“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

/Pilt on võetud aadressilt babyshowers.net. Mulle meeldib praegu siin blogis “kollast” värvi ajada, võibolla seoses päikesepuudusega./

Üks oluline sündmus 1990ndatel, mis beebide-harimise-buumi tekitas, oli toonase presidendipaari Bill ja Hillary Clintoni kokku kutsutud niinimetatud ajukonverents. Väidetavalt oli plaanis lihtsalt juhtida tähelepanu laste arengu kolmele esimesele eluaastale, aga välja kukkus nii, et obsessioon “beebide õigest harimisest” sai riikliku toetuse.

Naljakas on see, et nii, nagu klassikalise muusika stimuleeriv mõju ajule pole teaduslike uuringutega õieti tõestatud, samamoodi  pole tõestatud, et elektroonilised vidinad oleksid lapse arengule paremad kui näiteks klotsidega mängimine või tagaaias ringi tatsamine. Pigem on suudetud vastupidist tõestada.

Seega, kõik need uue põlvkonna mänguasjad on mitte uuringute, vaid turunduse vili.

Mulle meenub kunagi ülikoolis selleteemalisest loengust pähe jäänud ütlus: hea turundaja on see, kes oskab võtta ühiskonnas viirusena levinud hirmu, pöörata see ümber ja müüa siis inimestele päästerõngana tagasi. Nii ongi üks levinud ameerikalik hirm “Äkki meie laps on kehvem kui teised?” müüdud rahvale tagasi hunniku elektrooniliste mänguasjade näol.

Katsun ennast analüüsida: miks pole mina lapsevanemana eales tundnud vajadust kaasa minna selliste mänguasjadega? Võibolla sellepärast, et minus ei ole hirmu, et mu laps on teistest kehvem? Minule saaks selle asemel müüa lihtsa vaevaga mõnda päästerõngast selle hirmu vastu, et meie planeeti ei jätku mu lastelastele, kui raiskamine samas tempos jätkub…

Üks on selge: kui olen vahel sattunud Ameerikas tavalisse mänguasjapoodi, siis kipuvad sealsed asjad mind pigem ahistama kui et tekitavad vajaduse neid koju viia. Kaisukoer, kelle seest kõlab patareide abil Mozart, või mängukaru, kes räägib prantsuse ja hispaania keeles, et lapsele keeli õpetada ja muidugi „aju stimuleerida”. Need kaks võlusõna on lisatud ka sildile, mis kaisukaru kaela seotud. Kõike, mis võimalik, tuleb tänapäeva Ameerika beebivanematele reklaamida harivana.

Olen kuulnud selle fenomeni kohta ka köögipoole-lugusid. Näide ühest reklaamiagentuurist:  esialgne prooviklipp rääkis magavast emast-isast, kes ärkasid lapse kisa peale, sirutasid käe puldi poole ja panid käima hällilaulu meloodiaga seadelise beebivoodi küljes – ning said edasi magada. Selgus, et lapsevanematest kontrollvaatajatele ei meeldinud sugugi, et neid nii egoistlikult kujutati. Uus reklaamklipp tehti teistsugune. Ema ja isa joovad köögis teed, kui laps hakkab teises toas nutma. Hetkeks on vanemad ärevil, aga siis ütleb üks teisele: “Ära muretse, ta õpib ise end rahustama ja see on ta arengule ääretult kasulik.” Nende sõnadega vajutab ta puldist käima muusika beebivoodi küljes, ning nutt vaibub.

See reklaam sobis lapsevanematele väga hästi! Kuigi laps ju ei rahustanud end ise, elektroonika võttis talt võimaluse õppida i s e end rahustama? Sellele paradoksile ei pööranud mitte keegi kontrollvaatajaist tähelepanu, see polnud oluline, niipea kui “arendamise” võlusõna oli mängu toodud. Reklaam läkski käiku ja müüdi palju kaupa.

Aga California osariigis Haywardis on loodud uhke nimega Sünnieelne Ülikool, Prenatal University. Sealsetel kursustel õpetatakse tulevastele emadele, kuidas oma loote tähelepanu kanaliseerida ja kuidas aidata tal juba üsas oma sõnavara kasvatada. Näiteks on raseduse viiendal kuul tudengite üheks tunniplaani osaks  löögimäng, kus ema kommunikeerub ja reageerib patsutusega, kui laps kõhus lööma hakkab – paljud emad teevad seda ju nagunii, mõtlen ma, aga küllap on ülikoolikursusel seda uhkem ja kindlam teha. Seitsmendal raseduskuul hakkab ema lisama oma tegevusele kõva häälega sõnu: “Patsutan”, “Masseerin”, “Pigistan,” “Raputan”. Kursantidele jagatakse kätte spetsiaalsed megafonid, mille abil oma kõhuga paremini rääkida. Ja mõni nädal enne sündi hakatakse kõhubeebidele juba õpetama sõnu, millega nad emaihust välja tulles kõige esimesena kokku puutuvad. Sündivatele lastele antakse ülikooli poolt ka kraad: baby superior. See sõnapaar tähendab otsetõlkes, et kraadikandja on teistest beebidest „üle”, seega on nad konkurentsiühiskonna hõõrumistesse tõmmatud juba enne sündi.

Samasuguse beebiharimisega jätkatakse ka pärast sündi.  Imikutele ja väikelastele pakutakse Ameerikas tuhandeid klasse: viipekeel, muusika, sport. Paljud lapsevanemad läbivad väikeste beebidega neid klasse ja peavad neid enesestmõistetavaks eelhüppeks eelkooli – sest mida paremasse eelkooli laps saab, seda suurem on võimalus, et laps “ei kuku läbi”.

Mul on silma jäänud beebidele mõeldud DVD-de alguskaadrid. Väikesed, umbes kuuekuised lapsed mängivad klotsidega või taovad neid üksteise vastu. Laste juurde ilmuvad sildid “tulevane arhitekt”, “tulevane helilooja”, „tulevane teadlane”. Mitte keegi ei ole seal “tulevane tisler” või “tulevane kokk”. Plaanima ja arendama peab suuremalt!

Kusagil siin tahaks sosistada: aga kas pole kõige tähtsam hoopis see, et su lapsest saaks õnnelik inimene?…

 

 

 

13 mõtet ““Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: veel beebigeeniuste kasvatamisest

  1. eeva

    Seda laste ülearendamist on juba eestiski märgata, näiteks see suur tung koolikatsetele ja eliitkoolidesse.

  2. yks

    “Mis ei tapa, teeb tugevaks” onju? Ehk et kui laps läbi ei põle ja närvivapustust ei saa, siis võib teda ju utsitada küll. Mõni laps just igavusest läheb “raisku” – lihtsalt sellepärast, et koolis on igav sest tal on juba ammu selge, millega teised lapsed veel pusivad (ja siis hakatakse tunnist puuduma ja “lahedatega” nurga taga suitsu tõmbama). Aga samas psühholoogiliselt sedasama last klassi vahele jätta ka ei saa, sest võib-olla on tal vanemate laste hulgas raskem hakkama saada kui äkki teda veel seal kiusatakse ka ja…

    Isiklikult minul kangesti vedas et sain just eliitkooli sellisesse klassi kus pea pooled lastest olid ühesugused: kangesti tahtsid õppida ja mida kiiremini, seda parem – ja kes nii väga ei tahtnud (st. oleks tahtnud puhata ja mängida), need tõmmati vooluga kaasa. enamus, vähemalt. Aga jah, igaühele selline asi ei sobi, kohe üldse mitte. Ja kuidas sa ometi lapsevanemana ette tead, kas sobib või mitte? Sest ega kui ei proovi, siis ju ei tea, või mis?

  3. yks

    eee… ma pidais silmas igavusest vanemas eas, umbes vanuses 11-15. Beebide ja lasteaialastega on lugu muidugi hoopis teine

  4. Eppppp

    Sellest “Tiger Mom” raamatust olen kuulnud, aga ei ole ise lugenud. http://www.amazon.com/Battle-Hymn-Tiger-Mother-Chua/dp/1594202842/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1322507477&sr=8-1
    Kaur, kas sina oled? Kas saaksid reeta, mis siis selle noorema tütrega juhtus?
    Phmslt on tegu range kasvatusviisiga, nö Hiina stiiliga. Arusaadav, et see raamat põhjustas USAs tormi, lapsed on seal nagu väikesed türannid, kui laialt üldistada. Ja mul endal kodus ka samas hädad, oleme Justiniga ilmselt liiga pehmed.
    Seepeale soovitaks ka ühe eestikeelse raamatu – http://www.apollo.ee/product.php/0951623, “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid” :).

  5. sirtsumamma

    Mina lugesin ka toda tiigriema ja emotsiooniskaala vönkus kogu aeg täiega. Teatud hetkel oli tunne, et JUST, JUST nii peabki ja kohe järgmisel hetkel tahtsin toda mammat raputada ja paluda lapsed rahule jätta. Eriti siis, kui nad isegi puhkusel olles nagu hullunud kari klavereid taga otsisid, et tütar ikka mitu tundi päevas harjutada saaks. Mis nooremasse tütresse puutub, siis tema oli nii kövast puust, et ema sealt läbi ei närinud ja tütar ei allundki löpuni diktatuurile. Ema astus löpuks ise sammu tagasi, sest asi vöttis ikka päris hirmutava pöörde. Ta oleks selle plika totaalselt ruineerinud.
    Kui ma öigesti mäletan, siis nentis ema / autor ise ka, et see Chinese education toimib “taltsate” lastega, aga köige jäärapäisemate tegelastega on mingi hetk ikkagi müür ees. Ja selle asemel, et oma lapsest hullumaja kandidaati kasvatada, tuleb emal (isal) ikkagi samm tagasi astuda.

  6. catalina

    Pikk teema, aga…
    Selles, kui võimekat last lubada vanemate laste ülesandeid lahendada või suisa klass edasi tõsta, ei ole midagi halba – kui lapsele see meeldib ja sobib. Ja Eestis on see lubatud ka. Pidevalt igavlevast lapsest käitumisprobleemidega lapseni on päris väike samm. Korduvad uuringud on näidanud, et EI ole nii tähtis, et lapse sõbrad aastapealt samavanad oleksid, peamine on siiski see, et tal oleks nendega samad huvid ja samamoodi mõtlemine.

  7. Kaur

    See tiigriemme on ikka palju kangem kraam kui “luban lapsel raskemaid ülesandeid teha”:
    “… she denied her daughters, Sophia and Louisa (Lulu), experiences that are important to many young Americans: no TV, no pets, no computer games, no sleepovers, no play dates, no grades under A, no parts in school plays, no complaints about not having parts in school plays, no choice of extracurricular activities, nothing less than top places in any school class except gym and drama, no musical instruments except piano or violin, …”

    Ma pole raamatut ennast lugenud, küll aga väga mitut artiklit – üks neist autori enda oma – ja palju kommentaare.

  8. yks

    nüüd olen sellel teemal mõelnud… (vinge, Epp, paned mu keset ööd mõtlema) – huvitav, kas see, et läänemaailmas tänapäeval lapsepõlv alles 20ndates, mõnel juhul isegi 30ndates, eluaastates lõppeb, on “käitumisraskustega” laste tekkimise põhjuseks. Sest ega see talupere-elu evolutsioonilises mõttes ju nii kaua aega tagasi ei olnud. Eks toona oli ju laps ikka laps, aga iseseisvus tuli märksa varem. No kasvõi seegi, et minu vanaisa jäi omal ajal küüditamata, sest ta oli kõige noorem, ja siis kui autod tulid, oli tema metsas karjas. Vanuses kas 7 või 8.

    Kui nüüd mõelda – karjas olla, see ei ole ju nii kohutavalt raske, eriti kui oled loomadega üles kasvanud ja täpselt tead, kus karjamaa on ja kuidas koju tagasi saab. Mõnes mõttes on see ikka töö, aga teisalt jälle – mets on ju tore ja seal on maasikad ja mustikad ja seened ja värgid. Ning lisaks saab omaette ka natuke mängida. Aga tänapäeval ei kujuta ettegi, et 7-8 aastasele lapsele nii palju vastutust antakse. No ja kui antaksegi, siis naabrid kiruvad, et halb ema/isa.

    Ehk et see üleminek: laps/mitte-laps on hoopis teine ja paljud vanemad, kellest Sa siin räägid võib-olla suruvad selle ülemineku ühelt poolt (nt. intellektuaalsete harjutustega) liiga varaseks ja teisalt jälle pärsivad lapse vastutustunde arengut. Sest ta on veel nõnna noor, laps ju alles!

  9. kairi

    ma pole lääne-euroopas (ise elan amsterdamis) sellist beebiajast algavat drillimist tähele pannud ja ei saa kuidagi väita, et lastest hälvikud kasvaksid. mingeid massilisi haigestumisi ka justkui pole, nagu eesti beebidel. kõik need sajad ringid tunduvad pigem meelelahutusena ülipika emapuhkuse elavdamiseks ja sõbrannade kohtamiseks, kui tite konkurentsivõime arendamiseks. viletsa geenifondiga beebist saab kõigele vaatamata harilik laps, ujutage ja leelotage palju tahes.

  10. reet

    Yks, Sul on õigus. Mul on koolis üks 13-aastane, kelle keha on sama küps kui 18-aastase oma, vastutustunne 16-aastase oma, intellekt klassi keskmisest mäekõrguselt üle ja kelle klassijuhataja kohtleb teda nagu pisikest poissi, ema, ma kahtlustan, ka. Pole mingi ime, et tüüp märatseb. Kui ta vähemalt talus elaks, saaks pärast kooli traktoriga põllu peal käia, aga paneelmaja ja heaoluühiskond ei anna talle mingit võimalust ennast täismehena tõestada.

  11. yks

    Reet, klassijuhataja loeb õpilase elus kas väga palju või peaaegu üldse mitte. See oleneb esiteks klassijuhatajast endast ja teiseks teistest täiskasvanutest koolis. Mu enda klassijuhatajad on põhikoolist alates ikka üsna nirud olnud, aga see-eest Emakeele ja Kirjanduse õpetaja oli tõeline ime. Ta kohtles meid kõiki mitte kui väikeseid roboteid ega kui tittesid ega isegi kui päris täiskasvanuid vaid hoopis nagu inimesi.

    Äkki oleks võimalik poissi mõnda huvialaringi kaasata? Näiteks olümpiaadile saata või kui koolis leht või almanahh ilmub, siis temalt näiteks artiklit küsida (see ei loe midagi, et ta alles 13 on. minust paar aastat noorem poiss mu venna klassis alustas juba põhikoolis ajakirjale “Nädal” igal nädalal filmiarvustuste kirjutamist). Oleneb kuidas tal inglise keel on, British Council minu teada korraldab igal aastal võistlusi – kus lisaks auhinnale saab päevaks-paariks tavalisest koolielust eemale, täitsa “legaalselt” (sama lugu olümpiaadidega), mis on tegelikult juba auhind omaette. Ja tihti huvitab eriti poisse näiteks vaidlus või õpilasomavalitsus – see on päris poliitika moodi, saab ennast ikka korralikult tõestada ja tähtis olla.

  12. Maverick

    Hi,This fruit salad looks really healthy and apgiitzenp. I just love fruit salads any way it is done, though this one looks special. Makes me crave for fruit salad at this very moment.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.