Minu aasta 2011

Mulle meenus üks hull aasta, nimelt minu 2007, mille kokkuvõte on siin.

Ning ka nüüd võin uhkusega öelda:

sünnitatud lapsi – üks (Maria-Leena-beebi),

kirjutatud raamatuid – kaks (“Muinasjutud armastusest” ja “Minu Ameerika 3”),

toimetatud raamatuid – raske öelda, mitu. Kaks? Kindlasti olid minu toimetatud “Sillamäe passioon” ja “Minu Eesti 2”, nende kahe raamatu juures olin ma esimesest ideeraasust peale kuni päris lõpuni. Lisaks on minu toimetatud ametlikult “Projektilaps Pärnust”, “Seal, kus rukkiväli” ja “Minu Kreeka”, aga need tekstid ei nõudnud mult sellist isiklikku hingepanust nagu Andrei ja Justini omad.

Ja tegelikult ka “Minu Moskva”, “Minu kokaraamat” ning “Taevas ja maa” said minu toimetamispanuse (meie kirjastuses on juba tükk aega see süsteem, et lisaks päristoimetajale, kes impressumis kirjas, on veel viimane toimetaja või siis esimene lugeja, kes oma märkused teeb, ning minul kipub neid märkuseid palju tulema, nõnda ma tunnengi, et need kolm raamatut on ka minu lapsukesed).

Ja “Teopoiss Theo” ja “Veealune loss”, kaks värvi-muinasjuturaamatut, neidki toimetasin, aga see töö läks kiirelt. Ning veel Daki lühilugude kogumik “Naistest, lihtsalt”, kus osa jutte on minu poolt toimetatud-vaat-et-kaaskirjutatud, aga siis tundsin, et mina ei jõua kõike, nõnda läks see toimetamine-kirjutamine teisale ja ma polnud pooli jutte enne ilmumist lugenudki.

(Ja siia pilt, mis teised toimetuses on teinud: kõik meie kirjastuse 2011 aasta raamatud. Seda vaadates meenus, et “Roheliseks kasvamise” uustrükki toimetasin ja ajakajastasin ka. Ning lapsepõlvemeenutuste kogumikku “Rosinad” kirjutasin enda loo.)

Mis veel… Kolitud – kaks korda? (Endisest kontorist sai kodu, nii et kolima pidi nii kodu kui ka kontorit. Segane? Aga see aasta oligi nii mitmeski mõttes segane.)

Reisitud – njah… Aasta algas Rootsis, pidi jätkuma järgmiseks hommikuks Puerto Ricos, aga ei. Jäime lennukist maha (kolmas kord elus…), nii et jätkus hoopis Hispaanias ja seejärel New Yorgis. Märtsis olin Indias, maikuus olime Justiniga Moskvas. Ning aastavahetus tabas meie peret Egiptuses.

Segane…? Jah, see võib olla märksõnaks. Lapsegi sünd oli ju omamoodi segane lugu. Mis siis ikkagi juhtus, sellega pean enese sees veel tegelema ja/või sel ära minna laskma.

Ka ideaalid on omamoodi segases järgus. Näiteks “Minu Ameerika 3” kirjutades tundsin, et olen peategelasest Epust (anno 2008) eemaldunud, ei looda enam tänasel päeval, et suudan oma mehevanemaid muuta. Ja mis õigusega ma Egiptusesse läksin, et siis teise suupoolega jälle keskkonnahoiust rääkida? (sellest homses postituses,  vähemasti ülehomses.) Või meenutagem näiteks mu uusaastalubadust, mitte meedias figureerida. Eisid ja jaasid sai intervjuukutsetele antud vist umbes pooleks. Aga fakt on, et sellise uusaastalubadusega käisin ma ära suurima naisteajakirja kaanel ja muidugi vabatahtlikult. Nii et segane lugu.

Uuelt aastalt loodan ma rütmi ja rutiini. Selgust? Seda ehk ka. Ma ei ütle, kuhu ma jõuda tahan, ma lihtsalt loodan teel olla.

 

 

Üks mõte “Minu aasta 2011

  1. Eppppp Postituse autor

    Ja suvel oli reis Kihnu saarele ning palju Pärnut.
    Ning kaks kassipoega, kes mõlemad kusagile ära kadusid pärast Maria sündi…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.