Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Mele on memokraadis klikiajakirjanduse teemal kirjutanud – http://memokraat.ee/2012/05/2672/

    Tsiteerin: Paari päeva eest, 30. aprillil, liikus üle meie veebimeedia „uudis“ pealkirjaga „Justin Petrone: kirjanike liitu saamiseks peab õigete inimestega magama“. Veebiajakirjanik on teinud tubli pingutuse ja tuima pressiteate kopeerimise asemel haruldaselt palju töötanud: 1) lugenud inglisekeelset blogi; 2) teinud väljavõtte ühe postituse sisust; 3) selle oluliselt ümber sõnastanud. Selle käigus on küll sisu ja isegi peaväite allikas vahetunud, aga tühja sellest, sel kujul klikitakse rohkem, kopeeritakse teistesse väljaannetesse ja üleüldse on kõigile selge: jälle need naeruväärsed välismaalased hüppavad meie õue peal.

    Millest Justin Petrone postitus tegelikult rääkis, kus oli fookus ja kes ütles mida magamise kohta, vaadaku huvilised ise.

  2. Epp,

    Justinil on jumala õigus, ringkaitse on tugev.
    Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid öelda välja oma mõtted, mis tekkisid seoses selle meediamullikese ja Kirjanike Liitu mitte vastuvõtmisega.

    Juba mõnda aega olen mõelnud, et need kultuuriintelligendid ja “intelligendid”, kes Minu-sarja madala kirjandusliku taseme ja ma ei tea mille pärast veel hurjutavad, näevad asja ikka väga pisikese mätta otsast. Ma saan aru, et mingi kildkond arvab, et üks õige reisiraamat peab kubisema udupeentest metatasanditest, kirjanduslikest allusioonidest ja üleüldse rääkima ainult “diipidest” asjadest, mitte jahvatama mingitest pesupesemistest või kempsudest.

    Seda tüüpi reisiraamatud võivad kindlasti olla väga head ja Eestis on neid ka kirjutatud. Mingi seltskonna jaoks on nad tõeliselt nauditav lugemisvara. Aga just siin asja konks peitubki: mingi seltskonna jaoks. Ja Eesti mastaabis üsna väikese seltskonna. On selge, et “lihtne inimene” selliseid raamatuid iial kätte ei võta. Sina aga oma Minu-sarjaga oled saanud hakkama sellega, et oled pannud lugema inimesed, kes muidu võib-olla üldse ei loe või loevad vähe ja teistsuguseid asju. Kuid mis kõige olulisem, oled pannud inimesed mõtlema. Nad saavad teadmisi maade kohta, millest nad muidu ehk vaid nime teaksid, hakkavad kaasa mõtlema teemadel, mis koduõuest kaugemale ulatuvad ja parimal juhul vabanevad ka mõnest eelarvamusest. Äkki kõik moslemid ei olegi terroristid või ameeriklased lollid?. Ja enamik Minu-kirjutajaid pole kaugeltki rumalad inimesed, vaid teravapilgulised ja kohati väga huvitavad mõtlejad. Nii et sarjal on minu arvates üsna tugev “rahvavalgustuslik” mõõde.

    Pluss muidugi mingi ajastu eestlase maailma-kogemuse antropoloogiline jäädvustamine, millest ka ise kirjutanud oled.

    On lihtsalt uskumatu, kuidas teatud kontingendile Minu-sarja mõte kohe kuidagi kohale ei taha jõuda. On muidugi äärmiselt tore, et “rahvas” Sind kuluaarides õige ettevõtmise eest kiidab, aga nende aastate peale ootaks toetavamaid hääli ka intelligentsi ridadest (kellest paljud küll ju ennast selle eelnimetatud “rahva” hulka ei arva ja poetavad kuskil kõrtsis kõvera näoga et “oh mina küll neid Minu-raamatuid ei loe”, aga tegelikult loevad küll ja isegi meeldib). Olen kindel, et näost-näkku on neist paljud Sulle hea sõna öelnud, aga ootaks rohkem tunnustavaid sõnavõtte ka ajakirjanduses. Praegu meenub ainult Kärt Hellerma oma (kes on üldse üks harukordselt särava ja avara mõtlemisega inimene).

    Nii et, Epp, võid moodustada oma Kirjanike Liidu, millel on ainult üks liige. Keegi teine ei ole lihtsalt siin Eestis samasuguse asjaga hakkama saanud, mis Sina.

    Jõudu soovides
    Kristel

  3. Aitäh, Kristel :).
    Minu-sarja kohta tehakse sel aastal nii palju tudengite teadustöid (ka magistritööd antropoloogias, “teise kujutamine”), nii et selge see, et on fenomen. Kogemata sai see džinn purgist välja, ja tore on, et sai.

    Minul olid kunagi “Maailm ja mõnda” raamatud lemmikud. Ja veel enne seda “Saja rahva lood”. 🙂

  4. Kui ainult Petrone Print peale kõiki neid aastaid eduka sarja avaldamist jaksaks lõpuks ometi ka tõelise toimataja ja keeletoimetaja tööle võtta …

  5. Ma just loen Su “Kas süda on…” ja ohh kuidas tunnen ära need küsimused, kriipimised, rännukihu, põgenemised, mustrid, kummalised kokkusattumised, inimeste maailma kaotamised – isegi internet ei anna mõnda inimest enam välja… Küsimused, et mis oleks kui….ja need hetked, kus tuleb vabaks lasta, et saaks uue eluga edasi minna. Mulle meeldib see raamat väga, nii ajalise kaleidoskoobi poolest, kui ka julguse poolest Lugu kirja panna ja uuesti läbi tunnetada (ka füüsiliselt kohal uuesti käies). vaimustav!
    kui ma käisin tartus gümn-s, siis üks väga sarnane mees (raamatust kirjeldatud Harri) liikus tartu tänavatel ringi ja mäletan, kuidas sõbrannaga panime seda kummalist meest tähele ja tekitas suurt huvi ligi astuda. aga võib-olla oli see keegi teine. siiski ligi me ei julgenud astuda ja nii see jäigi.
    Aga miks Sa üldse tahtsid EKL astuda? Minu jaoks oleks see isegi põnevam teada, kui põhjus, miks ei võetud 😛

  6. CV, meil on toimetaja ja kontroll-lugeja ja keeletoimetaja. Oma stiiliraamat on. Loodetavasti paranevad asjad iga raamatuga. (Ma ütlen “loodetavasti”, ega mina hetkel ise kõige juures olla saa, ma olen seotud võibolla kolmandiku projektidega, võibolla vähemategagi.)
    Seke, nn Harri võis olla küll Tartus.
    Miks proovisin astuda EKL-i, see oli seotud eelkõige Käsmu loomemajaga, soovisin seal kirjutamas käima hakata. Aga praeguseks tean, et seda saab kasutada ka mitte liidu liige olles, lihtsalt maksab mõnevõrra rohkem. Ja mul pole praegu beebi kõrvalt võimalik sinna minna nagunii.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar