“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. “Mis ei tapa, teeb tugevaks” onju? Ehk et kui laps läbi ei põle ja närvivapustust ei saa, siis võib teda ju utsitada küll. Mõni laps just igavusest läheb “raisku” – lihtsalt sellepärast, et koolis on igav sest tal on juba ammu selge, millega teised lapsed veel pusivad (ja siis hakatakse tunnist puuduma ja “lahedatega” nurga taga suitsu tõmbama). Aga samas psühholoogiliselt sedasama last klassi vahele jätta ka ei saa, sest võib-olla on tal vanemate laste hulgas raskem hakkama saada kui äkki teda veel seal kiusatakse ka ja…

    Isiklikult minul kangesti vedas et sain just eliitkooli sellisesse klassi kus pea pooled lastest olid ühesugused: kangesti tahtsid õppida ja mida kiiremini, seda parem – ja kes nii väga ei tahtnud (st. oleks tahtnud puhata ja mängida), need tõmmati vooluga kaasa. enamus, vähemalt. Aga jah, igaühele selline asi ei sobi, kohe üldse mitte. Ja kuidas sa ometi lapsevanemana ette tead, kas sobib või mitte? Sest ega kui ei proovi, siis ju ei tea, või mis?

  2. eee… ma pidais silmas igavusest vanemas eas, umbes vanuses 11-15. Beebide ja lasteaialastega on lugu muidugi hoopis teine

  3. Sellest “Tiger Mom” raamatust olen kuulnud, aga ei ole ise lugenud. http://www.amazon.com/Battle-Hymn-Tiger-Mother-Chua/dp/1594202842/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1322507477&sr=8-1
    Kaur, kas sina oled? Kas saaksid reeta, mis siis selle noorema tütrega juhtus?
    Phmslt on tegu range kasvatusviisiga, nö Hiina stiiliga. Arusaadav, et see raamat põhjustas USAs tormi, lapsed on seal nagu väikesed türannid, kui laialt üldistada. Ja mul endal kodus ka samas hädad, oleme Justiniga ilmselt liiga pehmed.
    Seepeale soovitaks ka ühe eestikeelse raamatu – http://www.apollo.ee/product.php/0951623, “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” :).

  4. Mina lugesin ka toda tiigriema ja emotsiooniskaala vönkus kogu aeg täiega. Teatud hetkel oli tunne, et JUST, JUST nii peabki ja kohe järgmisel hetkel tahtsin toda mammat raputada ja paluda lapsed rahule jätta. Eriti siis, kui nad isegi puhkusel olles nagu hullunud kari klavereid taga otsisid, et tütar ikka mitu tundi päevas harjutada saaks. Mis nooremasse tütresse puutub, siis tema oli nii kövast puust, et ema sealt läbi ei närinud ja tütar ei allundki löpuni diktatuurile. Ema astus löpuks ise sammu tagasi, sest asi vöttis ikka päris hirmutava pöörde. Ta oleks selle plika totaalselt ruineerinud.
    Kui ma öigesti mäletan, siis nentis ema / autor ise ka, et see Chinese education toimib “taltsate” lastega, aga köige jäärapäisemate tegelastega on mingi hetk ikkagi müür ees. Ja selle asemel, et oma lapsest hullumaja kandidaati kasvatada, tuleb emal (isal) ikkagi samm tagasi astuda.

  5. Pikk teema, aga…
    Selles, kui võimekat last lubada vanemate laste ülesandeid lahendada või suisa klass edasi tõsta, ei ole midagi halba – kui lapsele see meeldib ja sobib. Ja Eestis on see lubatud ka. Pidevalt igavlevast lapsest käitumisprobleemidega lapseni on päris väike samm. Korduvad uuringud on näidanud, et EI ole nii tähtis, et lapse sõbrad aastapealt samavanad oleksid, peamine on siiski see, et tal oleks nendega samad huvid ja samamoodi mõtlemine.

  6. See tiigriemme on ikka palju kangem kraam kui “luban lapsel raskemaid ülesandeid teha”:
    “… she denied her daughters, Sophia and Louisa (Lulu), experiences that are important to many young Americans: no TV, no pets, no computer games, no sleepovers, no play dates, no grades under A, no parts in school plays, no complaints about not having parts in school plays, no choice of extracurricular activities, nothing less than top places in any school class except gym and drama, no musical instruments except piano or violin, …”

    Ma pole raamatut ennast lugenud, küll aga väga mitut artiklit – üks neist autori enda oma – ja palju kommentaare.

  7. nüüd olen sellel teemal mõelnud… (vinge, Epp, paned mu keset ööd mõtlema) – huvitav, kas see, et läänemaailmas tänapäeval lapsepõlv alles 20ndates, mõnel juhul isegi 30ndates, eluaastates lõppeb, on “käitumisraskustega” laste tekkimise põhjuseks. Sest ega see talupere-elu evolutsioonilises mõttes ju nii kaua aega tagasi ei olnud. Eks toona oli ju laps ikka laps, aga iseseisvus tuli märksa varem. No kasvõi seegi, et minu vanaisa jäi omal ajal küüditamata, sest ta oli kõige noorem, ja siis kui autod tulid, oli tema metsas karjas. Vanuses kas 7 või 8.

    Kui nüüd mõelda – karjas olla, see ei ole ju nii kohutavalt raske, eriti kui oled loomadega üles kasvanud ja täpselt tead, kus karjamaa on ja kuidas koju tagasi saab. Mõnes mõttes on see ikka töö, aga teisalt jälle – mets on ju tore ja seal on maasikad ja mustikad ja seened ja värgid. Ning lisaks saab omaette ka natuke mängida. Aga tänapäeval ei kujuta ettegi, et 7-8 aastasele lapsele nii palju vastutust antakse. No ja kui antaksegi, siis naabrid kiruvad, et halb ema/isa.

    Ehk et see üleminek: laps/mitte-laps on hoopis teine ja paljud vanemad, kellest Sa siin räägid võib-olla suruvad selle ülemineku ühelt poolt (nt. intellektuaalsete harjutustega) liiga varaseks ja teisalt jälle pärsivad lapse vastutustunde arengut. Sest ta on veel nõnna noor, laps ju alles!

  8. ma pole lääne-euroopas (ise elan amsterdamis) sellist beebiajast algavat drillimist tähele pannud ja ei saa kuidagi väita, et lastest hälvikud kasvaksid. mingeid massilisi haigestumisi ka justkui pole, nagu eesti beebidel. kõik need sajad ringid tunduvad pigem meelelahutusena ülipika emapuhkuse elavdamiseks ja sõbrannade kohtamiseks, kui tite konkurentsivõime arendamiseks. viletsa geenifondiga beebist saab kõigele vaatamata harilik laps, ujutage ja leelotage palju tahes.

  9. Yks, Sul on õigus. Mul on koolis üks 13-aastane, kelle keha on sama küps kui 18-aastase oma, vastutustunne 16-aastase oma, intellekt klassi keskmisest mäekõrguselt üle ja kelle klassijuhataja kohtleb teda nagu pisikest poissi, ema, ma kahtlustan, ka. Pole mingi ime, et tüüp märatseb. Kui ta vähemalt talus elaks, saaks pärast kooli traktoriga põllu peal käia, aga paneelmaja ja heaoluühiskond ei anna talle mingit võimalust ennast täismehena tõestada.

  10. Reet, klassijuhataja loeb õpilase elus kas väga palju või peaaegu üldse mitte. See oleneb esiteks klassijuhatajast endast ja teiseks teistest täiskasvanutest koolis. Mu enda klassijuhatajad on põhikoolist alates ikka üsna nirud olnud, aga see-eest Emakeele ja Kirjanduse õpetaja oli tõeline ime. Ta kohtles meid kõiki mitte kui väikeseid roboteid ega kui tittesid ega isegi kui päris täiskasvanuid vaid hoopis nagu inimesi.

    Äkki oleks võimalik poissi mõnda huvialaringi kaasata? Näiteks olümpiaadile saata või kui koolis leht või almanahh ilmub, siis temalt näiteks artiklit küsida (see ei loe midagi, et ta alles 13 on. minust paar aastat noorem poiss mu venna klassis alustas juba põhikoolis ajakirjale “Nädal” igal nädalal filmiarvustuste kirjutamist). Oleneb kuidas tal inglise keel on, British Council minu teada korraldab igal aastal võistlusi – kus lisaks auhinnale saab päevaks-paariks tavalisest koolielust eemale, täitsa “legaalselt” (sama lugu olümpiaadidega), mis on tegelikult juba auhind omaette. Ja tihti huvitab eriti poisse näiteks vaidlus või õpilasomavalitsus – see on päris poliitika moodi, saab ennast ikka korralikult tõestada ja tähtis olla.

  11. Hi,This fruit salad looks really healthy and apgiitzenp. I just love fruit salads any way it is done, though this one looks special. Makes me crave for fruit salad at this very moment.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar