Vastus raamatukogude listi kohta

Armas lugeja, elu on siin kiire ja pole saanud mahti blogistada, aga panen üles ühe vastuse, mille ajakirjaniku pärimise peale toksisin.
Ajakirjanik: Petrone Prindi raamatud on raamatukogudes väga populaarsed, kuidas kommenteerite ministeeriumist kogudele alla tulnud nimekirja, mis sunnib tellima hoopis muid raamatuid?
Vastasin: Meie kirjastus on väga uhke selle üle ja tänulik lugejatele, et “Minu”-sari nii loetav on. Olen täiesti kindel, et see sari avardab inimeste maailmavaadet ja harib neid. Juhin ka tähelepanu, et meie sari on samuti Eesti algupärand ja sarjas on raamatuid, mida võib kirjanduslikult tugevaks pidada.

Teoreetiliselt saan aru ka Langi ideest, et inimesed võiks rohkem lugeda kultuuriajakirju ja -lehti, aga kardetavasti võib juhtuda nii, et praeguse kampaania käigus hakkavad need maaraamatukogude lugejad “nimekirja-asju” hoopis trotsist eirama. Eks see ole aasta lõpuks näha.

Ja ma ei tahaks mitte kuidagi konkureerida “Sirbiga” või “Vikerkaarega”, aga praegu on kunstlikult tekitatud olukord, kus me justkui oleme konkureerima pandud. Kas üks või teine? Härra Langil on, eelarvepabereid vaadates, kindlasti võimalik vastu öelda, et me konkureerime nagunii. Aga see on nüüd poliitiku töö, teha ja presenteerida oma valikuid nii, et inimestel ei tekiks suhu halba maitset. (Hetkel paljudel on…)

Meie teeme oma sarja edasi, üritades kombineerida harivat ja meelelahutuslikku. Ja meie kirjastusel on olnud üle Eesti paljude maa- (ja ka linna-)raamatukogudega hea kontakt, oleme esinemas käinud. Minu meelest on raamatukoguhoidjad üks väga tore ja mõtlemisvõimeline rühm inimesi. Nemad näevad ühest küljest reaalselt ära, mis inimesi huvitab, samas üritavad ka oma lugejaid harida. Tundub, et etteantud nimekirja peale tunnevad paljud raamatukoguhoidjaid ja raamatukogude lugejad end solvatuna.

Mida sina sellest teemast arvad?

6 arvamust “Vastus raamatukogude listi kohta” kohta

  1. Kuna olen küsimuse peale ise ka mõelnud ja sellest väikse lookese http://www.eetika.ee lehele kirjutanud, jagaksin ka seisukohta. Minu jaoks on nimetatud plaanis väga palju küsitavusi. Ma toetan igati eesti keele ja kultuuri toetamist, aga kardan, et sellise plaani juures kannatavad teatud teised aspektid. Minu arvatest toimib selline (sund)suunamine inimeste puhul, kes juba kaaluvad, kas lugeda jutukat või Vikerkaart. Plaan jätab kõrvale meie maaraamatukogude põhilugejad, kelle seas on ilmselt vähe inimesi, kes üleüldse Vikerkaart loeks. Mulle tundub, et selle plaaniga on taas ära unustatud üks nõrgemaid inimgruppe Eestis – vaesed inimesed, kellel kultuurraamatute vastu huvi puudub. Kas nemad ei peakski siis üldse midagi lugema? Et kui nad head asja hinnata ei oska, ei saa nad midagi? Need on ju inimesed, kellel endal puudub võimalus raamatuid osta.
    Ja ma olen absoluutselt nõus, et maaraamatukogude inimesed tajuvad väga hästi, mida nende lugejaskond loeb. Tean isegi pisikesi raamatukogusid, kes suunavad lisaks paljukirutud Cartlandile ka teisi raamatuid lugema ja sellega teevad nad väga tänuväärset tööd. Teisalt on vaja ka eesti kultuuri toetada..

  2. Seda lugedes tekkis tunne, nagu oleksime jälle kuhugi minevikku põiganud, kus ainult kõrgemad ninad otsustavad, mida ja kuidas rahvas peab tegema ja olema… Õnneks saab tänapäeval sel teemal rohkem sõna võtta, ilma et keegi sind “ära märgistaks” – loodetavasti ;)

  3. Pisut teemaväliselt, aga mõtlesin siiski tänada selle eest, et teie raamatud on saadaval ka Helsingi-Espoo raamatukogudes. Ja paistab, et lugejaid leidub siingi, sest enamikul raamatutest oli järjekord taga :) Jõudu ja head uut aastat!

  4. Minu meelest ei ole sugugi õiglane, et Petrone raamatud mingis nimekirjas pandud n.ö ühele pulgale Cartlandiga. Loetavuselt on tipus olemine täiesti kindel ja eestikeelse hariva kirjandusena absoluutselt vajalik. Natuke küll vaataks kirjastuse poolelt seda, mida ikkagi avaldada ja mida mitte. Kui kirjutaja tekst on nii kehv, et see tuleb toimetajal sisuliselt ümber kirjutada, peaks kaaluma, kas sisu ikka on sedavõrd hea, et raamatuks teha. Ehk siis – tõsta natuke latti autoreid valides. Pigem vähem, aga paremini! Aga see on minu arvamus. Igatahes – tublid olete ja hästi teete oma sarja, ning küll see ka kultuuriametnikele selgeks saab!

  5. Killukesega n6us – t2itsa masendav. Raamatukoguhoidjad ju ka vaatavad, mida nad ostavad ja mida mitte. Ma olen siit kaugelt (Amsterdamist) yhe korra annetust raamatukogule saatnud, enne kysisin, et mida nad sooviksid. Ja vastus oli ikka et klassikalist kohalike autorite loomingut ja lastekirjandust. Eks raamatukogud ostavad ka kergemat kirjandust, aga mulle tundub, et seda pigem “ylej22nud” raha eest. Seega on mingisuguse kvoodi panemine esiteks v6rreldav j6ele ytlemisega, et jookse nyyd p2rivett ja teiseks lihtsalt lollus, n2itab kui v2he ministeerium asjasse tegelikult syvenenud on ja kuidas byrokraatiat tehakse puhtalt byrokraatia p2rast.

  6. Minu meelest on raamatukogu koht, kust ma saan vajalikku ( kodus mitte oleva)raamatut laenutada ja lugeda.
    Kui arvatakse, et maal inimesed ei loe, siis loevad lausa usinalt. Töötutel ei olegi ju muud, kas loevad või …jne. Kui hakatakse reguleerima, mida eestlane peab lugema, mida mitte, siis juhtub selline lugu, et kirjastused võivad minna pankrotti, sest maksejõulisi inimesi on vähemaks jäänud. Raamatukogu juhatajad teavad täpselt, mida maainimene vajab- raskele tööle lõõgastavat kirjanduslikku vaheldust. Niimoodi käitudes tekitame kirjaoskamatust veelgi juurde.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>