“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: “ökoaudiitorlus”

Kujutan vahel ette: mis oleks, kui siia majja saabuksid nn ökoaudiitorid. Sedasi on tehtud reality-telesarju ja kirjutatud dokumentaalraamatuid: ühel päeval tuleb tavalisse keskklassi peresse komisjon, kes vaatab nende elu üle…

“Elektrituledega jääpurikad?”

“Aga need on meil taimeriga pandud!” vastaks pereema uhkelt. “Need põlevad ainult öisel ajal, samamoodi ka akendel asuvad küünlad. Me oleme väga keskkonnateadlikud!”

Millegipärast arvan, et see vastus audiitoritelt suuri plusspunkti ikkagi ei annaks. Edasi vaataksid nad välisukse kõrval seisvat inimesesuurust jõuluvana.

“Ei ole plastist!” märgiks pereema. “Puust, kipsist ja riidest!”

“Tubli,” ütleks audiitorid. “Aga kus see tehtud on?”

Nad vaataksid koos jõuluvana talla alla ja näeksid seal silti “Made in China“.

“Kas te kujutate ette, kui palju sellise juraka jõulumehe teiselt poolt planeeti siia vedamine loodusele maksma läheb?” küsiks audiitor retooriliselt.

Siis astuksid nad sisse. Eesõue tuli ja esikutuli juba põleksid, need põlevad alati, sest see jätvat pererahva meelest “küllakutsuva mulje”. Nad astuksid edasi, lärmi sisse: kas telekatoas või köögis või mõlemas käiksid telekad, mida keegi ei vaata.

“Kas te ikka lülitate telekad ööseks välja vooluvõrgust?” küsiks audiitorid edasi. “Aga arvutid? Stereosüsteemi?” Paberid nende käes täituvad miinustega.

Siis vaataksid nad WC-desse. Seal on rullis lumivalge pehme paber. “Miinuspunktid,” ütleks audiitorid. „Kas te teate, et see paber on tehtud neitsilikust uuest puidust, mitte kasutatud vanapaberit? Vaadake alati paberit ostes, mis pakendile kirjutatud on. Siin reklaamitakse pehmust, aga leidke üles need paberid, kus on kirjas „tehtud vanapaberist”.”

Samad sõnad oleks neil öelda köögis, kus kraanikausi kõrval letil on rull lumivalge paberrätikuga.

Ja nii edasi…

Ma kõnnin mööda maja ja märkan asju. Prügikasti ei julge ma siin eriti vaadatagi, sest saan sellest tavaliselt nukrusehoo.
***

Üleval meie toas tunnistan Justinile poolihääli, et mul on paha olla.

“Ah ikka sellepärast, et koerale jäetakse telekas käima?” naerab ta vaikselt.

“Jaa! See teeb mulle haiget.”

“Sa ei saa kõike niimoodi südamesse võtta. Vaata, sa pead laskma inimestel elada nii, nagu nemad seda õigeks peavad. Ega sa ju Indias ka inimestega õiendama ei hakanud, miks nad oma perset käega pühivad?”

Justinil on enesekaitse paremini arenenud, ta lihtsalt ei üritagi muuta asju, mida ta muuta ei saa. Aga kas ta siis ei saa aru?! Oma taguotsa käega (õigemini veega) pesemine ei kuluta ära meie lastele kuuluvaid maavarasid, samas kui ülevalgustatud maja ja ööpäev läbi käiv telekas seda teevad. Muidugi oleks ta võinud leida mõne parema näite – näiteks ei läinud ma ju kellegagi õiendama Indias, kui nägin, mismoodi prügi otse maha ja põllule visati… Aga ma hakkasin prügise planeedi pärast just nimelt Indias muret tundma, see südamevalu algas sealt, ja kusagil seal mandiri sammaste vahel hakkas justkui mingi vastus selginema… kuni ma sealt ära tulin ja hoopis Ameerika Ühendriikidesse sattusin.

***

Mind hakkab huvitama Ameerika unistuse materiaalne olemus, ja loen: kui 1990ndatel olid selle unistuse peamised elemendid väike äärelinna maja , kaks autot ja aastas üks välismaareis, siis 2000ndate esimese kümnendi keskpaigaks on keskklassi standardid palju kõrgemale lennanud: sul peab olema teine ehk puhkusekodu, keskmise elumaja suurus aina kasvab ja reisimas tuleb käia ikka mitu korda aastas. Loomulikult peab igal pereliikmel olema oma isiklik arvuti, mida umbes aasta-kahe tagant välja vahetada, disainerriided, restoranis käiakse söömas keskmiselt kaks korda nädalas, kodu ja auto on õhukonditsioneeritud, köögis on standardvarustuseks kaks külmkappi ja kaks praeahju… Kui numbrites vaadata, siis on keskmise ameeriklase tarbimine kasvanud ainuüksi 1980ndatest kuni sajandivahetuseni 70%.

Ja seepärast ongi Ameerika keskklass nii ärev, kuidagi pessismistlik selle särava pealispinna all ning  justkui üha enam mures asjade pärast, mida nad ei saa endale lubada  –  sest standardid, kuhu püüelda, libisevad aina kõrgemale.

Huvitav on märkida, et traditsioonilistes kogukondades oli ja on seoses nn kurja silma kartmisega palju tabusid, mis ei lase välja näidata, kui rikas sa tegelikult oled. Aga uues maailmas on vastupidi: tarbimine on see, mille abil inimesed näitavad oma sotsiaalset positsiooni, ja mida rohkem väliseid sümboleid sa saad välja paisata, seda uhkem.

Need sümbolid paistavad välja ka siis, kui neid tegelikult pole vaja kellelgi teada. Näiteks miks on ümbritsevail vaja teada, et su auto on nelirattaveoga? Aga autotootjad tabasid ära  snoobisündroomi ja nii on autodele lisatud metallist logod, et ikka kõik näeksid, millega sa sõidad! Ja nii ostetaksegi neid kalleid autosid üle kogu Ameerika, isegi sellistes osariikides, kus mitte kunagi lund ei saja. Tuhandeid nelirattaveoga autosid on müüdud inimestele, kes sisuliselt mitte kunagi seda auto omadust ei kasuta.

Või kuidas näiteks reisimist kui staatusesümbolit väljaspoole näidata? Selleks on olemas “käisin-seal” sildid, igasugused tassid, särgid, posterid, kunstiteosed (no ja viimasel ajal ka Facebooki pildid) Nende suveniiride saamine on nii oluline, et olen oma silmaga näinud, mismoodi bussitäis rahvast jookseb kõigepealt muuseumi poodi… aga muuseum ise?