Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2011

Kattrist…

Veel üks meenutuspostitus, neid on viimase aasta jooksul siia blogisse paraku juba mitu tükki saanud…
Kattri. (Tänases Ekspressis on tema surma segasest loost kirjutatud, sealt on ka mu pilt võetud). Ma ei hakka spekuleerima, et mis siis ikkagi juhtus, loodetavasti leitakse seletus…
Mõtlesin, kui pikalt ma Kattrit tundsin.Meie tutvumine võis aset leida 1997 ehk neliteist aastat tagasi? Umbes nii. Suhtlesin Tartus Eesti-Araabia seltsi liikmetega ja sealtkaudu temagagi. Tegin temaga loo Eesti Naine ajakirja, hiljem A4 saatesse saatelõigu. Aga jäime ka niisama suhtlema, vahel jõime teed koos. “On sul aega?” – “Sinu jaoks alati, tupsuke!”

Ta oli justkui energiajaam. Ma olen maailmas ju nii palju inimesi näinud, eks teatud mõttes ole igaüks unikaalne, aga Kattri oli kohe suure tähega Unikaalne. Mingi kummaline õnneliku-inimese aura oli tal alati ümber, ja lisaks oli ta uskumatult tark. Ma ikka mäletan, mismoodi ma talt küsisin, näiteks “Kas sa selle va Aleksander Suure naise Roxanna kohta ka midagi põnevat tead?) ja ta puistas mind kohe lugudega ja faktidega üle ja kirjutas paberile peast raamatuid ja autoreid, keda peaksin lugema. Nii et meie kohtumistel oli ta õpetaja rollis, nii võib küll öelda. Mina olin küsija, kasutasin ära tema ülevoolavat tarkust, lahkust ja sooja energiat. Loe edasi Kattrist…

Lapsest ja loomadest

Lapsest. Maria saab täna keskpäeva paiku 5-nädalaseks, tal on nüüd tugev kael ja ümbrusest huvitatud silmad. Kui ta sündis, vaatasid need silmad pigem justkui sissepoole, iseendasse, aga nüüd on need üha enam maailma pööratud. Nagu öeldakse, “kasvab mitte päevade, vaid tundidega!”

Loomadest. meie kassinoorukid Triibu ja Miisu kadusid ära! Miisu oligi ränduri verega, ta kadus oma poole aasta jooksul kokku kolm korda , ühe korra leidsime ta üles kuulutuse abiga ja kahel korral tuli ise, saba püsti nagu õige mees kunagi. Triibu, tema vend, oli teistsugune: rahulikum, koduhoidjam. Aga millegipärast kadusid nad mõlemad ära sel nädalal, mis järgnes beebi majjatulekule. Mis juhtus? Kuhu nad läksid? Siin kodus pole võimalik neid toas kinni hoida. Ja nad valisid (Miisu enne, Triibu pärast seda) äramineku? Siinsamas lähedal on üks vana ait, kus elab hulkuvate kasside koloonia, käisime seal otsimas ja kutsumas… aga ei. Nüüd olen ma loobumas, arvan, et nad kas ei tahtnud tagasi tulla või on saanud uue kodu (nad olid ju mõlemad nii armsad julged ja veel kassipoja nägu ka). Varjupaika pole nad ka jõudnud… Panen siia igaks juhuks nende pildid, kui keegi ära tunneb… andke teada, kus nad on… Üks must ja teine triibuline, kusagil Viljandi kesklinna piires nad kaotsi läksid septembri teisel poolel.

Ja hormoonid teevad vist uperpalle, neile on ka Marta kaasa õhutanud. Et võtame uue kassi, ei, uued kassid! Ma juba peaaegu olekski võtnud, aga üleeile võtsin kolimisfaasis sõprade kassinooruki üheks ööks meie juurde. Loe edasi Lapsest ja loomadest

Vahendan ühte imearmsat olendit…

…nimelt kassipoega. Ta sai päästetud veesurmast koos õdede-vendadega, teised on leidnud kodu, aga tema veel mitte. Ja miks tema pole veel leidnud, mitte sellepärast, et ta kuidagi äbarikum oleks (Äpu-nimeline äbarik on juba ära antud), äkki hoopis sellepärast, et ta peaks sinu koju tulema ja sinu elu osaks saama?…

Igatahes on lugu selline, et kassipoja päästja ja praegune hooldaja on selline paras boheem (ja tal ka töö selline, ringisõitev), et ta on valmis kassipoja tooma KUHU IGANES. Ja sulle seina peale lille maalima veel pealekauba (sest ta töö on seinte maalimine).

Kassipojast kirjutab ta nii:

“Nimeks on kassil (praegu) Pilleriin-Balleriin. Ta on ehtne tüdruk, ei pea saba alla vaatamagi. Juba väga väiksena olid tema sirutused eriti ilusad – ehtne baleriin. Natuke ulakas on ka, nagu ikka kassipojad – mängib ja mürab. Teistest erines ta selle poolest, et väga varakult tahtis tema juba liha süüa ja sealjuures uriseda. Eile oli just tema hambus väike hiir – ei teagi, kas juba ise püüdis.  Tõenäoliselt saab temast hea hiirepüüdja. Üldiselt sööb ta kõike, oskab käia liivakastis, iseloomult on väga sõbralik ja armsake, vanust kolm kuud.”

Meili – kassipojaga saab kontakti kunstnik Helina Toateri kaudu, helinapildid@gmail.com. Ja Helina pilte saab vaadata http://www.hot.ee/helinapildid.

 

Iseenda monitooring

Maria on nüüd juba peaaegu kolm nädalat vana.

Esimesel nädalal pärast sünnitust mõtlesin veel palju “mis oleks, kui” mõtteid. Sain ju teilt kirju ja tagasisidet ka, nii meditsiinikoolkonnalt kui kodussünnitajatelt. Ja sain rohkem kui ühe ettepaneku oma kogemusest meediale täpsemalt rääkida. Aga praeguseks olen ma jõudnud olukorda, kus ma ei tahagi sellest praegu rohkem avalikult mõelda ega kommenteerida.

Elu läheb edasi. Maria magab palju ja sööb palju. Ahjaa, Justin on konverentse väisamas USAs ja ka Anna on temaga kaasa võetud vanaema-vanaisa juurde, nii et mina majandan siin praegu ühe beebiga ja ühe 7-aastasega. Ja olen tubli! Sain nende kõrvalt valmis “Minu Ameerika 3” käsikirja, see läheb nüüd toimetamisse ja peaks ilmuma detsembri alguses, kahe kuu pärast.

Homsest alates on mul vaba valik, mida ma oma tundidega teen siis, kui Maria magab ja Marta on koolis.

Ja ma mõtlesin, et ma panen oma toa uksele sellise paberi, mille abil ma hakkan uurima, KES MA OLEN. Loe edasi Iseenda monitooring