Norin tagasisidet ja loosin raamatuid :)
TOIMET: Aitäh kõigile tagasikaja andjatele. Muidugi võite ka pärast vastata, aga raamatu loosin välja täna, reedel, keskpäeva paiku :).
Lõpuks ometi on lumi maas! Nüüd on käes see tunne, et pole vaja kiirustada ja loota, et homme on parem kui täna, pole vaja kusagile mujale end unistada… Ühesõnaga, minul oli sellest porisest polaarööst küllalt.
Kütan siin ahju ja mõtlen aasta 2012 plaanidele. Mida ma võtaks kirjutamise mõttes prioriteediks? Mida üldse lugejad ootavad ja arvavad? Ainus, mis kindel, “Anna hambad” lasteraamat tuleb.
Aga edasi?
Kas pühendada end praegusel eluperioodil veel rohkem lasteraamatutele (üks populaarteaduslik maailma seletamine läbi nelja aastaaja on alustatud… ja Marta tellimisel “hirmsaid jutte” samuti. Ja Kamillega loodusjuttude sari on hetkel pooleli jäänud, aga tegelikult seepärast jäi, et neid pilveraamatut ja seene-raamatut just väga ahnelt ei ostetud. Kõige paremini on läinud mu lasteasjadest “Marta varbad”, nii et tean, selle raamatu järge ja sõsarprojekti “Anna hambaid” küll oodatakse, mitte ainult meie kodus.
/Nii, ja kuna lastele jutt läks, siis juhin tähelepanu, et meil tuli just välja kogumik “Rosinad” tõesti sündinud noorusaja lugudega ja minulgi on au seal tõeliste vägevate lastekirjanike seas oma lugu pajatada. Loosin selle postituse kommenteerijatele jõulukingiks välja ühe selle raamatu! Ja ühe oma “Muinasjutud armastusest” ka!/
Teisest küljest huvitab mind ikkagi see suur(te inimeste) maailm ka. Ja mind huvitab asjade lõpetamine, kuigi olen aru saanud, et ma olengi selline tüüp, kellel korraga palju asju pooleli. Aga jah. “Kas süda on ümmargune?” reisiromaanist on ilmunud esimene osa, aja teine on valmimisel. Raske on seda kirjutada, sest tonaalsuselt on elu Malaisia produktsioonisaaarel hoopis teine kui lastega kodus olemine. Kui väga seda oodatakse, ma ei tea.
Mõnes mõttes on lihtsam asuda hoobilt järgmisi Ameerika-kaustu läbi töötama ja kirjutada “Minu Ameerika 4”, kus läbivaks jooneks on leida endale Ameerikas see oma baas, oma koht, kus olla ja kus käia… Näiteks mõnes sealses ökokülas.
/Ja loosin random.org abiga siinsete kommentaaride vahel välja ka kolmanda raamatu, nimelt äsja ilmunud “Minu Ameerika 3“!/
Aga jah, ökokülad, see toob meid keskkonnateemadeni. Muide, kohe ilmub ka “Roheliseks kasvamise” täiendatud uustrükk (internetiosa on üle vaadatud). Ja teine muide: mul on väga kahju, et tehnilistel põhjustel ei ole õnnestunud seda raamatut veel teha e-kujul k’ttesaadavaks, tegeleme sellega. Enamik meie kirjastuse asjadest on saadaval digikujul ka, kohekohe peaks siia e-raamatute listi ilmuma ka “Ameerika 3”.
Ma tahaksin kirjutada näiteks raamatu “Rohelised kohtumised”, sinna saaks panna ka mu kunagised vestlused Fred Jüssiga (tolle raamatu jätsin pooleli, sest üks teine kirjastus tegi ära Frediga kõneluste raamatu ja mulle tundus vale seda uuesti teha…). Või huvitaks inimesi rohkem hoopis raamat, kus ma üritan kirjutada lastest ja waldorfkasvatusest (aga mitte ainult waldorfist), nimetagem seda näiteks “Lastega kasvamine”?…
Ja kõige lõpuks on ühed sahtlid ja ühed failid, kus on päris ilukirjandus. Mina ei tea, kas seda oodatakse. Kunagi ma teen sealt midagi valmis, aga millal. Vaat ei tea.
Umbes mingeid selliseid vastuseid ootaks ma siia kommentaariumisse. Siin ma olen, viie tee harul. Selja taha jääb ka mitu haru, muidugi võite ka neid kommenteerida, sest eks ikka minevik ja tulevik ole omavahel seotud.
Ilusat mõtiskluste aeg, mõnusalt küdevaid ahjusid ja laia lund!
Ja veel, juhin tähelepanu, et kirjastuses on alustatud ka “arvusta ja kingi endale raamat” mängu.
http://petroneprint.wordpress.com/2011/12/01/taas-saab-endale-meie-raamatute-arvustamise-eest-raamatu-kinkida/
Ja juhin ka sellele tähelepanu, et me teeme Justiniga ja Mariaga pisikese Eesti-tuuri ning on ka muid huvitavaid kirjastuse üritusi
http://petroneprint.wordpress.com/2011/12/01/detsembrikuu-uritused/
Sa võiksid kirjutada hoopis “Tütardega kasvamine”, kuidas on elu ja selle kulgemine kolme tüdrukuga, kui erinevad ja sarnased nad on, kas kolmandaga on kõik palju lihtsam(või siiski mitte?) kui kahe esimesega ja nii edasi. Siis keegi kolme poissi kasvatav ema võiks kirjutada vastukaaluks “Poegade kasvatamine”.:)
Igal juhul tuult tiibadesse ja voolavat sulge, armas Epp!
…st “Poegadega kasvamine”, mitte “Poegade kasvatamine”.
Kiiresti kommenteerin, et lastekasvatuse raamatuid küll ühest ja teisest vaatepunktist on väga-väga palju. Väga veidraid ja väga häid. Kas sel raamatul oleks turgu?
Ökoküladest võiks aga kirjutada küll. Viisil, mis võiks panna inimesi mõtlema, et ehk tasuks proovida ja et pole hullult raske (kui pole…). Võib-olla on mingi hea raamat, mida tõlkida selle teema kohta? Või on keegi kuskil sellises elanud ja muljetab?
Lasteraamatutega võiksid jätkata küll, need on väga toredad.
Samas kuluks ära ka raamat laste kasvatamisest, sest väga palju on
laste kasvatamisel eri vaatenurki. Oleks tore saada veel üks juurde.
“Minu Ameerikat” on huvitav lugeda, ootan põnevusega järge.
Hei, Epp!
Mina ootan raudpolt Minu Ameerika 4 ja midagi rohelist 🙂
Meil on olemas need ülalmainitud lasteraamatud – suve ja sügise raamat ja varbad (tütar jooksis just arvuti juurde ja näitas siin kõrval olevatele raamatutele, et vaata meil on ka need :)) – nendest on meie peres kõige populaarsem olnud “Marta varbad” ja eriti just pildid, st kolmesele pojale meeldib sealt väga lepatriinusid otsida, vanem tütar kuulab ka tekste. Võib-olla on kahe teise puuduseks mitte nii head pildid? (Head selles mõttes, et lapsemeelsed). Seega teist Anna raamatut ootaks küll, kui piltide autor on sama. Hirmujutte ilmselt ei ostaks – minu arust on seda niigi palju igal pool lastele.
Südame raamat on ka olemas, aga kuidagi kaugeks on jäänud st. minu arust on liiga palju aega vahele jäänud, hästi ei mäleta enam seda täpselt. Ameerika kaks esimest on loetud, mulle meeldisid, aga kolmas tundus vähemalt blogi tekste lugedes (neid, mis välja jäid siis) kuidagi liiga negatiivne. Seega ma ei oskagi nende kohta midagi öelda. Roheline eluviis ja öko, need ei ole eriti ka minu teemad. Võib-olla tõesti prooviksid midagi ilukirjanduslikku? Aga üldiselt ma arvan, et teised ei saa sulle seda öelda, millises suunas sa seal ristmikul edasi astud, ainult sa ise tead seda. Kõige paremad raamatud sünnivad siis, kui need on südamest kirjutatud, mitte pliiatsist välja imetud – seega astu selles suunas, mille poole süda sind viib 😉
Mitu “… Ameerikat” Sa kavatsed kirjutada? Minu meelest oleks 33 tore number. Aga üldiselt ma soovitaks sellest raamist välja astuda, mitte vorpida järjest “Minu Ameerikaid”, seda eelkõige just pealkirjade osas, aga ka sisus ootaks mingit pööret. Et ei hakkaks sarnanema telliskivitehasele, teen pätsikese, vaatan ja vajutan like-nupule.
Kui on viis valikut, siis oled teelahkmel. Meenuta vanu muinasjutte kolmest valikust, kolmest teest, lähed ühtepidi, siis…, lähed teistpidi, siis… jne.
Sa oled põnev, aga Sa oled kinni jäänud omaenda tehtud puuri. Vabanda mind, kui mu öeldu liiga järsk tundub, aga nii mulle näib.
Mina ütleks nii palju, et nö suurte inimeste raamatuid ma loeks kõiki hea meelega aga enamasti siiski raamatukogu vahendusel, lasteraamatuid aga ostan. “Marta varbad” on ka minu kevadel kolmese tütre suur lemmik – just meeldib see formaat, et on üks lehekülg ja üks lugu ning pilt. Ilmselt ka see, et Martaga on tal praeguses eas lihtne samastuda. Olen ka tähele pannud, et enamik kättesattunud kodumaisest lastekirjandusest on peajagu üle sellest, mida tõlgitakse. Seega mida rohkem, seda parem!
Mina ootan Anna raamatut, sest Marta on meie piigade suur lemmik. Kohe nii suur, et ma võin kõik jutud praktiliselt sõna-sõnalt ümber rääkida. Neid teisi raamatuid meil ei ole, sest nendes on vähe juttu- meie uneeelne (nii lõuna- kui ka öö) taks on 3 juttu. Muinasjutud pole mulle raamatupoes kätte sattunud- ei oska kommenteerida.
Kolmandat Ameerikat ei osta, neljandat ka ei oota- minu jaoks on see ammendunud. Võibolla raamatukogust laenutan, aga võibolla ka mitte.
Lapsekasvatusalaseid- ei oska öelda. Tõenäoliselt mitte. Või siiski.
Edu.
Ohh..Epp Petrone raamatut tahaks küll võita! 🙂 Sul on selline mõnus stiil. Väga meeldiv lugeda.
Oma lastele ootan ma väga-väga Anna hammaste raamatut, sest “Marta varbad” oli meil omal ajal väga populaarne: eakohane jutt ja need pildid! Siis oleks kummalgi lapsel oma väga armas ja ilus raamat. Noorem hakkabki juba kuulamisealiseks saama.
Koos pea viiese tütrega nautisime väga ka “Muinasjutte armastusest” raamatut. Minu lemmikmuinasjutt oli raamatus kõige esimene. Tütar vaatas suure huviga pilte. (Ja jõuluvana selle raamatu mulle teadaolevalt ka toob 🙂
Ise aga ootan “Kas süda on ümmargune?” järge. See oli nii intrigeeriv ja üllatav ja mõtlemapanev.
Jääb üle vaid soovida teravat sulge 😀
Kolmanda Ameerika tõenäoliselt veel ostan, kuid usun et neljandat enam mitte. Ka minu jaoks oleks see teema nagu ammendunud. Küll aega loeksin suurima põnevusega just Eestist ka Sinu silmade läbi. Blogist on üpris palju muidugi läbi käinud aga ma ei tea… tahaks just nagu sellest uuesti kohanemisest ja päris oma koha leidmisest lugeda.
Kurb küll öelda aga ma ei ole ühtegi lasteraamatut veel lugenud ja siinjuures ei oskagi midagi kommenteerida.
Ootan pikisilmi “Kas süda on ümmargune?” järge, aga kui selleks pole õige hetk, siis kindlasti võiks ökoküladest, lastest ja waldorfist lugeda. Viimasest ja lapsevanema kogemusest läbi selle pole just palju Eestis ilmunud.
Jõudu, jaksu ja jõulurõõmu!
Katrin
Ma ei ole veel jõudnud Petrone Prindi lasteraamatutega tutvuda, ehkki olen kiitust kuulnud. Aga Ameerikad ja Südameraamat – neid võiks lõputult lugeda. Samuti kõike rohelistel teemadel – olgu see lastekasvatus, ökokülad või midagi kolmandat 🙂
Lastega kasvamisest ja waldorfist loeks küll hea meelega!
Täpselt nii nagu Sa ütlesid, “Marta varbad” on ka meie suur lemmik (alguses tuli IGAL õhtul kogu raamat ette lugeda, hiljem ma hakkasin lugude arvu piirama), aga Kamille Saabre joonistatud looduslood on poodi jäänud. Martas on midagi, millega 3,5 aastane saab end kergesti suhtestada, palju kergemini, kui näiteks Kaari (“Kaarist on kasu”) või Pille-Riiniga (“Pille-Riini lood”) Muidugi aitab palju kaasa ka lugude formaat, mida eespool juba kiidetud.
Nii et Anna… oleks väga teretulnud! Ise ootan “Kas süda on ümmargune?” järge. Ameerikamaa lugusid pole lugenud mujalt kui Sinu blogist juba paljude aastate vältel:)
Jõudu ja inspiratsiooni!
Ma loeks ka hea meelega nii ökoküladest kui lastekasvatusest.
Minu meelest on head, kvaliteetset ja kergesti loetavat lastekirjandust vähe. “Marta varbad” on poja lemmikraamat, mida ma igal õhtul lugema pean, nii et Anna-raamatut ootan väga.
Ja väga tahaks lugeda ka mõnda Su päris ilukirjanduslikku katsetust.
Mina eelistan ka iga kell kodumaist lastekirjandust, seda tundub vähe olevat. Seega ootaks kindlasti lasteraamatud, nii Sinu enda kui ka teiste sulest!
Mina ootan rohkem rohe teemat ja waldorfit. Laste raamatuid ei oska kahjuks kommenteerida. Ökoelu tundub aga nii põnev ja huvitav, kuid samas ootaks lugusid inimestest, kes on hakanud ökoloogilisemalt elama ja kuidas nad seda tegid.
Waldorfist aga, tundub mulle, et ei ole eriti uuemaid raamatuid ja teadmist.
Mina ootan uut südame-raamatut kõige rohkem, oli kuidagi kõige mõjusam lugemine. Ameerika võiks ehk mõneks ajaks kõrvale jätta, kolmandat osa loodan jõuluvanalt küll, aga hea püsib heana ikka siis, kui natukehaaval kätte saab. 🙂
Tere Epp,
Mind raputas sel suvel Sinu südame raamat kohe korralikult läbi, nii et ootan kannatamatult järge!!! Ameerikaid polegi veel lugenud (häbi, häbi!) aga nii kui Eestimaa pinnale satun, siis kohe raamatupoodi.
Roheliseks kasvamisest tahaks ka. Sellist läbi pere vaatevinkli.
Jöudu!!!!
Mind köidaks hetkel kõige enam raamat ökoküladest. Hetkel tunduvad need väga äärmuslike inimeste elukohana. Te olete küll võrratu sõnaseadja, aga “Minu Ameerika” on minu jaoks väga läbi nämmutatud. Lasteraamatutega pole põhjust kokku puutuda ja nende kohta ei oska midagi arvata.
Mina tahaks ka Ameerika 3!
Lasteraamatutest: meil on need kõik olemas ja ma kiidan neid kõiki väga, aga Marta varbad on siiski lemmik. Mulle tundub, et suur pluss on lühilausetes. Miks lastele kirjutavad autorid kasutavad üldjuhul hirmpikki lauseid? Aga Marta varbad on lühilausetega. Ja see võidab südamed. Pildid ja sisu muidugi ka, lapsel on tõesti lihtne samastuda.
Lastekasvatause raamatute osas on nii, et valdav osa neist on teoreetilised. Pigem võiks turgu olla elulootaolisel, läbi enese praktika kirjutamisel. Ausalt, kogu õnne ja õnnetusega. Aga kas selleks on aeg juba küps? Ehk oleks mõistlik oodata, kuni ka Maria vähemalt kooliikka jõuab? Aga ülestaähendusi võiks sel suunal teha küll. ja miks mitte põimida raamatusse ka teiste emade kogemusi?
Roheline raamat oli menukas ja sarneastel võiks turgu olla küll.
Ameerika-teema hakkab ehk tõesti ammenduma, seda enam, et tegelikult pole sa seal nüüd ju enam päris mitu aastat püsivalt elanud… Et nüüd nagu vaatad juba pigem väljast kui seest.
Aga jah, kirjuta südamega – seda, mida süda ihkab kirjutada. Alati saab aru, kas asi on südamega tehtud või äriprojekt. Ikka südamega!
Huviga loeksin ka tõesti lastekasvatamisest ning nende kohanemisest kahes keelekultuuris, perekonna laienemisest… küll isiklik aga eks vist nii on, et mida isiklikum, seda huvitavam…
ML
Kõige põnevam oleks lugeda ökoküladest- suurimatest, edukaimalt majandavatest jne. Võib-olla läbi selle prisma, et mis on puudused ja plussid millegi ja millise eelarve ning eeldustega peaks sündima soov sellisesse elama minna.
Meil piiga on alles aastane, aga Marta varbad meeldivad talle väga. Too raamat kingiti talle päris alguses. Esimesed kokkupuuted olid lihtsalt lehitsemised ja nurga lutsutamine. Praegu juba tunneb tutvaid asju piltidelt ja nõuab lemmiklehekülgi. (Tolmuimejaga ja lusikaga söömise pildid on praegu meie pool väga hinnas.)
Nii, et meile palun üks lasteraamat. Või rohkem, kui üks.
PS: Minu meelest ei ole eriti lastekasvatamise raamatuid, mis oleks eestlaste enda kirjutatud. Kõiksugu tõlkekirjandust päris palju, aga see pole see, pole see.
Mina olen ka seda meelt, et head eesti oma lasteraamatud mõnusalt koduste illustratsioonidega on väärt vara. Igasuguseid tõlkeasju, mis endale kuidagi võõrad, valed ja sisutud tunduvad on liiga palju.
Eestis laste kasvamise ja kasvatamise ja ise lapsenduse alal kasvamise kohta on ka, tõepoolest, täiesti suur põud käes. Jällegi lõputult valdavalt inglise keelest tõlgitud klantspiltidega raamatud. Mitte, et nende seas ka huvitavat ja kasulikku poleks, aga see on nagu loodus- ja seeneraamatutegagi – tahaks ju ikka teada kuidas on päris siin, kus me oleme, mitte kusagil mujal.
Ameerika raamatute osas olen ka seda meelt, et minu-formaadis ei oleks ehk kõige parem neid nii lõputult kirjutada. Aga muidugi ei tea ma, mis lugusid ja asju kõik selle all rääkimata on – võibolla on midagi väga olulist ja põnevat veel öelda. Muidu võiks siis ehk juba olla Ameerika ja sellega seonduva teemadel hoopis isiklike kogemustega seotud kontsentreeritum ja uurimuslikum raamat vmt.
Aga eks kõik see kirjutamise asi sõltub vist ikka jah sellest kuidas tunne on, et mis asjad tahavad ilmavalgust näha. Ja muidugi sellest, et mida öelda on.
ÜKS asi, kusjuures, on veel, mida tahaks eesti poeriiulitel näha. See on nimelt eesti toiduraamat. Seda mitte kaerakile ja tangupudru vormis, vaid natuke nagu lastega seotugi – sellest, mis toiduained meid siin reaalselt ümbritsevad ja kuidas neid rakendada võiks. Ära väsitavad kõik need lõputud retseptikogumikud, mille puhul tuleb alati tormata poodi virna mitte-kodumaist ja mitte väga odavat, ning distantsist ja hooajavälisusest sõltuvalt ka kaheldava kvaliteediga toidukraami varuma. Ning lõpptulemusena ei pruugi valmis roog üldsegi oma komponente eraldi võetuna ületada. Keegi targem ja toitumisteadlikum võiks mõtiskleda selle üle kuidas teha toitu kvaliteetsest (kohalikust) toorainest nii, et see oleks kosutav ja hea ja mõtekas. Minupoolest kasvõi sellest, milline on kartuli küpsemise hingeelu ja kuidas leida tõeliselt maitsvat kartulisorti 😛
Meie kolmeaastasele plikale just pilveraamat ja seeneraamat väga meeldivad! Ja mulle ka. Nii et selliseid võiks küll rohkem olla.
Oh, ma pean sellest kohe pikemalt kirjutama, kuidas mul need raamatud varsti juba täht-tähelt peas on.
Jõudu edaspidiseks!
“Marta varbad” oli minu lemmiklasteraamat juba siis, kui mul last ei olnudki. Nüüd toob ka mulle teadaolevalt Milale just selle raamatu jõuluvana. Nüüd, kui mul laps on, saan ma aru, KUI PALJU on ikka lastekirjanduses saasta. Tõlkepaska, vabandust väljenduse eest, mis on tehtud nii ülejala ja nii kohutavalt, et saaks linnukese kirja. Enam pimesi ei osta.
Mina ootan sinult ilukirjandust, tead ju küll. Ma just mõtlesin ükspäev õunaraamatule ja mõtisklesin, et ei tea, kui paljud üldse teavad, et sa ju sellega tegelikult alustasid oma kirjanikukarjääri! Et kas see jääb kunagi tulevaste põlvede Petrone-uurijate jaoks selliseks obskuurseks vähetuntud klassiku teoseks, mida vaid tõelised petroneistid on lugenud:)
Mina ootan hirmsasti “Kas süda on ümmargune” järge. Ja kuigi vastilmunud “Minu Ameerika 3” on veel lugemata, olen lihtsalt oma uuel maailmaavastamise ringil ja sedakorda Belfastis, nii ei ole saanud veel raamatut osta, siis ka selle järjed oleks just nö “minu teema”.
Mulle väga Sinu stiil meeldib, nii et ilmselt misiganes teemal sa raamatu järgmisena kirjutad, mina olen kindel lugeja 🙂
Mina ootaks ühte korralikku kriminulli 🙂
Aga tõsiselt rääkides, Epp, ei ole ma ühtegi Su raamatut veel lugenud, ehkki blogi loen juba aastaid.
“Marta varvaste” katkendid on olnud väga toredad, nii et julgustan (muuhulgas) edasi liikuma lastekirjanduse vallas.
Kui Marta armastab õudukaid, siis soovitan Grigori Osteri “Õuduste kooli” (kui see tal veel läbi töötatud pole). Aga siisiki-siiski peaksid vanemad seda enne lehitsema ja veenduma, et see nende lapsele ikka sobilik lugemisvara on.
Ilusat jõuluootust!
Ma jätaks need Ameerika-raamatud nüüd küll sinnapaika, kaua võib neid vorpida. Juba 3. oli kindlasti liiast – ja pealegi on see ammu vananenud, poliitilised heietused 4 aastat tagasi Obama valimise ajal ei huvita enam kedagi, ajad on nii palju muutunud. Nämmutad asju, millel pole enam saba ega sarvi. Sisuks ikka sinu võimuvõitlus ämmaga (mis tegelikult lihtsalt armukadedus) ja negatiivsus kõige ameerikalikkuse vastu.
Lase olla, move on!
Ja üldse soovitaksin sul kvaliteedile keskenduda – teha üks asi ja korralikult.
“pätsikeste vorpimine” konveiermeetodil, et ikka teatud ajal jälle kuklike ahjust tuleks…no ma ei tea.
Sorry, teravalt öeldud. Aga kommertskaalutlustel ja -kogustes raamatute tootmine käib mul tõesti vastu.
Ja ega sa päris kirjanikuks ikka enne ei saa, kui ilukirjandusega jaksu proovid.
Katseta, saab süda rahu.
Minule Ameerika-raamatud meeldivad. Kuigi sa jah seal püsivalt ei ole nüüd elanud, on side ikkagi väga tugev. Ja Ameerika annab jätkuvalt kõneainet. Nämmutatud tunnet küll ei jää kolmandast osast, aga jah, süngem on kui eelmised, nagu ma sulle ütlesin. Ma arvan, südamerahuga võid neljanda osa kirjutamist planeerida.
Ja südamest rääkides, ootan järgmist osa juba mitu aastat varsti. Nii et kirjuta aga hoolega.
Lasteraamatute lugejaid meie peres kahjuks ei ole.
Kõige tõenäosem on, et kirjutan oma elu jooksul viis „Minu Ameerika” nimelist raamatut, isegi kui see on lõks, mille ise endale ehitanud olen :(. See on mu tee. Ja kuigi ma pole seal enam alaliselt elanud, olen ma ju palju külas käinud ning olen palju lugenud juurde, arvan, et olen paljude asjadega nüüd paremini kursis kui seal elades.
4. osa olen pealkirjastanud „Otsides kodu” ning viies tuleks siis, kui oleme seal taas elamas, selles oma leitud kogukonnas. Meil on kokkulepe, et läheme vähemasti aastaks-paariks ikka tagasi. Ma arvan, et märksõnaks saab “ökoküla”, ainult et kus osariigis, ei tea.
Ma ei arva, et vaid ilukirjandus oleks see õige. Tõsielulugusid on ka vaja. Muidugi ei teadnud ka mina, et “Minu”-sari niisuguseks menukiks osutub. Ja kuidas see sari ikkagi lõppeb? Kui kaks aastat tagasi hurjutati mind, et kuidas ma julgen unistada, et teeme sada raamatut, siis nüüd juba öeldakse, et “ainult sada, aga sellest äkki ei piisa, et kõigist kohtadest ära kirjutada” :). Võibolla saab maailm enne otsa, kui see sari? 🙂
Jah, Daki, „Õun ära süüa” oli avalikkuse ees minu (meie) ilukirjanduslik debüüt. Samas, kas sa seda teadsid, et 1999 varastati mul korterist ära hulk kraami, sh ka arvuti peaaegu valmis olnud ulmekaga, või peaks ütlema, apokalüptika-romaaniga. “Ingel sõjas” oli tolle kadunukese nimi…
Igatahes annab rõõmu teadmine, et „Marta varbad” on nii hästi vastu võetud!
Ja rõõmu (aga samas ka vastutust ja peavalu) teeb teadmine, et “südame” teist osa oodatakse. Muide, kolmas osa (elu aašramis) on palju lihtsamalt edenenud. Eks see näitab, et mul on produktsioonisaarega seoses midagi ikka veel settimata, et see oli viga, patt, midagi keerulist… aga mu meelest ei tähenda see, et raamat kehv peaks olema, ega tähenda ka vastupidist.
Nt Roy Strider ütles, et tal oli „Minu Mongooliat” väga keeruline kirjutada, aga – minu meelest – tuli välja väga hea, kuigi see valu on seal sees tunda.
Sinule omase stiiliga kirjutis ökoküladest…mmm, ma juba annaks tellimuse sisse 🙂
Tere Epp! Mulle meeldivad Su kirjutamise stiil ja Su raamatud väga. Isiklikust huvist lähtudes ootan pikisilmi uut öko-temaatilist raamatut. Waldorf-temaatika ning laste kasvatamine ja nendega koos kasvamine on samuti põnevad teemad. Eelistaksin viimaseid “Minu…” sarjale.
ma loeks praegu mida iganes, lihtsalt, et saaks lugeda. aga vat ei saa, 6kuune ja 5aastane hõivavad kõik mu minutid ja tunnid. aga varasemalt, kui veel lugeda lubati, meeldis Minu-sari. lapsekasvatuslikku loeks ka, aga vist veidi hiljem, sest olen liiga teemas sees, aga see juba mu isiklik probleem, mõte on muidu hea. ma neid Ameerikaid ei ole lugenud, kui raamatukogus sirvisin, siis tundus, et üks-ühele sama tekst, mis blogis? kas see tõsi või mulle lihtsalt tundus? kas Ameerika 3 on mitteblogiline tekst?
PP lasteraamatutega ma pole tuttav. jällegi, sirvisin seda Marta raamatut raamatukogus ja sattusin mingi koleda loo peale. ma siit nüüd loen, kõik hirmsasti kiidavad, mulle jättis see üks lugu küll sellise tunde, et seda ma ei saa enda lapsele ette lugeda ja sinnapaika raamat minust jäi. ma pean väga valima, mida lapsele loen, näiteks “Bambi” tekitas korraliku nutuhoo (ja ma veel redigeerisin seda käigu pealt, kõige koledamaid kohti ei lugenud). ma ei mäleta enam, millest selles konkreetses loos juttu oli, see oli nii ammu. ehk peaksin üle vaatama ja võib olla muudan meelt? samas, meil on kodus sadu ja sadu lasteraamatuid, millest julgelt kolmveerand on veel lugemata, ma juurde eriti ei osta, või kui, siis peab see olema midagi väga erilist. senimaani piisab meile täielikult Pallest, Viplalast, Kaarist, Väiksest Nõiast, Naksitrallidest, Sipsikust, Pipist jne jne.
Mina ootaksin Sinu poolt nüüd vahelduseks ilukirjandust. Selles mõttes, et lugu ei ole oma/mehe/lapse elust. Sul on minu arvamuse põhjal väga rikkalikult elukogemusi, et selle põhjal üldistada ning jõuda mõne suurema looni.
Minu Eestit arvustades tõin välja, et näiteks Su vanavanemate lugu tundus huvitav, miks mitte üritada uut nö #Puhastust# läbi eestlase pilgu. Samuti on Sul piisavalt ainest, et juurelda teemadel globaliseerumine vs rahvuslus vs kodu vs juured vs öko vs ressursside vähenemine vs rahvastiku kasv ja on sellel kõigel ülepea üldse uues muutuvas maailmas üldse tähtust.
Minu Ameerika 3 ootan väga, aga nagu ka varasemad kommenteerijad on esile toonud, võiks veidi kurssi muuta:)
Soovin edu ja ilusat jõuluaega!
Ma mõtlesin hiljuti raamatukogus lasteraamatute leti ees, et puudu on populaarteaduslik looduse vastu huvi äratav lasteraamat. Selline, milles on juttu just siinsetest looma-, putuka-, ja taimeliikidest. Tõlgitud materjale on. Ja need raamatud on isegi huvitavad. Mulgi on põnev lugeda ja laps kuulab suu ammuli, kuid seal on juttu eksootilistest loomaliikidest. Või on tekst ebahuvitav. Juttu võiks olla liikidest mida lapsel on võimalik meie looduses kohata, kuid mitte liiga kerge vaevaga. Bioloogid ja bioloogiatudengid ilmselt oskavad rääkida huvitavaid kirjapanemist väärivaid lugusid loomadest.
Ma kohe päris kindlasti ostaksin sellise raamatu mille võiks lastega koos minnes metsa kaasa võtta ja uurida kas meil õnnestub näha mõnda põnevat lindu või looma või taime. Mäletate lugu poisist kellele vanavanemad kinkisid taimeentsüklopeedia ja kellest sai väike taimetark? Ekspress kirjutas temast paar aastat tagasi. Hetkel vist ei ole müügil ühtegi põnevat sarnast lasteentsüklopeediat. Või on?
Mul endal, näiteks, oli huvitav lugeda, et mutt peab saama süüa vähemalt kolme tunni tagant. Sellest valearvamus, et mutt ei kannata päikest. Päikest kannatab kuid nälga mitte.
Mulle meeldib “Minu Ameerika” sari. Selles on muu hulgas nii toredasti ja tabavalt kirjeldatud kahe kultuurikeskkonna ja väärtushinnangute põrkumisel tekkiv dissonants. Kui sul lood ja tähelepanekud nüüdseks otsas ei ole siis ilmselt loen läbi/ostan ka neljanda osa.
Ootaks samuti väga ilukirjandust. Või üldisemalt, sellist kirjandust, mis tuleb südamest/hingest ja tundega, et see raamat peab kirjutet saama, ostku seda siis keegi või ärgu ostku. Ehk et teiste arvamus – mis raamatut te mult tahate? – võiks käia kuu peale.
Lasteraamatud on minu meelest väga mõnusad.
Üldisemalt võiks märksõna olla kvaliteet. Et ühestki paberiks läinud puust kahju ei oleks ja nii.
Tere, Epp!
Nii armas, et oled taas teelahkmel ja et sul nõnda palju valikuid on. Kena on, et küsid juhatust, kuigi ise juba niikunii sisimas tead, mis edasi teed 😉
Mulle meeldis kohe algul välja hõigatud idee “Tütardega kasvamine”. Ilmsesti suuresti selletõttu, et meil on ka kolm tütart. Ma isegi väga rõõmustasin, kui teilegi kolmas tütretirts sündis ja lugedes Justini lugu kolme tütre isaks olemisest sain meie issi kohta ka rohkem teada 😉 Meie tütred tulid sedasi, et kaks on juba väga suured, vanim oma abieluski juba ja pesamuna sobivasti meid praegu noore perena hoidmas. Olen ise selle tütardega koos kasvamise ja üldse perekonnas-suguvõsas naisliini pidi tugeva sideme olemasolus nii palju mõtisklema hakanud, isegi kirja pannud oma lugusid, sest ikka tulevad ju lood sinu tegemiste külge, kui sul on kolm tütart ja õde ja ema ja oli ka varemalt vanaema ja ise veel ei ole vanaema… selline huvitav põlvkonnast põlvkonda elu kulgemise lugu saab kokku. Imelisel kombel just 40-ndates hakkadki selliste teemade peale mõtlema ja omi lugusid nägema ja nähtu hakkab sulle paistma ka uues valguses ja selguses.
Jõudu sullegi kolma tütre emaks olemisel!
Kõik muu tuleb ise niikuinii 🙂
Võibolla peaks kirjutama sellest, mis hetkel hingelähedane on. Ise loeksin huviga raamatut Annast, tütardest üldse, millest iganes, peaasi, et ladus lugeda oleks. Suvel lugesin Minu Eesti 1-2 ja Minu Ameerika 1-2 raamatukogu abil läbi ning mulle meeldis just huumor, mis nendes oli – sain palju südamest naerda. Ilmselt tundus see mulle naljakam kui algselt planeeritud.
Tere ka siitkaudu!
Kui juba kysitakse, siis mina ootan samuti eriti “sydame” 2.osa.
Ja ma tean ka seda tunnet, et kui selle kirjutamine praegu ei istu, siis pole mötet teha. Kyll see tuleb omal ajal, ma vöin kaua oodata, (aga muidugi mitte liiga kaua, vanus juba selline :))
Ameerika&ökokyla oleks samuti huvitav.
Aga vöta rahulikult, kyll jöuad köike.
R
Tere Soomest!
Ma arvan et sa ise tead, mida praegu kõige rohkem tahad kirjutada. Või paremini: mida sa ei saa olla kirjutamata. 🙂
Kui mu oma huvi mõtlen: mulle meeldib see ajakirjandus-stiil ja Minu-sari väga palju. Sinu reisiromaani ma ei ole veel lugenud; leidsin Minu-raamatud alles hilja, laenutan raamatukogust. Minu arvateks sa oskad väga hästi kirjeldada seda, kuidas kaks erinevat kultuuri kohtuvad. See on minu arvateks väga huvitav teema – äkki sellest saaks ka mitte-autobiograafilist ilukirjandust, kui ei praegu niin kunagi tulevikus? Ka emaks olemise teemad on päris huvitavad, lasteraamatud ka.
Olen soomlanna, ja kui ma loen eesti keeles, tean et mul jääb palju asju aru saamata sest et ma ei oska nii palju eesti keelt et suudaks panna tähele ja hinnata kõike seda sõnade ilu. Võib-olla et just sellepärast mulle meeldib praegu see ajakirjandus kõige rohkem.
(Ja tunnub ka väga keeruline kirjutada ise seda eesti keeles. Noh, vabandage kui ma palju vigu teen. Loodan et saad aru, mida ma tahan öelda…)
Jõudu! Ja rahulikke, ilusaid jõule teie perekonnale ka.
Päris huvitav võiks olla midagi sellist nagu “Viljandimaa passion” (pigem siis ingl. k “passion”, tähenduses “kirg”), sarnast Hvostovi “Sillamäele” – Epu kogemused/nägemused nii lapsepõlvemaast, aga ka praegusest…
Igatahes suur tänu haaravate ja südamlike raamatute eest!
Kaunist advendiaja jätku teie perele!:)
Just minu mõte – lapsepõlve lugu nõukogude Eestist oleks väga huvitav, Sillamäe loole lisaks ja täienduseks, sellisest tavalisest küla- ja linnaelust. Vahepeal on peale kasvanud terve põlvkond ja võibolla isegi kaks, kelle jaoks 70ndatel sündinute lapsepõlv ja noorusaeg on imelik, olematu ja arusaamatu. Nii et mina loeksin väga hea meelega raamatut sellest ajast, just sellist kirjeldavat ja analüüsivat. Minu-sarjast ma ei olegi rohkem lugenud kui Ameerika I ja II ning Eesti I ja II, ent minu meelest on need väga head ühiskonna analüütilised raamatud, isiklik kogemus ja läbielamine teevad nad elavaks. Ma arvan, et nii Eestis kui Ameerikas on veel piisavalt materjali selleks, et kirjutada neist veel, mina ei ole neist sarjadest küll tüdinenud. “Kas süda …” meeldis mulle ka, teine osa (ja kolmas ka) on teretulnud.
“Marta varbad” meeldis lastele väga. Usun, et Anna-raamat tuleb sama hea. Seda me ootame! Olen lugenud “Minu Ameerika” 1. ja 2. osa ja tahakasin muidugi ka 3. osa lugeda. E-raamatuid ostaks, sest mu raamaturiiulitesse ei ole enam eriti palju ruumi jäänud… Kui laste kasvatamisest kirjutad samasuguse kire ja hoolivusega nagu senised raamatud, siis tuleb see kindlasti hea.
Laste kasvatamisest raamatuid ootame väga, neist on alati kasu. See Tütardega kasvamine on väga hea mõte. Meie peres on kasvamas kolm tütart ja leida sarnasusi oleks ju super.
Mina loeksin suure huviga selle kohta, kuidas su lastest kakskeelsed lapsed kasvavad. Tean, et sellest on kusagil juttu ka olnud, aga tahaks ikka kohe p6hjalikumalt kuulda sinu kogemuste kohta. See lastega kasvamise (ja waldorfpedagoogika) teema tundub muide väga p6nev 🙂
Meie pere ootab “Anna hambaid” ja kindlasti “Minu Ameerika” järgesid. Lasteteoseid loeks üldse hea meelega, sest Marta raamat on meil täiesti kapsaks loetud ja ikka ja jälle kaevatakse kapist välja unejuttudeks 🙂
Minu pere lemmik on “Muinasjutud armastusest”. Poeg läheb pöördesse, kui näeb seda. 🙂 Selliseid muinaslugusid võiks veel olla-tulla. 🙂
Meie pere raamaturiiulil saab päris kindlasti olema “Anna hambad”, sest “Marta varbad” on lihtsalt niivõrd armas ja ilus raamat. Minu 4,5-aastane tahab jätkuvalt, et ma seda talle ette loeksin. Ma ei tea, millal Anna raamat ilmub, aga äkki on selleks hetkeks meie teine tütar (sündis 20.09.2011) juba nii suur, et see saab siis nö tema raamatuks.
Väga ootan Südame-raamatu järge, see raamat loksutas mind ikka päris kõvasti…
Epp, äkki midagi ilukirjanduslikku?
Palju häid mõtteid ja ilusat jõuluaega!
Tere Epp! Mina ootan midagi väga Justinilt. Aga Ameerika 3 loeks läbi hea meelega:)
Olen läbi lugenud nii Minu Ameerika esimese kui ka teise osa ja need on saanud mu ühtedeks lemmikuteks “Minu” sarjas. Kindlasti loeksin ka hea meelega kolmandat osa 🙂
Samuti on üks lemmikutest “Minu Eesti”. Just see humoorikus raamatus ja faktid, tähelepanekud Eestist, mille peale ise ei tulekski, kuid mis panevad sellele mõtlema. Hetkel ootangi teise osa kättesaamist, et see samuti läbi lugeda 🙂
Mina ootan “Kas süda on ümmargune?” järgmisi osi. Raamat nõukogude aegsest lapsepõlvest oleks ka väga huvitav.
Minu-sarja raamatud meeldivad väga, arvan, et igast maast võiks kirjutada peaaegu lõputult. Samas, miks teistest maadest ei ole rohkem kui 1.osa? Islandi kohta olen kuulnud, et ehk tuleb, aga nt Soome? Hispaania? Maroko?
Mulle meeldib kõik, mida Sinult seni lugenud olen(Kas süda on.., Ameerikad, lasteraamatud ja ka blogi). Just seepärast, et paned sinna ennast ja jutustad oma kulgu. Ja et selles kulgemises on kirge, ürgsust, mahedat voolatalaskmist.Põnevarmsaid ,,viltukiskumisi´´ on, mis-selgub-polegi viltu, vaid ikka millekski:) Arvan, et tänapäeva-hetkes pakub see tuge. Ja usun, et Su raamatud pole ainult neile, kes neid ,,lugeda oskavad´´, vaid need kõnelevad enamusega meist ühel või teisel moel. Seenelkäiguraamatus puudutas mind väga, et Sa Julged. Julged seda meie nagu pimendatuses kuuldamatuksmõeldud sisemist värelust-Tegelikkuse alget- jah, Sa julged seda väljendada. Eelkõige seetõttu ma arvan, et ongi hea, et Sul on palju, millest kirjutada-sest just seda ja just-just praegu me vajamegi. Päikest ja südamerütme sulesse!
Olen viimase kirjutaga täiesti nõus, mulle meeldib ka kõik, mida Sinult lugenud olen. Ja eriti ootan ümmarguse südame teist osa. Kui esimest osa lugesin, olin millegipärast kindel, et ka teine on juba ilmunud ja käisin seda raamatukogus nõudmas. Raamatukoguhoidja oli suht nõutu näoga minu pärimise peale 🙂 Igatahes on minu tite magamakõigutamised palju huvitavamad tänu nendele minu-sarja raamatutele. Nüüd just saigi terve ports petroneprindi kodulehelt tellitud, osa läheb välismaal elavale sõbrannale kingituseks. Ilusat jõuluaega!
Minu 1 aasta ja 10-kuune tütar on suur raamatuhviline. Käime nädalas korra raamatukogus ja loeme võetud raamatud vähemalt 10 korda läbi. Oleme laenutanud nii “Marta varbaid”, seeneraamatut kui ka pilveraamatut. Hetkel on meil kodus pilveraamat ja seda oleme täna juba neli korda lugenud. Nii, et meie ootame huviga kõiki uusi, ka loodusest kirjutatud raamatuid.
Meilgi on Marta raamat kapsaks loetud ja ootame pikisilmi järge. Aga tagasisidet nii palju, et ehk saaks Anna-raamatu *ilma kommita*? Meie peresse on kommiteema jõudnud ainult tänu Marta raamatu lugudele. Ja väga raske on 3-aastasele selgitada, et miks teisele 3-aastasele päkapikk kommi toob, aga talle ainult rosinaid. Igal hommikul tehakse sussi vaadates pettunud nägu. Sa ehk mõistad?
Hei, Kärg, jah, saan aru… Raamat sai kirjutatud Martale sünnipäevaks ja selline tema eluke oli. On siiani, ikka komm sussis. Ma väga respekteerin neid, kes suudavad oma lapsed kommidest eemale hoida, eks see kindlasti ole tervislikum: suhkur tekitab sõltuvust (ma ise tean!), tekitab hüpearaktiivsuse-tähelepanupuudulikkuse probleeme ja lõhub hambaid…
Nii et täitsa nõus, jätaks “Anna hammastest” kommib välja, oleksin seekord teadlikum lastemõjutaja.
Ilusat jõuluaega teile!
“MA3”-st, hetkel veel pooleli, loetav, jäkgitav. Aga kuna kaks eeslmist on ka läbi loetud, siis lugeja tunneb juba Eppu niipalju et peaaegu teab, mis edasi tuleb . Selline turvaline “stocking-stuffer” ( seda ei pea enam tõlkima hakkama 🙂 tänu raamatule ) ja abiks meesterahvastele, kes parasjagu ei taha naisele jõuludeks kulpi või tolmuharja kinkida. Pakid midagi Petronedelt paberisse ja “tehtud!”.
Niisama heietusi… Epu ja Mimmi suhted… selline vindumine nagu tuli märjas puus…. Äkki oleks parem teha mingi valik, kas “go with the flow”, muganduda, nautida, unustada või teha korralik vastasseis – siin ma seisan ja teisiti ei või! Äkki ameeriklased-itaallased taipavad sellist asja paremini. Et nagu korralik torm kuluks ära. Muidu selline peresuhetesse sisseimbunud PC. Pullipärast võid ju teha neile sugulastele Powerpointis presentatsiooni, et mis hinnaga need “patareimänguasjad” keskkonnale ja inimestele on. Nad saaksid vähemalt korraliku emotsionaalse puraka. Näiteks väike koguperejõulunäidend elust kuskil hiina sweatshopis 🙂 , elu nagu Tikkesi-aegses vaestemajas.
Siis see “sünteetilise keemia” teema. Et see jätab nagu sellise kohtlase inimese mulje. See termin. On orgaaniline ja anorgaaniline keemia ja on sünteetilised ehk tehislikud materjalid aga sünteetiline keemia? Kusjuures, lugedes sellest puhastus ja desinfitseerimis ja lõhnastamiskemikaalidega liialdamisest ajab juba lugedes akent avama javärsket õhku hingama, väga veenev ja hingemattev.
Päevapoliitika küsimused võiks jätta blogisse , see jääb tagantjärele nagu ajale jalgu, õhin on vaibunud jne “Everybody knows the game is fixed, the poor stay poor, the rich get rich”
See roheline teema..isiklikult arvan, et mina olan ka rohelise mõttelaadiga inimene kuigi ei käi ökopoest idusid ostmas ja sõidan iga päev autoga tööäe-koju. Üldse tundub meil see ökoloogilise elu teema kuidagi vildakile aetud olevat nii et enamus inimesi seda omaks ei võta.
Aga ootame “Südame..” teist osa. Esimene oli küll päris pöörane 🙂
Aitäh! Eks meiegi päkapikul läks lõpuks ikka shokolaad käiku, küll võimalikult puhas, aga siiski. Ilusat uut aastat ja jõudu kirjutamisel!
Start your own online casino within a couple weeks with all the best casino games, live casino and jackpots!
We offer a customized and quick setup with any design options you prefer.
* Game providers like: NetEnt, Play n Go, Quickgire, Elk and Live dealer plus many more
* fully mobile ready
* dozens of payment options
* Bitcoin casino with world wide player acceptance
* European online casino & sportsbook
* Online casino solutions for Africa
* Online casino solutions for Asia
We even offer a fully open sourcecode solution if you want to skip the white label solution
and become an operator yourself.
Services includes everything from logo to ready to go product in the iGaming industry.
http://www.softbroke.com