“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: hetki erinevatest seltskondadest

Sortisin siin ennist oma faile ja tulin oma meelest hea mõtte peale: nimelt avaldan blogis need kohad, mis kärpimise käigus “Minu Ameerika 3-st” välja jäid (kärpisime, sest käsikiri oli liiga mahukas). Seda avaldamist jagub siin päris mitmeks postituseks! Raamat ise peaks praegu kusagil trükimasinate vahel liugu laskma… seniks aga…

LISAN UUDISE, just sain kutse ja räägin täna telefonitsi Vikerraadio Reporteritunnis, saatejuht Neeme Raud käsitleb nö Ameerika dissidente, mul on au rääkida samas saates Wall-Street-okupeerimise-liikumise ühe algataja Kalle Lasniga. Täna, teisip kell 14.05 on see saade.

Aga siin siis tänased katkendid raamatust:

“Millest peoseltskonnas räägitakse?
Nagu ikka, reisimisest – see on üks hea neutraalne teema. On rida sugulasi ja tuttavaid, kellega ma kunagi millestki muust ei räägi, nii et me tegelikult ei tunnegi üksteist, ei tea muud, kui et “Vancouver on lahe koht” või “Hispaanias varastatekse palju”.
Ja nagu ikka, räägitakse lastest. See ei ole tegelikult üldse minu lemmikteema, sest selles pole tavaliselt midagi originaalset. Loomulikult on mu lapsed mulle väga armsad, aga kui jälle küsitakse “kas ta laseb sul öösel magada?” Anna kohta või kiidetakse “Oo, kui aktiivne ta on!” Marta kohta või päritakse “Noh, mis te arvate, kes on kelle nägu?”, siis… Ma olen seda kõike juba korduvalt teinud, ka nendesamade inimestega. Sisimas mõtlen, kas see neid tegelikult ka huvitab. Või küsivad nad viisakusest? Kuna teemad korduvad sõna-sõnalt, siis olen hakanud aimama, et see on lihtsalt selline lastevanematega suhtlemiseks välja kujunenud etikett, neutraalne ja lihtne.
Aga on ka ohtlikumaid teemasid, näiteks poliitika. Sellest räägitakse tavaliselt “omade” seas ehk siis, kui on teada, et pole juures ühtegi vabariiklast, näiteks Justini emapoolne vanaema, kes on eluaeg olnud veendunud konservatiiv. Kuulen ka seda, et Justini tädi Mary on hakanud tegema vabatahtlikutööd Obama kampaanias, helistades inimestele ja arutades nende poliitiliste eelistuste üle, aga oma ema eest hoiab ta seda tööd saladuses.

Siis aga, kui vanaema pole ligiduses, räägitakse poliitikast küll: sellest, kuidas Hillary omal valetades margi täis tegi ja ja kuidas kõik aina enam Obamat armastavad ja kuidas neil on samas McCaini suhtes respekt, nii et “need valimised pole sugugi nii vihased kui eelmised”.

***

Nende jutt läheb näiteks Saksamaa ajaloolisele süüle ja uue põlvkonna neonatsismile. Huvitav on kuulata, mismoodi ameeriklased Euroopa asju lahkavad. Näiteks nii…

Jimmy: “Töötasin seal noorte näitlejatega ja mitu noort sakslast ütles mulle järjest: holocausti ja Teise maailmasõja teemat mina etüüdides kajastada ei taha, mul on sellest kõrini, ma olen seda saanud kõik oma 20 eluaastat, mulle aitab! Mina pole süüdi! See oli minu vanaisa, kes SS-is teenis, mitte mina!”

Brenda:“Inglise jalgpallifännid mõjuvad sama hullult nagu saksa neonatsid, eksole! Aga kusagil sisimas ma tunnen, et inglasi saab usaldada. Nad võivad olla inimeste tasandil julmad, aga kui asi läheb laiemale tasandile, siis jääb ühiskonnas terve mõistus peale. Sakslasi… ma selles mõttes ei usalda. Kes on näinud sakslaste neonatside meeleavaldusi, see teab, millest ma räägin.”

Jimmy: “Kas tead, miks fašism Inglismaal läbi ei löönud? Nad ei taibanud seda Inglismaal siduda vanade müütidega, nagu nad Saksamaal tegid. Nad jätsid Kuningas Arthuri mängust välja!”

***

Ja veel üks teema, mis tuhandetes Ameerika seltskondades kindlasti jutuks olnud. Kus olite teie 9-11 ajal (ehk siis hetkel, kui terroristide kaaperdatud lennukid Maailma Kaubanduskeskuste torne rammisid)?

Inga: “Mina olin rahulikult oma kontoris hommikut alustamas, kui kõrvalkontori sekretär tormas sisse, et kas me juba teame, et idarannikul on sõda lahti ja pommitatakse.”

Mike: „Ma käisin toona koolis, istusin ja mõtlesin: kas minna täna hommikul kooli või mitte? Lõpuks otsustasin mitte minna. Et äkki on San Francisco järgmine sihtpunkt ja siis on ikka parem kodus olla.”

Richard: “Ma töötasin sel ajal Kanadas. Panin teleka käima – ja arvasin tõsimeeli, et see on King Kongi film, mida vaatama olen sattunud.”

Justin: “Mina elasin Taanis, ma ei saanud ei vanemate ega vennaga New Yorgist ühendust. Läksin kõrtsi ja jõin närvide rahustamiseks viina.”

Ma olen just hakkamas rääkima oma 9-11 lugu, kui midagi juhtub…”

Edasi saab peagi raamatust lugeda :).