väga SÜNDIVA LAPSE asemele kujutanud. Siis oli enesekesksem ja vähem filosoofiline sünnitus,  oli tegemist, et oma valudega hakkama saada.

Teine sünnitus oli juba kusagil seal vahepeal, siis puudutasin küll seda, et sündides oled sa kanal kellegi ja millegi vahel…

Aga eile avastasin ma end kogu aeg justkui TEMANA. Uude maailma tulijana. “Avane, avane, siin maailmas on mulle kitsas, avane uue maailma jaoks…” oli mu mantra, mis aitaski kiiresti avaneda. Tuhud, need on kiired, intensiivsed perioodid, millel täita oma konkreetne eesmärk – ühe korraliku tuhu ajal saab emaka suu avaneda näiteks 2 cm. Avane, avane! Olen täiesti kindel, et kui sa seda endale teadlikult ütled ning ei blokeeri ei “Ai, ai” mõtetega, siis avanedki kiiremini.

…Me ei tea tegelikult, kui raske või valus on sünnitus lapsele. Pole veel kuulnud, et mõni laps sünnituse ajal magada saaks (küsige ämmaemandatelt, nad naeravad selle peale.). Esmasünnitajatel võib ju ööpäev või nii minna puhtalt avanemise peale, aina emaka kokkutõmbed, laps seal sees aina ootamas ja päris ära vintsutatud, ilmselt ka füüsilisest ebamugavusest, kogu koda aina tõmbumas kokku ta ümber, sagedasti on ta koduset veest ka ju kuivale jäetud…

Lisaks vaimne dimensioon. Naine teab, kus ta on ja mida ta teeb – sünnitab. Aga tema seal sees? Tema on see, kes pärast kitsa ebamugava tunneli läbimist peab sisenema TÄIESTI UUDE MAAILMA. No võibolla nad teavad ja mäletavad kõike selles vanuses, meie ju ei tea seda… Aga võibolla on nende teadmine siiski piiritletud turvalise sooja pimeda märja ümbrusega, ja siis on nad järsku… kuivas, valges, suures, hoopis teistmoodi maailmas.

Kui suur küll on sellise lapsukese usaldus maailma ja elu vastu, et ta julgeb niimoodi siia siseneda (nojah, kas tal valikut on, ta ju pressitakse välja… aga ta ise teeb ju koostööd, ta tahab välja tulla!). Ta on sündinud koos selle usaldusega, läbi selle usalduse. Ja ema rindu leides saab ta seda usaldust juurde. (Ema ja isa hääled on ilmselt tema ainsad pidepunktid uue ja vana maailma vahel; lõhnu ta vist vanas maailmas ei tundnud, sest hingata ju meie mõistes ei saanud?) Kui tal hästi läheb, siis jääb usaldus tema maailma alles, kuigi kindlasti pakub elu ta usaldusele väljakutseid, igasuguste võimalike süstide ja vereproovide ja muude kõikvõimalike ebamugavuste näol…

Igatahes on iga inimene kangelane, kes on sünni läbi teinud! Iga inimene, mehed ka, nii et ärme kiidame siin midagi ainut naisi, me kõik oleme iseenda sünni kangelased olnud, isegi kui me ei mäleta. Ja keisrilõike-lapsed ka, neile on see ühest maailmast teise tulek teistmoodi, aga ikkagi samasugune kangelastegu.

Ja siis on ta toas. Hoiad teda süles, mingil hetkel suudab ta oma tähelepanu usalduse allikatest emarindadest eemale tõmmata ja hakkab ringi vaatama. Kui suur see siin on!

“Tead, Maailm on tegelikult veel suurem kui see tuba,” ütled talle. “Isegi veel suurem kui see õu! Isegi veel suurem kui Viljandi! Veel suurem kui see planeet!”

Nojah, võibolla teab ta seda sinust paremini.

😉