Arhiiv kuude lõikes: november 2011

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

/Pilt on võetud aadressilt babyshowers.net. Mulle meeldib praegu siin blogis “kollast” värvi ajada, võibolla seoses päikesepuudusega./

Üks oluline sündmus 1990ndatel, mis beebide-harimise-buumi tekitas, oli toonase presidendipaari Bill ja Hillary Clintoni kokku kutsutud niinimetatud ajukonverents. Väidetavalt oli plaanis lihtsalt juhtida tähelepanu laste arengu kolmele esimesele eluaastale, aga välja kukkus nii, et obsessioon “beebide õigest harimisest” sai riikliku toetuse.

Naljakas on see, et nii, nagu klassikalise muusika stimuleeriv mõju ajule pole teaduslike uuringutega õieti tõestatud, samamoodi  pole tõestatud, et elektroonilised vidinad oleksid lapse arengule paremad kui näiteks klotsidega mängimine või tagaaias ringi tatsamine. Pigem on suudetud vastupidist tõestada.

Seega, kõik need uue põlvkonna mänguasjad on mitte uuringute, vaid turunduse vili.

Mulle meenub kunagi ülikoolis selleteemalisest loengust pähe jäänud ütlus: hea turundaja on see, kes oskab võtta ühiskonnas viirusena levinud hirmu, pöörata see ümber ja müüa siis inimestele päästerõngana tagasi. Nii ongi üks levinud ameerikalik hirm “Äkki meie laps on kehvem kui teised?” müüdud rahvale tagasi hunniku elektrooniliste mänguasjade näol. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

15 aastat tagasi olevat Ameerikas kasutatud väikelapsi vaid reklaamis näitlejatena, mitte reklaamivoo enda suure sihtrühmana. Praeguseks on aga reklaami sihikule võetud kõik inimesed, sõna otseses mõttes hällist hauani, ning alla kolme aasta vanuste lapsukeste sihtrühmale kulub umbes 20 miljardit turundusdollarit aastas. Lugedes raamatut “Buy, Buy, Baby” sain sellele infole täpsemat tausta: enam kui kaks kolmandikku autori poolt intervjueeritud emadest teatas, et nende lapsed oskasid juba enne kolmandat eluaastat konkreetsete brändide tooteid küsida. Disney, McDonalds, Coke, Barbie – need olid laste lemmikud, paljudel juhtudel juba 13. elukuuks!

Aga enamik lapsevanemaid ei olnud sellise asjade käiguga rahul. See bränditeadlikkus oli liiga lihtne, labane, otsene, ja pealegi: lapse saab kokapudeli abil korra õnnelikuks, aga kas ka targaks?

Tasapisi leidsid firmad kavalama turundusniši ja nii võttis maad uus neurootiline rahvuslik hobi: kasvatada endale elektroonikavidinate abiga teaduslikult korrektne laps. Selle buumi üheks algusmärgiks peetakse just „Baby Einsteni” videosid – ja kuulake nüüd ühte armsat ameerikalikku edulugu… Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: beebigeeniuste kasvatamisest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

Jätkan välja jäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”. /Pilt on võetud aadressilt http://inri.deviantart.com./

“Seesama 2004. aasta demokraatide konventsioon, kus mina esimest korda Obamat kõnelemas nägin, muutiski ta üleöö kuulsaks meheks. Ka oponendid möönavad, et Obama on väga hea oraator. “Aga kas meile on vaja presidenti, kellel on kogemus vaid kolmanda sektori sotsiaaltööga, aga on null kogemust erasektori ja äriajamisega?” küsib retooriliselt vabariiklaste kandidaat, rikkurist ärimees Mitt Romney, ja pakub, et Obamast võiks parem populaarne telesaatejuht saada. (Seda pakkumist poliitiku suunas võib igatahes komplimendiks pidada, tipp-poliitika on ju üks suur šõu ja karismade kullaproovimine.)

Tundub, et Obamal puuduvad luukered peale selle ülekorrutatud „tal-pole-kogemusi”-sündroomi. Võiks ju luukereks pidada tema ülikooliaegset kokaiini tarbimist, aga kuna ta on ise sellest oma identiteediotsimise raamatus kirjutanud juba kümme aastat tagasi, siis ei ole vastastel olnud võimalik seda kuidagi ära kasutada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Obamast ja rassismist

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: “ökoaudiitorlus”

Kujutan vahel ette: mis oleks, kui siia majja saabuksid nn ökoaudiitorid. Sedasi on tehtud reality-telesarju ja kirjutatud dokumentaalraamatuid: ühel päeval tuleb tavalisse keskklassi peresse komisjon, kes vaatab nende elu üle…

“Elektrituledega jääpurikad?”

“Aga need on meil taimeriga pandud!” vastaks pereema uhkelt. “Need põlevad ainult öisel ajal, samamoodi ka akendel asuvad küünlad. Me oleme väga keskkonnateadlikud!”

Millegipärast arvan, et see vastus audiitoritelt suuri plusspunkti ikkagi ei annaks. Edasi vaataksid nad välisukse kõrval seisvat inimesesuurust jõuluvana.

“Ei ole plastist!” märgiks pereema. “Puust, kipsist ja riidest!”

“Tubli,” ütleks audiitorid. “Aga kus see tehtud on?”

Nad vaataksid koos jõuluvana talla alla ja näeksid seal silti “Made in China“.

“Kas te kujutate ette, kui palju sellise juraka jõulumehe teiselt poolt planeeti siia vedamine loodusele maksma läheb?” küsiks audiitor retooriliselt. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: “ökoaudiitorlus”

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

Ja tänaseks üks väike raamatust välja jäänud katkend sel suurel-raskel teemal, millega USA maadleb…

“Järgmiseks lugu Elizabethist ja ta abikaasast Stevenist. Alguses olid nad tavaline keskklassi perest, kes unistas lastest: ostis pangalaenuga maja, dekoreeris kõik, ehitas valmis lastetoa, jäigi lapseootele ja sai rõõmusõnumi, et tulemas on kaksikud. Tervisekindlustusega oli ka kõik korras, mehe töökoha kaudu oli nende kindlustajaks respektaabel firma. Ühesõnaga, American Dream.

Aga kaksikud sündisid enneaegselt. Kindlustusfirma tõesti maksis laste neljakuulised haiglakulud. Kodus aga selgus, et ühel lastest on – ilmselt hapnikuvaegusest põhjustatult – raske tervisehäda nimega tserebraalparalüüs ja ilma tõhusa füüsilise teraapiata ei hakka poiss mitte kunagi kõndima.

Selgus, et kindlustuslepingusse on peenes kirjas pandud midagi 60 päeva ja füüsilise teraapia kohta. Firma väitis, et see tähendab, et nad garanteerivad terve kindlustatu eluaja kohta 60 päeva teraapiat, pärast protsessimist võttis firma omaks, et see on siiski 60 päeva aastas (ülejäänud tuhanded teraapiadollarid pidi pere ise maksma), aga järgmisel aastal väideti, et see tähendab hoopis 60 järjestikkust päeva aastas (aga füüsilist teraapiat ei tehta mitte kunagi järjestikku päevadel, vaid regulaarsete ajavahemike tagant). Vanemate rahakottide toetusel ja heategevusüritusi korraldades sai füüsilist teraapiat siiski edasi tehtud ja väike poiss hakkaski roomama! Edasiseks arenguks oli vaja uusi ravivõtteid, aga siis hakkas kindlustusfirma uutmoodi protsessima: tegelikult käib lepingupunkt liikumise rehabiliteerimise ehk taastamise kohta, aga kui laps pole varem mitte kunagi käinud, siis ei saa seda taastada. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: tervisekindlustuse(tu)sest

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

Jätkan väljajäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”.

TOIMET: Vahetasin pildi ära, panin ühe  foto sellest ajast, kui Bill Clinton ja Hillary Rodham tudengipõlves “käima” hakkasid, sellest ajast on ka nende väidetav 20 aasta pakt, millest  postituse lõpp räägib.

“Justini ema auks ja palvel veedan oma järgmised raamatukogutunnid, uurides täpsemalt  nn Hillary Clintoni probleemi.

Jah, on, mida uurida! Mul oli juba mõnda aega see tunne, mis nüüd selleteemaliste raamatute ridasid vaadates kinnitust leidis. Teatud põlvkonnal, täpsemalt hiliskeskealistel ameeriklastel paistab olevat tõsine Clintoni-probleem. Ja kui selle abielupaari meespool on – olgu siis negatiivselt või positiivselt – enamiku rahva poolt juba paika pandud, siis Hillary ümber on analüüs vahtu täis. Kusagile ülikooli juurde tuleks teha “Hillary studies” osakond, niipalju on tema kohta juba raamatuid ja uuringuid ilmunud, niipalju on ta pannud ameeriklasi mõtlema, eriti naisi, eriti feministe. Miks ta meile ei meeldi, on nende peamine küsimus. Mismoodi on ta maine läbi aegade muutunud? Miks temaga samastumine nii raske on – võibolla sellepärast, et tema iseloomu on võimatu tabada, aga miks see on nii? Ja miks on meil ikkagi nii raske samastada end võimuka naisega? Miks on meil naise võimuiha raskem pealt vaadata kui mehe oma?
Feministidel on temaga oma konkreetne mõttesegadus: kas feministil sobib toetada naist, kes on saanud kuulsaks tänu oma mehele? Ja veel põhilisem: kas feministil sobib toetada naist sellepärast, et ta on naine?

Mida enam ma Hillary-teemat vaagin, seda rohkem hakkan tunnetama, kui pagana keeruline on olla naispoliitik. Sa oled kas liiga mehelik või ei ole sa piisavalt mehelik. Laste kõrvalt karjääri tegemine on probleem, ja sama suur on probleem siis, kui sul lapsi poleks. Kui näed välja liiga hea, heidetakse seda ette, kui sa ei näe välja piisavalt hea, siis märgitakse see kindlasti ära. Meeste ja naiste maailma topeltstandardid paistavad Hillary-analüüsidest tõesti hästi välja. Kui ta ei oleks naine, imetletaks teda ta eesmärgipärasuse ja kartmatuse pärast. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

“Minu Ameerika 3”-st ja muust

Lõpetasin just intervjuu Neeme Rauaga Reporteritunniks ja olen oma mõtetes veel Ameerikas.

See kummaline ja samas nii lähedaseks saanud maa.

Kuhu ma kuulun? Mõtlesin seda eile lapsega jalutades, ukerdades Viljandi vanalinna kõige häbiväärsematel, poriga kaetud pimedatel tänavatel, minu kohal madal tume taevas, ümberringi rääsunud-pudenenud krohviga majad ja kellegi ärapõlenud kodu, mille söestunud palke pole kolme aasta jooksul suudetud isegi mitte maha lõhkuda. (Kas Ameerika väikelinnas oleks see maja ammu uuesti üles ehitatud?) Viljandis on hea, siin on mitu olulist asja, mis põhjendavad meie elu siin: side minu lapsepõlvega, võimalus meie lastel minna jala kooli ja lasteaeda, ökopood ja waldorfkogukond… Aga ma pole kindel, et see on parim (ideaali ilmselt ei olegi olemas, ma tean).

Otsapidi ma kindlasti igatsen Ameerikat. Seda, mismoodi saab suvalise inimesega lobiseda kõigest ja ta ei arva, et sa oled “imelik”, kui sa rääkida tahad. Seda, kui julgelt ja ennast varjamata ameeriklased kritiseerivad seda, mis neid häirib. Seda, mismoodi sealne kultuur kihiseb ja mullitab ja huvitavaid kultuurinähtusi sünnitab… Isegi ameerikalikke jõulukaunistusi ja tulesid akendel, ka neid igatsen.

Teisel pool on ameerikalik raiskamine. Ületarbimine, mis tekitab depressiooni. Kõik see omamoodi “tume maa”, mida ma tunnetan eriti jõulude ajal, kui ostetakse hunnikute kaupa kingitusi ja – mis eriti oluline – ei naudita seda, sest see on kohustus, koormis… Loe edasi “Minu Ameerika 3”-st ja muust

“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Sortisin siin ennist oma faile ja tulin oma meelest hea mõtte peale: nimelt avaldan blogis need kohad, mis kärpimise käigus “Minu Ameerika 3-st” välja jäid (kärpisime, sest käsikiri oli liiga mahukas). Seda avaldamist jagub siin päris mitmeks postituseks! Raamat ise peaks praegu kusagil trükimasinate vahel liugu laskma… seniks aga…

LISAN UUDISE, just sain kutse ja räägin täna telefonitsi Vikerraadio Reporteritunnis, saatejuht Neeme Raud käsitleb nö Ameerika dissidente, mul on au rääkida samas saates Wall-Street-okupeerimise-liikumise ühe algataja Kalle Lasniga. Täna, teisip kell 14.05 on see saade.

Aga siin siis tänased katkendid raamatust:

“Millest peoseltskonnas räägitakse?
Nagu ikka, reisimisest – see on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on lahe koht” või “Hispaanias varastatekse palju”.
Ja nagu ikka, räägitakse lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui aktiivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, ka nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest? Kuna teemad korduvad sõna-sõnalt, siis olen hakanud aimama, et see on lihtsalt selline lastevanematega suhtlemiseks välja kujunenud etikett, neutraalne ja lihtne.
Aga on ka ohtlikumaid teemasid, näiteks poliitika. Sellest räägitakse tavaliselt “omade” seas ehk siis, kui on teada, et pole juures ühtegi vabariiklast, näiteks Justini emapoolne vanaema, kes on eluaeg olnud veendunud konservatiiv. Kuulen ka seda, et Justini tädi Mary on hakanud tegema vabatahtlikutööd Obama kampaanias, helistades inimestele ja arutades nende poliitiliste eelistuste üle, aga oma ema eest hoiab ta seda tööd saladuses.

Siis aga, kui vanaema pole ligiduses, räägitakse poliitikast küll: sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised”. Loe edasi “Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Loengud lapsevanematele Viljandis ja Tartus

Laupäeval, 19. novembril kell 11 -14.30 toimub Tartu Lapsevanemate Kooli loeng teemal “Rütm lapse tasakaalustajana”, mida viivad läbi
Kadi Jürimäe (Tartu Waldorfgümnaasiumi klassiõpetaja) ja Külli Volmer (Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem, Johannese Kool Rosmal
õpetaja).
Kursus toimub Meie Mängurühma ruumides, aadressil Tartu, Teguri 35A. Loengute ajal on korraldatud lastehoid. Loe edasi Loengud lapsevanematele Viljandis ja Tartus

Kinnisvarast, volume järgmine

Üüriline, kelle võtsin suve lõpus, juba lahkub detsembris või jaanuaris (välismaale…), nii et olen sunnitud uuesti kuulutuama. Augustis oli valik suur, lugesin kokku, lausa 15 üürihuvilist meili sain, ilmselt on praeguseks kõik juba omale koha leidnud. Igatahe siin on kuulutuselink, kus pildid ja muu näha, 90 erot on kuu-üür ja võrreldes augustikuuga on ka uus ja tore info, nimelt ostsime sinna sisse pisikese poolautomaatse pesumasinda. Endiselt võime müüa ka.

http://eppppp.tahvel.info/2011/08/03/muua-pisike-hubane-korter-karlovas/

Ühenduda epp.petrone@gmail.com.