Kord olid üheksakümnendad

Kuulan taustaks Bee Geesi (head lendu Robin Gibbsile seal kusagil teise pool) ja olen mõtteis ikka veel 1990ndate alguses. Marssisin reedel raamatupoodi, aega oli kaks minutit, nõudsin kiirelt Daniel Vaariku “Praktikaaruannet” ja siis veetsin ülejäänud õhtu (mis oli tegelikult õetütre sünnipäevapidu) peamiselt kusagil nurgas või mätta otsas, nina kollases raamatus.

On selliseid raamatuid, mis kõnetavad sind kuidagi nii, et tähtis polegi enam selle raamatu enese sisu, vaid see, mis ta sinu sees avab. Meenub näiteks üks teine kollane raamat, Maurice Herzogi “Annapurna”, mis võibolla tekstina polnudki nii eriline, aga millegipärast vallandas nii palju mõtteid enda sees (miks me küll ronime mägede tippu?).

Danieli raamat on tekstina muidugi ka hea, aga mind huvitab siin pigem see, mis raamatu tõttu mu enda sees juhtus. Justkui olnuks 90ndate algus pandud kusagile ära ja nüüd plärtsatas sinna sisse see praktikaaruanne ja tekitas mälus pöörise. Minu enda esimesed lood ja sisseastumisvestlus. See süütus ja süüdimatus, kuidas sai peale lennatud ja jalgu kõlgutades intervjuusid tehtud. Üleval oldud ööd, mu esimene sigarett (mis oli, jah, mentooliga More), esimene pohmell (mille põhjustas sinine džinn-toonikuga… miks ta küll sinine oli?), jõlkumine ülikooli raamatukogu kohvikus (kaheksanurksed teeklaasid), suulistel eksamitel suvalise teksti mulisemine, suvalisse kohta suvalisel hetkel tööle sattumine… Kui lihtsalt küll avanesid raadiomikrofonid meie põlvkonna ees, naljakas mõelda, et meil oli näiteks mingi säärane raadioloeng, mis tähendas otse eetrisse minekut. Punane tuli põlema, ja läks.

Ja palju muud. Ilmselt sai sama süütult ja süüdimatult tallutud mitte vaid kuulajate kõrvadel, aga ka vastassugupoole südametel, kõik oli kuidagi suvaline, kõik võimalused olid avatud, nahk oli pingul, täis kollageeni ja me ei muretsenud (peaaegu) mitte millegi pärast. Minu ema oli sel ajal haiglas suremas ja ma ei rääkinud sellest toona mitte kellelegi terves osakonnas, see lihtsalt oligi üks teine reaalsus.

Mäletan, et Daniel rääkis sellest küll kuidagi mokaotsast, et tema elab koos vanaemaga. See, mismoodi tema oma reaalsusi kokku klappis, on raamatust aimatav. Aga mitte otse ära kirjutatud.

Huvitaval kombel ärkasid kollaste kaante vahelt minu jaoks ellu ka sellised kohad ja inimesed, millest või kellest Daniel ei kirjutanud. Sophoklese kohvikust näiteks. Millegipärast Marju Lauristini loengutest ei kirjutanud, aga äkki ta nendesse siis ei jõudnudki. Mul on igatahes hea meel, et ma käisin ülikoolis mitme laine kaupa, erinevate inimrühmadega sõbrunedes, igasugustesse mõnusatesse loengutesse ja suminatesse sattudes. Daniel kuulus sinna minu esimesse lainesse :), edasi loksutas tuul meid erinevates suundades.

Daniel oli igatahes üks omamoodi (laias mõttes) romantiline kuju. Käed taskus, hõlmad lahti, lai naeratus ja kuidagi kurvalt ausad silmad, niimoodi ta seal osakonnas hulkus. Idealist, kuidagi eriti kontsentreeritud kujul. Kuigi eks me kõik olime idealistid. Ja sellest on kahju, kui uued noored ajakirjanikud enam ei ole idealistid. Või on?

Ja hea, et Daniel oma vaimu kaotanud pole, st et www.memokraat.ee olemas on, vastukaaluks kõmumeediale, mille koondnimeks võiks olla “väike Ott”…

PS. Ma panen siia kirja ka oma versiooni ajakirjandusosakonna lauast. Minu teada rääkis Marju Lauristin nii, et selle meie laua taga olid Tartu rahu läbirääkimised (aga alla kirjutati  hoopis mingi  teise laua taga, ja vaat sellest teisest lauast ei tea – või ei räägi – meil keegi midagi).

 

 

4 mõtet “Kord olid üheksakümnendad

  1. Aarne Anmann

    Läbi lõid nad juba Austraalias 70-ndate alguses, siis taas UK ja USA kus nad saavutasid tõelise menu diskole üle minnes oma plaadiga selle kümnendi lõpus. Vist oli moment kui USA edetabelite nädala top 10 oli seitse nende selle plaadi lugu.

  2. Eppppp Postituse autor

    Minu jaoks seostub Bee Gees keskkooli lõpu ja ülikooli algusega, 1991-1992, eriti “Secret Love” lauluga. Sobis postituse taustalauluks oma nostalgilise mõrumaitsega.

  3. Eike

    Minu teada on see laud , millel Tartu Rahuleping alla kirjutati praegu Laitse Lossis kenasti alles.

  4. Juhan

    Kui kuidagi saaks “Laitse loss. Interjöörid” erootilistest lavastustest mööda näha, oleks kohe hea järele vaadata, kui sarnane ta vasammusegi ajakirjanduse lauga on see Tartu Rahulepingu allakirjutamise asi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.