“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: Hillaryst ja Billist

Jätkan väljajäänud katkenditega “Minu Ameerika 3-st”.

TOIMET: Vahetasin pildi ära, panin ühe  foto sellest ajast, kui Bill Clinton ja Hillary Rodham tudengipõlves “käima” hakkasid, sellest ajast on ka nende väidetav 20 aasta pakt, millest  postituse lõpp räägib.

“Justini ema auks ja palvel veedan oma järgmised raamatukogutunnid, uurides täpsemalt  nn Hillary Clintoni probleemi.

Jah, on, mida uurida! Mul oli juba mõnda aega see tunne, mis nüüd selleteemaliste raamatute ridasid vaadates kinnitust leidis. Teatud põlvkonnal, täpsemalt hiliskeskealistel ameeriklastel paistab olevat tõsine Clintoni-probleem. Ja kui selle abielupaari meespool on – olgu siis negatiivselt või positiivselt – enamiku rahva poolt juba paika pandud, siis Hillary ümber on analüüs vahtu täis. Kusagile ülikooli juurde tuleks teha “Hillary studies” osakond, niipalju on tema kohta juba raamatuid ja uuringuid ilmunud, niipalju on ta pannud ameeriklasi mõtlema, eriti naisi, eriti feministe. Miks ta meile ei meeldi, on nende peamine küsimus. Mismoodi on ta maine läbi aegade muutunud? Miks temaga samastumine nii raske on – võibolla sellepärast, et tema iseloomu on võimatu tabada, aga miks see on nii? Ja miks on meil ikkagi nii raske samastada end võimuka naisega? Miks on meil naise võimuiha raskem pealt vaadata kui mehe oma?
Feministidel on temaga oma konkreetne mõttesegadus: kas feministil sobib toetada naist, kes on saanud kuulsaks tänu oma mehele? Ja veel põhilisem: kas feministil sobib toetada naist sellepärast, et ta on naine?

Mida enam ma Hillary-teemat vaagin, seda rohkem hakkan tunnetama, kui pagana keeruline on olla naispoliitik. Sa oled kas liiga mehelik või ei ole sa piisavalt mehelik. Laste kõrvalt karjääri tegemine on probleem, ja sama suur on probleem siis, kui sul lapsi poleks. Kui näed välja liiga hea, heidetakse seda ette, kui sa ei näe välja piisavalt hea, siis märgitakse see kindlasti ära. Meeste ja naiste maailma topeltstandardid paistavad Hillary-analüüsidest tõesti hästi välja. Kui ta ei oleks naine, imetletaks teda ta eesmärgipärasuse ja kartmatuse pärast.

Kuuldavasti on tohutult inimesi, kes teda hingest vihkavad. Seda saab isegi Google´i kaudu kontrollida: kirjutage sisse „Hillary Clinton”  ja mõni solvav inglisekeelne sõna ja vaadake, kui palju on vastuseid… Ikka ju kahtlustatakse naist võimul ja ebatraditsiooniliselt käituvat naist… Miks ta omale esialgu neiupõlvenime alles jättis? Ja miks ta selle hiljem mehe nimeks muuta lasi, kas sellepärast, et liiga isepäine naine hakkas mehe karjääri häirima? Ühesõnaga: on ta feminist või hüpiknukk?

Nii ongi analüüsitud tema kahetist mainet: kui ta on teinud mõne jultunult meheliku sammu, siis on järgnenud sellele naiselikkuse demonstratsioon meedias. Kas ta on ülekorraldatud, ülenõustatud? Naine, kes oli alguses siiralt oma abikaasa isiklik ja poliitiline partner, kindlasti väga tark naine, on langenud nõuandjate lõksu ja oma näo ära kaotanud?

Just nende väidetavalt tugevate nõuandjate tõttu kaheldakse Hillary puhul kõiges: kas ta päriselt ka tahab, mõtleb ja tunneb seda, mis ütleb, või teeb ta seda, sest nii on hetkel vajalik?  Kui ta kunagi kandis hipirideid, siis miks ta nüüd kannab mehelikke ülikondi? Miks ta üksvahe nii sageli oma soenguid vahetas, kas üritas erinevate naisetüüpidega samastumisvõimalust tekitada? Minu meelest absurdne väide; soengut vahetatakse, sest vahetatakse, ja kõik! Sama absurdne tundub kahtlustus, et Hillary võttis koera, et oma mainet parandada, ehkki tegelikult meeldivad talle kassid – aga poliitikutele teadupärast ei sobi kassiarmastus, sest siis hakatakse arvama, et nad on ise ka liiga isepäised nagu kassid. “Pole paremat koera poliitiku maine parandamiseks kui saba liputav labrador, ja just selle tõu Hillary võttiski…”

Absurd? Aga samas on selliseid diskussioone põnev jälgida.

***

„Ühesõnaga, ta ei meeldi sulle?”

„…Njah. Mul on sama tunne nagu tookord fundraising peol: ma ei kuulu temaga kokku, meie vahel on mingi piir, ma ei kuulu Hillary maailma,” otsib Justin sõnu.

Omal ajal, kui Hillary abikaasa Bill presidendiks kandideeris ja minu abikaasa Justin oli teismeline hobusesabaga noormees, siis oli ta küll Clintoni-klanni-pooldaja ja käis koolis ringi kampaanialoosungeis T-särkidega. „Mulle nad meeldisid! Nad olid nagu normaalsed inimesed, nagu mu ema ja isa,” meenutab Justin aastat 1992.

Paljud naised olevat sel aastal valimisvõitlust jälgides Billi armunud, ja igasugused ringlevad armuafääride kuulujutud olevat tegelikult aidanud ta populaarsusele kaasa nii meeste kui naiste hulgas (toetun siinkohal eelkõige Justinile, kes oli sel ajal küll, nagu mainitud, teismeline, aga innukalt poliitikahuviline teismeline). „Ja oi millise kaasaelamisega räägiti jutte sellest, kuidas Bill pidi Hillaryt mitu korda naiseks paluma, enne kui too nõustus, sest ta oli teadlik Billi truudusetusest,” meenutab Justin. „Ja siis see jutt Billi ja Hillary 20 aasta paktist, oh god, seda kuulsin ma ju ka aastal 1992 ja nüüd ma vaatan, et see vist ongi tõsi.”

Ah et mis pakt? Olen sellest nüüdseks nii suusõnaliselt kuulnud kui ka ajakirjadest ja lausa raamatustlugenud. Nimelt olevat Bill ja Hillary peagi pärast leibade ühte kappi panekut (veel enne abiellumist) kokku leppinud, et hakkavad tööle selles suunas, et Billist saaks USA president. 25-aastaselt sellise plaaniga välja tulla, see on muljet avaldav. Sama pakti teine osa olevat aga see, pärast kahte aastakümmet Billi edu nimel pühendab paar end järgmiseks kaheks aastakümneks Hillary edule. Veel kord: kui see jutt on tõsi, siis on see muljet avaldav plaanimine ja järjekindlus! Samas, eks ole iga abielu omamoodi pakt tulevikku.  Mis seal nii imelikku on, kui noored idealistlikud eliitülikooli juuratudengid koos unistavad maailma parandamisest ja – heake küll, ütleme välja – maailma juhtimisest…?”

Uued katkendid homme… või ülehomme :).