Arhiiv kuude lõikes: mai 2012

Heategevustelefon, palun helistage :)

Neljas suvi jagame oma kirjastusega toetusraha ellu astuvatele lastekodunoortele. See oli Petrone Printi algatus, aga läbi aegade on ka teised aidanud: näiteks Tallinna Kaubamaja ja Kodu Anttila oma kinkekaartidega. Meie kirjastuse lasteraamatuid ostes läheb üks euro raamatu pealt sinna fondi, millega toetame, nii et kaudselt on lugejad need, kes toetavad.
Meeldetuletuseks: toetusraha läheb neile noortele, kel pole ümber sugulaste turvavõrgustikku, aga seoses kooli lõppemisega ja ellu astumisega on neil oma kulud elus, pealegi langeb ära nende harjumuspärane lastekodu-turvavõrgustik. Konkursiga valime välja iga aasta kõige tublimad elluastujad, nad kirjutavad meile oma plaanidest, võtavad iseloomustused nii koolist kui ka lastekodust. Neid kirju on alati kuidagi klimp-kurgus lugeda. Nad on tublid, olude kiuste. Kes tegeleb tõsiselt spordiga, kes plaanib oma elu esimest reisi või remonti… Ühesõnaga, noored nagu noored ikka, lihtsalt elu on andnud kätte sellised kaardid, kus ema ja isa pole pildil.

Kolme suve jooksul oleme toetanud rohkem kui 30 noort. Sel suvel toetame taas kümmet. Kui paljuga täpselt? See oleneb ka sinust. Nojah, ostke meie lasteraamatuid, aga – tahtsin tähelepanu pöörata ka annetusnumbrile. Kui valid numbri 900 67 00, siis oled ellu astuvate lastekodunoorte toetusfondi panustanud 10 eurot. (Sellel heategevuslikul helistamisel  pole küll tähetantsusid ega muud sellist põnevat ümber, aga vahel võib ju niisama ka helistada? :))

Asutasime loomeaida, kuhu ootame kirjanikke: www.loomeait.ee

Head uudised. Meie Setomaa talu (mille alakasutuse üle olen siinsamaski blogis varem kurtnud) hakkab nüüd omalaadset rakendust leidma. Nimelt ootame sinna aita tööle loovat kirjanikku. Täpsemalt kahte kirjanikku, ühte juuni algusest juuli keskpaigani ja teist juuli keskpaigast augusti teise pooleni. Täpsemalt saab lugeda siit: http://loomeait.ee/pakume ja http://loomeait.ee/keda-ootame.

MTÜ nimi on Independent Writer´s Fellowship.

Anu (kes minuga Indias käis ja kes on tegev ka ühe Soomaa tulevase loomeaida juures) hakkab seal mänedžeriks käima ja vahepeal peamajas elama. Meie Justiniga oleme juba pihta saanud, et ise sel suvel Setomaale ei jõua eriti (broneerisime endale maikuu lõpu ning augusti viimase nädala :).

Igatahes julgustan avaldust saatma, ja sel aastal on teema vaba. Ei ole ka vahet, kas töös olev asi on elu- või ilukirjandus. Võibolla tulevikus õnnestub meil ka mõni projekt kirjutada ja lisastipendiume saada konkreetsetel teemadel kirjutamiseks vms. Esimese perioodi avalduse esitamise tähtaeg on 25. mai ja teise perioodi oma 11. juuni. Vt siin: http://loomeait.ee/uudised/article.

PS. Loomeaidas on meil üks suur ruum raamatukoguks muutunud, juba mitu aastat olen sinna tassinud nõuka-aegset kirjandust ja selle ka ära süstematiseerinud. Kui keegi mu blogi lugejatest soovib ära anda vanu raamatuid, tasuta, siis meilige mulle epp.petrone@gmail.com või info@loomeait.ee. Lisa juurde ka pakutavate raamatute nimekiri, sest praeguseks on mul juba suur osa olemas.

Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas :).

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2” nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.

 

Kord olid üheksakümnendad

Kuulan taustaks Bee Geesi (head lendu Robin Gibbsile seal kusagil teise pool) ja olen mõtteis ikka veel 1990ndate alguses. Marssisin reedel raamatupoodi, aega oli kaks minutit, nõudsin kiirelt Daniel Vaariku “Praktikaaruannet” ja siis veetsin ülejäänud õhtu (mis oli tegelikult õetütre sünnipäevapidu) peamiselt kusagil nurgas või mätta otsas, nina kollases raamatus.

On selliseid raamatuid, mis kõnetavad sind kuidagi nii, et tähtis polegi enam selle raamatu enese sisu, vaid see, mis ta sinu sees avab. Meenub näiteks üks teine kollane raamat, Maurice Herzogi “Annapurna”, mis võibolla tekstina polnudki nii eriline, aga millegipärast vallandas nii palju mõtteid enda sees (miks me küll ronime mägede tippu?).

Danieli raamat on tekstina muidugi ka hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga… miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine… Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks mingi säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, ja läks. Loe edasi Kord olid üheksakümnendad

Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…

Mul on juba piinlik kellelegi öelda, et mul on kiire, sest mul on vist nagunii kogu aeg kiire. Ja nii püüan ma seda mitte öelda, antud ütlusel puudus igasugune uudisväärtus.

Vahel käib klikk. Näiteks eile sõbra sünnipäeval, ühes teatud Viljandi sisehoovis, kus punt muusikuid jämmis, lapsed hunnikus mängisid ja päike paistis. Kiire on eelkõige sinu peas. Tuleb üles leida see nupp, kust paanikaosakonda välja saab lülitada.

Ma vaatan ka, et mu pea töötab nii, et seal on alati esiplaanil mingisugune list asju, mida “tuleb teha”, järelikult tuleb sinna nimekirja panna ka: sõpradega istumine, lastega mängimine, muru peal lebamine. Muidu jäävadki need tegemata.

Aga jah, ma olen oma elu ikka täis ahnitsenud küll. Üks naiivsemaid postitusi selles blogis on ilmselt see – kirjutatud möödunud sügisel, kui hormoonid olid lapse sünni järel kõrgel ja olin just “Ameerika 3” käsikirja valmis saanud, väge täis. No kuidas ma sain küll arvata, et mul hakkab olema aega selleks, et valida, mida ma iga päev teen. Pigem on nii, et tuleb valida, mida ma täna tegemata jätan ja keda alt vean. Loe edasi Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…