“Minu Ameerika 3”-st ja muust

Lõpetasin just intervjuu Neeme Rauaga Reporteritunniks ja olen oma mõtetes veel Ameerikas.

See kummaline ja samas nii lähedaseks saanud maa.

Kuhu ma kuulun? Mõtlesin seda eile lapsega jalutades, ukerdades Viljandi vanalinna kõige häbiväärsematel, poriga kaetud pimedatel tänavatel, minu kohal madal tume taevas, ümberringi rääsunud-pudenenud krohviga majad ja kellegi ärapõlenud kodu, mille söestunud palke pole kolme aasta jooksul suudetud isegi mitte maha lõhkuda. (Kas Ameerika väikelinnas oleks see maja ammu uuesti üles ehitatud?) Viljandis on hea, siin on mitu olulist asja, mis põhjendavad meie elu siin: side minu lapsepõlvega, võimalus meie lastel minna jala kooli ja lasteaeda, ökopood ja waldorfkogukond… Aga ma pole kindel, et see on parim (ideaali ilmselt ei olegi olemas, ma tean).

Otsapidi ma kindlasti igatsen Ameerikat. Seda, mismoodi saab suvalise inimesega lobiseda kõigest ja ta ei arva, et sa oled “imelik”, kui sa rääkida tahad. Seda, kui julgelt ja ennast varjamata ameeriklased kritiseerivad seda, mis neid häirib. Seda, mismoodi sealne kultuur kihiseb ja mullitab ja huvitavaid kultuurinähtusi sünnitab… Isegi ameerikalikke jõulukaunistusi ja tulesid akendel, ka neid igatsen.

Teisel pool on ameerikalik raiskamine. Ületarbimine, mis tekitab depressiooni. Kõik see omamoodi “tume maa”, mida ma tunnetan eriti jõulude ajal, kui ostetakse hunnikute kaupa kingitusi ja – mis eriti oluline – ei naudita seda, sest see on kohustus, koormis…

Ma vaatan selle raamatu kaant siin postituse kõrval ja mõtlen: mis sinust, lapsuke (raamatuke), küll saab? Kas sinu sees on see, mida ma loodan, et on? Ma istusin sinu pärast üleval lugematu arv tunde, ma tahtsin sinu sisse panna selle armastuse ja ängi kombinatsiooni, mida Ameerika minus tekitab. Õigemini ei teinudki ma seda sinu pärast, ikka lugeja pärast. Võibolla tuleb ta sinu juurde, arvates, et ta teab, mida ta Ameerikast arvab, aga midagi jääb talle sisse pärast lugemist. Seesama sõnastamatu. Mismoodi Barack Obama valimine suutis mul pisarad välja tuua ja mismoodi New Yorgis see va Times Square vibreerib ja kuidas Justini vanemate kodukandis tülgastab see, et kodust välja kõndima minna ei saa, sest vaid autodega on sul lubatud liikuda. Eeslinnaelu.

Kas see inimene, kes seda loeb, näeb peeglit? Taipab, et see on tema enda elu, see, kuhu teda reklaamide poolt surutakse? Kas ta saab aru, et selles nn “Ameerikas” on midagi, mida emmates vastu võtta, ja on see miski, mida võib nimetada veaks ja mida me ei peaks järele ahvima…

Võibolla peaksin lõpetama teiste pärast muretsemise. Siit tuleb raamat, kus mina üritasin visadada seda, mida mina kogenud olen. Vaadake, mismoodi teie temaga klapite, mina liigun nüüd edasi järgmise raamatuga (Reisiromaani “Kas süda on ümmargune?” teleproduktsiooni-saare osa peaks ilmuma aprillis 2012 ja minu silmis on sel midagi ühist ka “Minu Ameerika 3-ga“, nimelt mõlemas raamatus on sees televisiooni-kriitika… Tundub nii.)