Ühe kummalise päeva hommikul
Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.
Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma?
Vaat nii. Siis ärkasin, meenutasin ettevaatlikult, et uni meelest ei läheks. Ja meenutasin, kuidas emotsioone tabades tuleb see äsjane alateadvuse sünnitis nüüd lahti harutada (kunagi õppisn seda, kui psühhodraama koolitusel käisin ja oma unenägusid lavastasime).
See hall urgas seal oli umbne ja pime, aga tegelikult näitas see vist mu hirmu tänase Tallinna nö autogrammitunni pärast. See tuleb heledasti valgustatud ostukeskuses, meid sooviti ja soovitati sinna aatriumisse (algne plaan oli Rahva Raamatu pood)ja seal me siis oleme.
Mulle ei meeldi ostukeskused, nii esteetika kui ideloloogia ei ole päris, ütleme, minu maitse. Eelmisel pühapäeval käisime Tartus Lõunakeskuses ja kiirustasin sealt läbi nii kiirelt, kui sain, nimekiri näpus. Neis on muidugi häid elemente ka, näiteks valgus, mis peaks tekitama ajus õnnehormoone(samamoodi nagu meie valgsuteraapia lamp kodus), ning mõõdukates kogustes on jõululaulud ka head. Aga kõik kokku on… stress. Kunagi ei saa osta nii palju, et kõik oleks olemas. Ja teadmine, et oled üks osa pisikesest manipuleeritavast masinavärgist.
Ostukeskuse aatrium. “Aga kõik on ju seal! See on normaalne!”
“Raamatuid tulebki esitleda! Kõik teevad seda!”
Ja mis ma ikkagi beebi-Mariaga teen, kas seon ta autogrammilaua taga istudes rinnale või saadan oma armsa usaldusväärse onutütrega tunniks kärus jalutama? Viimane variant tundub ratsionaalsem, aga – kuidas ma jätan ta tunniks üksida uues kohas? Palun kõrgemaid jõude, et ta magaks täna 17-18.
Anna jääb mu õe juurde Viljandisse, Marta tuleb kaasa, tema asub siis seal kõrval piparkoogiglasuurimises ametisse. Tema viimase nädala õhtune lemmiktegevus on glasuurimine :), nii et tema pärast ma ei muretse.
Sellega on veel oma lugu. Kõigepealt küsiti meilt, kas lapsed tulevad kaasa (umbes, et kas on vaja abistada lastehoius ja nad saab panna piparkoogilaua taha), aga nüüd on piparkookidest tehtud vaat et lausa omaette meediasündmus.
Heake küll. Tegelikult loeb inimene, mitte Delfi uudis (mida ma vahepeal lugeda jõudsin, nüüd, varahommikul, pärast seda reeturi-tundega-unenägu). Kusagil seal on see meie inimene, kellele meie ja meie raamatud korda lähevad. Ma loodan, et see inimene tuleb ja tal pole suurt jõulustressi, me ei tekita temale seda juurde. Ja kui sellest siiski mingi jama välja kukub, siis andke andeks, ma elan seda elu esimest korda, nagu öeldakse, ja õpin kogemustest. Kui mu väike Maria nutma hakkab, siis saab see meie inimene aru, miks ma ei saa olla avaliku kirjaneitsi rollis ja miks ma sealt ära lähen. Siis jääb Justin rinnet hoidma. Ja siis ütleme pärast üritust teineteisele: rohkem nii ei tee.
Jah, ainult et homme on meil ju samasugune (aga kindlasti pisem ja rahulikum) üritus Tartu Rahva Raamatu poes ning järgmisel nädalavahetusel Viljandis ja Pärnus.
Kas raamatuid peab esitlema? Lugejatega kohtma? Suure ajast oleme nii mina kui Justin sellised veidrikud end kirjasõnas väljaelavad introverdid, oma meelest. Ja siis tulevad need lained, need olukorrad, kus me oleme avali ja täitsa mõnuga. Meie raamatukogude tuurid on igatahes olnud ühed väga meeldivad üritused.
Täna aga avastasin enda seest selle teadmise, et raamatukogudesse ma sobin, ostukeskuse aatriusse vist mitte. Igal pool maailmas läheks ma enne raamatukokku kui ostukeskusse.
Pöidlad pihku ja palun, et Maria kuidagi ei kannataks täna seepärast, et ema ja isa sellise jõulusupi sisse on sattunud…
Justin tuletas meelde, et miks meil üldse Tallinna mineku vajadus – Mariat vaja saatkonnas näidata, et vormistada talle USA pass (lastel on meil kuni 18 a-ni kaks kodakondsust). Nii et me nagunii pidime Tallinna minema :).
Muretsemine jätta ja alaku päev!
Epp, kallis, nevermind Delfi. See on meediamäng, mis taadtoodab end läbi negatiivsete uudiste. Neil on vaja klikke ja tekitada asiotaazi. nad ei saa isegi aru, et see teeb haiget. Ja noh, meie vanad meediahaid, me peaks sellest üle olema ja irvitama, et ärge nüüd siis reklaamiarvet saatke, eks. Minu Moskva lendas peale nende antipromo joonelt RR teiseks 😉
Ja ära muretse Mashakese pärast. Beebile on kõige parem olla emmega, niiet kui sina oled rahulik, on ka tema. Jalutama saatmine võib ka olla hea idee.
NING Petrone prindi lugejad leiavd teid/meid üles kindlasti. Si väike kirjastus on liiga menukaks saanud, sestap ka hatespeach.
Kalli ja varsti ma loodan kohtume, me pikalt jõulude ajal ja ratastel Eestis!
Epp, hea, sul on alati valida armastuse ja hirmu vahel. Olen nõus, et raamatukogukohtumised on mõnusamad, kui raamatuesitlusd, aga võid ju mõelda, et esitlus on nagu laia maailma minevale lapsele järele lehvitamine, armastusega. Sinu töö on tehtud, las lapsuke nüüd läheb oma lugejate juurde.
…ma oleks nii tahtnud täna sinna tulla…mh…tuleku teeb raskeks,see et elan teiselpool lahte.elaks helsinkis,siis käiks suts tallinnas ära,a nüüd on vähe keeruline…aga seda raamatut olen ma kaua oodanud ja paari nädala pärast kui eesti tulen,ostan kindlasti…ja ostan ka muid minu sarja raamatuid…kogu täieneb 🙂
…ja küll seal täna läheb kõik hästi 🙂
Nõus Manonaga – Petrone Prindi raamatud on head ja ilmselt selge kadedus sundis ajakirjanikku nii labast kirjatükki edastama…
Edu Teile mõlemale. Kahju, et ei saa tulla esitlusele ja vaatama, kuidas Marta piparkooke kaunistab.
Edu ja julgust! Usun küll, et tuleb tore üritus. Ostukeskus on ju ka koht, kus müüakse raamatuid ja ilmselt tulevad kuulama inimesed, keda huvitavad raamatud üldse ja teie raamatud just eriti. Tuleks isegi, kui saaks …
Hoian pöialt, et kõik sujuks just nii, et rahule jääte.
Meil täiskavnatutel on ju suurepärane võime ennast kohandada keskkonna muutustele ning vaadates asja positiivse poole pealt . Eestimaa kliimas on vähemalt 7 kuud mõnusam olla pikemalt ruumis sees kui väljas. Isiklikult tunnen et ostukeskustes on ventileeritud õhk, mis paneb ebameeldivalt tundma ning mul on kahju inimestest kes peavad pikki päevi töötama ilma loomuliku valguseta aknas. Aga et nemad saaksid oma teenistuse kätte viime meie ülejäänud oma teenistusest vähemalt osa kaubakeskusesse.
hvtv, millest see on et mul läks ka uni ära. kuigi tavaliselt magan kaua. aga täitsa mugav ja mõnus on detsembris kell 5 tõusta. väljas akna taga on selline pehme must.
Olite väga tublid, aga see oli natuke väsitav koht tõesti, mõnusam oleks olnud raamatupoes, aga all oli ilmselt rohkem möödakäijaid.