Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…

Mul on juba piinlik kellelegi öelda, et mul on kiire, sest mul on vist nagunii kogu aeg kiire. Ja nii püüan ma seda mitte öelda, antud ütlusel puudus igasugune uudisväärtus.

Vahel käib klikk. Näiteks eile sõbra sünnipäeval, ühes teatud Viljandi sisehoovis, kus punt muusikuid jämmis, lapsed hunnikus mängisid ja päike paistis. Kiire on eelkõige sinu peas. Tuleb üles leida see nupp, kust paanikaosakonda välja saab lülitada.

Ma vaatan ka, et mu pea töötab nii, et seal on alati esiplaanil mingisugune list asju, mida “tuleb teha”, järelikult tuleb sinna nimekirja panna ka: sõpradega istumine, lastega mängimine, muru peal lebamine. Muidu jäävadki need tegemata.

Aga jah, ma olen oma elu ikka täis ahnitsenud küll. Üks naiivsemaid postitusi selles blogis on ilmselt see – kirjutatud möödunud sügisel, kui hormoonid olid lapse sünni järel kõrgel ja olin just “Ameerika 3″ käsikirja valmis saanud, väge täis. No kuidas ma sain küll arvata, et mul hakkab olema aega selleks, et valida, mida ma iga päev teen. Pigem on nii, et tuleb valida, mida ma täna tegemata jätan ja keda alt vean.

Kuhu see elu siis läheb. Lapsed, muidugi, siis igasugused kevadised talgud. Remondi korraldamine. Igakuine koormus kirjutada üks lastejutt Pere ja Kodu ajakirja, üks kolumn Eesti Naisele ja tõlkida Justini kolumn Anne ja Stiilile. Nüüd tuleb naerukoht: ma üritan kõige selle kõrvalt kirjutada romaani. Minu sees elab üks teine maailm ja ma kipun painesse minema, kui saan aru, et mul ei ole füüsiliselt aega, et seda maailma välja sünnitada. Kas peaksin hetkel andma alla, panema ta kõrvale, lootma, et teen aasta pärast lõpuni?

See on üks vana romaan, ma kirjutasin teda 1999. aastal ja siis murti mu korterisse sisse, viidi muuhulgas arvuti minema. Umbes kaksteist aastat ei teinud ma muud kui mõtlesin vahel selle maailma peale. Ja selle aasta alguses otsustasin, et… 2012 saab olema selle romaani sünniaastaks. Kas see õnnestub? Kas on vaja rohkem ohvreid, näiteks lükata maamajas vannitoaehitus edasi? Ma ei kannata ehitusmaterjalide poodides päevast päeva käimist, sinna läheb aega tundide kaupa, aga just seda üks vannitoa ehitus tellijale tähendab…

Küll oleks hea, kui saaks magades kirjutada. Ma näen seda romaani unes…

Justini ja minu viimase kahe aasta auto läks müüki, vt siin (enam pole meil vaja linnamaasturit, sest enam ei pea me läbima ühte mägist Viljandi tänavat …) Tore auto oli. Ostke ära :).

 

Kommenteerin kiirelt ka seda mulli, mida võibolla märkasite eile-üleeile Õhtulehte või Elu24 lugedes. Ma poleks ise märganudki, aga kaaskodanikud ütlesid, et meid Justiniga on päevaks-paariks süljetopsi pandud. Mis siis juhtus? Esiteks, proovisin eelimsel kevadel astuda Eesti Kirjanike Liitu, ei võetud vastu. Teiseks sattusin sellest Justiniga arutama, ilmselt seoses hiljuti Sirbis ilmunud arvustusega, ms keerles kaudselt selle küsimuse ümber, et “miks Epp Petronet ei võeta vastu”, ja kolmandaks, Justin kirjutas sellel teemal mõni päev tagasi blogiposti: siia.

Neljandaks tsiteerisid seda postitust Õhtuleht ja Elu24, kusjuures üsna valesti. See tabloid-online ajakirjanduse nupundus on üldse üks omaette teema. Kõik need korrad, kus Justini ajakirjakolumnit on tsiteeritud (ja kui see meile silma on jäänud), siis oleme uuesti hämmingus, kuidas kontekstist väljarebimine tekitab täiesti uue ja enamasti ebameeldiva konteksti. Aga eks see olegi eesmärk, tekitada negatiivset emotsiooni, saada kommentaare, saada klikke. Kuuldavasti Genka loobus oma Pere ja Kodu kolumnite kirjutamisest, sest iga kord pärast kolumni avaldamist oli sellest tehtud mõni kummaline online-uudisnupp.

Aga jah, mis ma sellest EKL-i mittesaamisest arvan? Mulle tundub nii kui ma oleksin kirjutanud kõik need raamatud, mis praeguseks olen teinud, ning ei oleks samal ajal juhtumisi asutanud oma nime kandvat saatuslikult edukaks osutunud kirjastust, siis mind oleks vastu võetud kirjanike liitu (eriti juhul, kui ma sel juhul vabaks jäänud aega oleks kasutanud ringihängimiseks ja näiteks kirjanike liidu liikmetega tutvumiseks, just selleks tegevuseks, mida Justin tsiteeris ühe liidu liikme sõnadega “koos magada ja juua”, mida muidugi tuleks metafoorsel kujul võtta). Aga töösse läinud stsenaarium on teistmoodi. Hetkel vastutan mina oma nimega kogu Petrone Printi toodangu eest, kogu “Minu”-sarja eest. Palju vähem läheb arvesse näiteks mu reisiromaan või mu lasteraamatud.

See on minu teooria selle kohta, miks tuli eitav vastus. Samas see ei häiri mind. Ma tean, et olen paljude lugejate südametes ja öökappidel, ja ma olen viimase aasta jooksul kümnete kaupa esinemiskutseid tagasi lükanud (praegu pole lihtsalt lugejatega kohtumiseks õige aeg, Maria liiga väike). Väga segased emotsioonid on kogu selle loo suhtes. Justinile teeb asi nalja, kogu ta blogipost on kirjutatud, nagu ameeriklased ütlevad, “keel põses” ehk kerges naljatoonis. Minule ka osaliselt teeb nalja, sest – ma tunnen end kindlalt. Samas kui mul poleks lugejate armastust ja kutseidkohtuma, siis oleks küll paha tunne, et kirjanike liitu vastu ei võetud. Aga oot, siis oleks mind vist vastu võetud? :) Oleks-poleks, poleks-oleks.

8 arvamust “Kiired ajad, romaan, automüük ja pisike meediamull…” kohta

  1. Mele on memokraadis klikiajakirjanduse teemal kirjutanud – http://memokraat.ee/2012/05/2672/

    Tsiteerin: Paari päeva eest, 30. aprillil, liikus üle meie veebimeedia „uudis“ pealkirjaga „Justin Petrone: kirjanike liitu saamiseks peab õigete inimestega magama“. Veebiajakirjanik on teinud tubli pingutuse ja tuima pressiteate kopeerimise asemel haruldaselt palju töötanud: 1) lugenud inglisekeelset blogi; 2) teinud väljavõtte ühe postituse sisust; 3) selle oluliselt ümber sõnastanud. Selle käigus on küll sisu ja isegi peaväite allikas vahetunud, aga tühja sellest, sel kujul klikitakse rohkem, kopeeritakse teistesse väljaannetesse ja üleüldse on kõigile selge: jälle need naeruväärsed välismaalased hüppavad meie õue peal.

    Millest Justin Petrone postitus tegelikult rääkis, kus oli fookus ja kes ütles mida magamise kohta, vaadaku huvilised ise.

  2. Epp,

    Justinil on jumala õigus, ringkaitse on tugev.
    Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid öelda välja oma mõtted, mis tekkisid seoses selle meediamullikese ja Kirjanike Liitu mitte vastuvõtmisega.

    Juba mõnda aega olen mõelnud, et need kultuuriintelligendid ja “intelligendid”, kes Minu-sarja madala kirjandusliku taseme ja ma ei tea mille pärast veel hurjutavad, näevad asja ikka väga pisikese mätta otsast. Ma saan aru, et mingi kildkond arvab, et üks õige reisiraamat peab kubisema udupeentest metatasanditest, kirjanduslikest allusioonidest ja üleüldse rääkima ainult “diipidest” asjadest, mitte jahvatama mingitest pesupesemistest või kempsudest.

    Seda tüüpi reisiraamatud võivad kindlasti olla väga head ja Eestis on neid ka kirjutatud. Mingi seltskonna jaoks on nad tõeliselt nauditav lugemisvara. Aga just siin asja konks peitubki: mingi seltskonna jaoks. Ja Eesti mastaabis üsna väikese seltskonna. On selge, et “lihtne inimene” selliseid raamatuid iial kätte ei võta. Sina aga oma Minu-sarjaga oled saanud hakkama sellega, et oled pannud lugema inimesed, kes muidu võib-olla üldse ei loe või loevad vähe ja teistsuguseid asju. Kuid mis kõige olulisem, oled pannud inimesed mõtlema. Nad saavad teadmisi maade kohta, millest nad muidu ehk vaid nime teaksid, hakkavad kaasa mõtlema teemadel, mis koduõuest kaugemale ulatuvad ja parimal juhul vabanevad ka mõnest eelarvamusest. Äkki kõik moslemid ei olegi terroristid või ameeriklased lollid?. Ja enamik Minu-kirjutajaid pole kaugeltki rumalad inimesed, vaid teravapilgulised ja kohati väga huvitavad mõtlejad. Nii et sarjal on minu arvates üsna tugev “rahvavalgustuslik” mõõde.

    Pluss muidugi mingi ajastu eestlase maailma-kogemuse antropoloogiline jäädvustamine, millest ka ise kirjutanud oled.

    On lihtsalt uskumatu, kuidas teatud kontingendile Minu-sarja mõte kohe kuidagi kohale ei taha jõuda. On muidugi äärmiselt tore, et “rahvas” Sind kuluaarides õige ettevõtmise eest kiidab, aga nende aastate peale ootaks toetavamaid hääli ka intelligentsi ridadest (kellest paljud küll ju ennast selle eelnimetatud “rahva” hulka ei arva ja poetavad kuskil kõrtsis kõvera näoga et “oh mina küll neid Minu-raamatuid ei loe”, aga tegelikult loevad küll ja isegi meeldib). Olen kindel, et näost-näkku on neist paljud Sulle hea sõna öelnud, aga ootaks rohkem tunnustavaid sõnavõtte ka ajakirjanduses. Praegu meenub ainult Kärt Hellerma oma (kes on üldse üks harukordselt särava ja avara mõtlemisega inimene).

    Nii et, Epp, võid moodustada oma Kirjanike Liidu, millel on ainult üks liige. Keegi teine ei ole lihtsalt siin Eestis samasuguse asjaga hakkama saanud, mis Sina.

    Jõudu soovides
    Kristel

  3. Aitäh, Kristel :).
    Minu-sarja kohta tehakse sel aastal nii palju tudengite teadustöid (ka magistritööd antropoloogias, “teise kujutamine”), nii et selge see, et on fenomen. Kogemata sai see džinn purgist välja, ja tore on, et sai.

    Minul olid kunagi “Maailm ja mõnda” raamatud lemmikud. Ja veel enne seda “Saja rahva lood”. :)

  4. Kui ainult Petrone Print peale kõiki neid aastaid eduka sarja avaldamist jaksaks lõpuks ometi ka tõelise toimataja ja keeletoimetaja tööle võtta …

  5. Ma just loen Su “Kas süda on…” ja ohh kuidas tunnen ära need küsimused, kriipimised, rännukihu, põgenemised, mustrid, kummalised kokkusattumised, inimeste maailma kaotamised – isegi internet ei anna mõnda inimest enam välja… Küsimused, et mis oleks kui….ja need hetked, kus tuleb vabaks lasta, et saaks uue eluga edasi minna. Mulle meeldib see raamat väga, nii ajalise kaleidoskoobi poolest, kui ka julguse poolest Lugu kirja panna ja uuesti läbi tunnetada (ka füüsiliselt kohal uuesti käies). vaimustav!
    kui ma käisin tartus gümn-s, siis üks väga sarnane mees (raamatust kirjeldatud Harri) liikus tartu tänavatel ringi ja mäletan, kuidas sõbrannaga panime seda kummalist meest tähele ja tekitas suurt huvi ligi astuda. aga võib-olla oli see keegi teine. siiski ligi me ei julgenud astuda ja nii see jäigi.
    Aga miks Sa üldse tahtsid EKL astuda? Minu jaoks oleks see isegi põnevam teada, kui põhjus, miks ei võetud :P

  6. CV, meil on toimetaja ja kontroll-lugeja ja keeletoimetaja. Oma stiiliraamat on. Loodetavasti paranevad asjad iga raamatuga. (Ma ütlen “loodetavasti”, ega mina hetkel ise kõige juures olla saa, ma olen seotud võibolla kolmandiku projektidega, võibolla vähemategagi.)
    Seke, nn Harri võis olla küll Tartus.
    Miks proovisin astuda EKL-i, see oli seotud eelkõige Käsmu loomemajaga, soovisin seal kirjutamas käima hakata. Aga praeguseks tean, et seda saab kasutada ka mitte liidu liige olles, lihtsalt maksab mõnevõrra rohkem. Ja mul pole praegu beebi kõrvalt võimalik sinna minna nagunii.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>