Lapsest ja loomadest

Lapsest. Maria saab täna keskpäeva paiku 5-nädalaseks, tal on nüüd tugev kael ja ümbrusest huvitatud silmad. Kui ta sündis, vaatasid need silmad pigem justkui sissepoole, iseendasse, aga nüüd on need üha enam maailma pööratud. Nagu öeldakse, “kasvab mitte päevade, vaid tundidega!”

Loomadest. meie kassinoorukid Triibu ja Miisu kadusid ära! Miisu oligi ränduri verega, ta kadus oma poole aasta jooksul kokku kolm korda , ühe korra leidsime ta üles kuulutuse abiga ja kahel korral tuli ise, saba püsti nagu õige mees kunagi. Triibu, tema vend, oli teistsugune: rahulikum, koduhoidjam. Aga millegipärast kadusid nad mõlemad ära sel nädalal, mis järgnes beebi majjatulekule. Mis juhtus? Kuhu nad läksid? Siin kodus pole võimalik neid toas kinni hoida. Ja nad valisid (Miisu enne, Triibu pärast seda) äramineku? Siinsamas lähedal on üks vana ait, kus elab hulkuvate kasside koloonia, käisime seal otsimas ja kutsumas… aga ei. Nüüd olen ma loobumas, arvan, et nad kas ei tahtnud tagasi tulla või on saanud uue kodu (nad olid ju mõlemad nii armsad julged ja veel kassipoja nägu ka). Varjupaika pole nad ka jõudnud… Panen siia igaks juhuks nende pildid, kui keegi ära tunneb… andke teada, kus nad on… Üks must ja teine triibuline, kusagil Viljandi kesklinna piires nad kaotsi läksid septembri teisel poolel.

Ja hormoonid teevad vist uperpalle, neile on ka Marta kaasa õhutanud. Et võtame uue kassi, ei, uued kassid! Ma juba peaaegu olekski võtnud, aga üleeile võtsin kolimisfaasis sõprade kassinooruki üheks ööks meie juurde.

Ja siis ma sain aru, milline lõviema ma olen. Minu beebi! Kass tuli ja tahtis Mariaga mängida, jõudis isegi korra käpaga lüüa. Ma ei hakka kõiki selle öö sündmusi kirjeldama, aga igatahes teadsin ma hommikuks: uut kassi me praegu siiski võtta ei saa, vähemasti kassipoega mitte.

Anna sünni järgselt, 2007. aastal, kodustasime ju Miisu, aga tema oli selleks ajaks täiskasvanu. Emane pehme loomuga kass, kes oli nii tänulik selle üle, et me ta suvilate juures nälgimisest päästsime, nii et ta aktsepteeris väga hästi mu reegleid. (TOIMET: Vaatasin üle siitsamast blogist 2007. aasta sügisest, polnud see “väga hästi” midagi, pigem “rahuldav”. Olen kirjutanud nii: “Nädalate möödudes läks Tibu-Liisu-Miisu aina ülbemaks. Alalõpmata võis teda kohata magamas beebivoodis, -korvis, -toolis, -mähkimislaual. Mitte küll samal ajal, kui beebi seal oli, aga… jättes maha pikki musti karvu oma kohevast kasukast… Eks olen teda üritanud kasvatada ja viimasel ajal ongi väike tendents: ta teab, et ta ei tohi beebikohtades magada, nii et üritab seda salaja teha.”

Igatahes olen ma kuulnud , et emased kassid on beebide ja üldse laste suhtes mõistvamad. Aga see toob kohe meelde Miisuga-elu raskema poole, nimelt sai ta küll “fikseeritud”, nagu ameeriklased ütlevad (ehk steriliseeritud), aga elu näitas, et sellele vaatamata pakkus ta Tähtvere kõutsidele huvi, nood käisid meie ukse ees kaklemas ja sirtsutamas. Uurisin asja, ja mis selgus: emaskassil säilib ka pärast operatsiooni (väga sageli) nö emase lõhn ja sestap ei pea omanik küll kassipoegadega mässama, aga isaskassidega ikka.

Miisu elab nüüd väga mõnusat rahulikku elu metsa ääres Karksis mu isamajas, aga meie otsustasime selle kogemuse põhjal, et emaskassi (vähemasti mitte praegu) me ei taha.

Teisisõnu: isaskass ei sobi beebiga kokku elama oma agressiivsema loomu pärast ja emaskass ei sobi, sest me ei taha, et peigmegheed tuleks õue beebikäru najale pissile.

Koera nagunii praegu ei võtaks, tema oleks samamoodi kohe beebil kallal, ja veel hoogsamalt…

Siis veetsin mitu tundi lindude, jäneste ja pisinäriliste foorumites.

Lindusid peaksin ma siis, kui nad saaks iga päev ka toas vabalt ringi lennata – seda taipasin ma kohe, kui asja ette üritasin kujutada. Niimoodi peetakse neid küll, aga enamik neid lindusid ei õppivat kunagi ära, et lahtise uksega puuri peaks lisaks toidulauale ka WCna kasutama. Nõnda nad siis kakavad, kuhu iganes. Millegipärast arvan, et see ei sobiks mulle.

Jänesed… neil olevat üks suur pluss, peale selle, et nad inimese silmale armsad on. Nad ei haise. Aga nad, üllatus-üllatus, hammustavad lapsi, ja päris valusasti. Ja muidugi juhtmed! Seega ei saa neilgi lasta kodus aegajalt vabalt ringi joosta, juhtmevaba kodu meil pole… Ja stressinivoo on niigi kõrge.

(Muidu jänestest valisin juba lemmikud välja, oranzhid minieksemplarid, hermeliinküülikud – vaat siit ostaks ma nad http://www.seelion.ee/loomakasvatus/?181…) Täiskasvanuna vaid 1 kg, sellised pisikesed. Panen pildi ka!

Juhtmete närimise probleem on ka tšintšiljadega, kes meeldivad mulle muidu rohkem kui rotid, tänu oma oravasabadele.

Hamstrid haisevad, liivahiired ka, nii väidavad foorumlased, ja ma ise mäletan ka lapsepõlvest seda spetsiifilist aroomi. Muidugi saab puhastada iga päev ja noh, põhimõtteliselt on kõik kättevõtmise asi…

Ogahiired haisevad vähem ja nad on ka armsamad, veidi siili näoga. Panen siia ka ogahiire pildi. Tegelikult, kui keegi siit nüüd sõelale jäi, siis ogahiirekesed seda tegidki.

Aga mina lihtsalt ei armasta närilisi nii väga, seega peaks keegi mind veel töötlema enne, kui ma hiired tõesti koju ostaks.

 

Ja siis on veel merisiga… küllap õigusega on nad nii popid lemmikloomad. Ei haise eriti, ei söö eriti juhtmeid, ei hammusta eriti, aga millegipärast jätavad minu leigeks… Aga kilpkonna kohta sain teada, et neid pole Eestis eriti saada (Looduses sündinud lemmikloomi ei tohi Euroopa Liitu sisse tuua) ja üldse, nagu i lemmiklooma kohta, öeldi ka tema kohta “see pole küll lapsele lemmikloomaks sobilik” Liiga rahulik, liiga… mittekutsikalik, mittekassipojalik. Linnumaailmast väljendit laenates: nokk kinni, saba lahti.

Ja siis mõtlen ma jälle sellele, mis Nasta Pino oma lapsepõlveraamatu järelsõnas ütles: kallid vanemad, võtke oma lapsele kasvõi väikene loom, et tal oleks elus loodusega kontakt. (tsiteerisin umbes). Ja mina ise olen nii rahul, et meil olid lapsepõlve saatmas kassid, hamstrid, koer.

Aga praegu jääb vist ikkagi nii, et meie pere loodukontaktiks saab antud hooajal – teine inimene :).

PS. Kassidestveel, Pilleriin (vt eelmine postitus) on tänu sellele blogile kodu leidnud, aga nüüd on alles isane kassipoeg, Pilleriini vend hüüdnimega Äpu. Panen siia ta pildi, ta on must ja keskmisest karvasem ja tal on omamoodi komme, end tagajalgadele püsti ajada (äkki oli eelmises elus inimene?). Helina tooks ta kuhu iganes Eestis, kontakti saab helinapildid@gmail.com.

See on seesama kiisu, kelle ma lubasin endale võtma, aga nüüd kahtlema hakkasin…

Aga siis, kui beebist saanud juba asjalikum laps, kindlasti võtame kunagi kassi ka. Ja ilmselt kunagi koera ka.