Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

Meikari skandaalist. Mulle tundus, et see parteide rahastamine oli kogu aeg avalik saladus, kuigi ma ei oska näppu peale panna, kust see tunne mulle tulnud oli. Äkki sellest kunagisest artiklist?

Igatahes mulle tundub, et Silver Meikar sai endale oma avaldusega tulevikuks palju hääli rahva hulgast. Omaette küsimus, kas ta kaotas totaalselt usalduse poliitikute hulgas :).

Ühte head raamatut lugesin äsja. Nimelt Roy Strideri “Mongoolia memuaare”. See oleks võinud ilmuda ka “Minu Mongoolia 2” nime all, aga Roy kirjale vastamine võttis toona aega ja nii läks see asi Varrakule. Ongi vist hea, sest meie oma sarjas oleks ilmselt saanud küll suurema tiraazhi panna (see on üks pudelist välja saanud dzhinn, eks), aga poleks saanud lisada sel kujul illustratsioone.

Mis mind selles raamatus kummitama jäi, oli Roy elu pimedama.

Jah, just nimelt. Ta teeskles pimedat, et saaks oma koeraga (õigemini koertega, sest sõber teeskles teist pimedat) lennata lennumasina salongis .Lennud paraku venisid pikemaks, kui ta arvestanud oli…

Ma olen alati mõelnud, et see on nii kohutav, anda oma uimastatud, kuid siiski maailma aduv koer ära kusagile pakihoiuruumi lennuki kõhu all. Mida see loom seal küll üle võib elada. Ma ei suuda sellele mõelda.

Ja Roy on suurejooneliselt loominguline inimene. Kuidas ta selle täpselt läbi viis ja kas vahele ka jäi, seda lugege juba raamatust. Aga mina siin mõtlen nüüd juba teist päeva, mis tunne kül on pime olla.

Praegu mõtlesin, et postituse esimene ja teine ots sobivad kokku. Ka nn Meikar-gate on seotud sellega, “kuidas me pimedat teesklesime”.

 

10 mõtet “Kilde elust: kuidas teeselda pimedat jm

  1. ieska

    Koeri ei pruugita uimastada 🙂
    Minu sõber sõitis just koeraga Ameerikasse ja teadis rääkida.

  2. Katrin

    Nojah, see uimastatud koeratranspordi viis on õõvastust tekitav. Seetõttu oleme me oma koeraga reisinud vaid maad ja merd mööda. Pimeda mängimine on super idee – meil ongi labradori retriiver, kes on ju teadupoolest tyypiline juhtkoer.
    Meikar tegi väga julge sammu. Hoian talle igati pöialt. Isiklikust kogemusest lähtuvalt ütlen et nüüd süsteem veidi kogub ennast ja “maha tambitakse” see inimene. Mitte selle sõna otseses tähenduses aga psühholoogiliselt. Varsti hakkame lugema meediast jutukesi sellest kes Meikar tegelikult on. Kuidas ta ise suhtleb mingite tumedate ärimeestega, kuidas ta peksab kodus naist ja tegelikult sööb väikeseid lapsi… Aga ta on noor mees ja tervis ning võitlusvaim loodetavalt tugev. Teatav karastumus ka Riigikogust. Ja kes teab – ehk yhel hetkel leidub ka ajakirjanike hulgas neid, kellele riigi soosingust ning ümbrikupalgast olulisem on miski muu … Loota ju võib ikka 🙂

  3. Eppppp

    Katrin, võibolla Roy annab nõu :). Ja mitte ainult nõu. Nagu sai raamatust lugeda, asutas ta Eesti juhtkoerade rahvusvahelise ühingu ja saab vastavaid sertifikaate väljastada.
    See on muidugi pettus, aga samas ootaks, et loomade veoks pakutakse paremaid tingimusi, olen selle tema väitega nõus.
    Teiseks tõestas ta eksperiment, kui raske oleks tegelikult puudega inimesel Venemaa kaudu reisida.

    Igatahes see Meikari juhtum just sellepärast ongi huvitav, et näha, mis saab süsteemi vastu välja astuvast üksikpoliitikust.

    Ieska, mu meelest see on omaniku valik, aga loomaarstid soovitavad uimastada, siis olevat loomadel lihtsam see õudus üle elada.

  4. Viktor

    tere!
    1. pime olla, hmh, no täitsa saab olla,. täitsa kirjutan praegu siia ekraanilugeja abil,ja just lugesin läbi st kuulasin raske on rääkida,kuulasin,kui ma tegelikult kuulates ikkagi lugesin audio varjandis minu eesti 2 Justinilt. et elu nagu elu ikka.. 1.1. et seda kõike kogeda veidikegi oleks pidand tallinnas olevat dialoog pimeduses näitust külastama, annaks suht, koht hea ülevaate, eks näis äkki tuleb se veel kunagi.
    2. mis selle raamatuga täpselt on mis tema pealkiri ma aru ei saanudgi, aga jah idee põnev, läbi venemaa reisimist mainiti siin, no ja venemaa tema seadused, ja minu teada juhtkoertega lennukile mittelaskmist ja igat kohtu pretsidente on seal olnud küll.

  5. :(

    Aga miks üldse on vaja loomi väntsutada niimoodi ühest riigist teise tassides? Saan aru, kui päriselt kolida teise riiki, siis ei jäta looma maha, aga niisama reisile minnes oleks loomasõbralikum ta siiski koju sõbra või sugulase hoolde jätta. “Minu Mongoolia” raamatus mind ka kohutavalt häiris see koeralugu. No ma ei näe loomaarmastust inimeses, kellel on vaja just seda tõugu koera kusagilt teisest maailma otsast läbi sahkerdamise Eestisse tassida …

  6. Eppppp

    Viktor – raamatu nimi on “Mongoolia memuaarid”.

    Ja mina ka küsisin endalt, et milleks koeri niimoodi vedada. Raamatus on koht, kus Roy ütleb, et ta süda käskis seda teha (sõnastus võis olla muu, aga mõte mu meelest selline).

  7. Pläku

    Raamatu nimi on vist ikka “Mongoolia memuaarid. Tiibeti koertega kullaotsijate jälil”. Minu arust võttis autor mastifid kaasa eelkõige oma turvalisuse tagamiseks.

  8. K.

    Ma küsin hoopis ühel teisel teemal (kuigi mõnes mõttes kah äkki hoiame-silmad-kinni teemal). Sattusin eile õhtul nägema saadet, kus jälgiti väikesi tüdrukuid ja nende emmesid, kes osalevad laste nö missivõistlustel või iludusvõistlustel. 6aastasele tehakse spreipäevitust ja pannakse valehambad (sest oma hambad on veel väikesed ja “hõredad”), väntsutamisest närvipundar 4aastane (aga lavale astudes säras ja esines nii, et …) jne jne. Epp, tahtsin küsida, et kas oled sellel teemal ka kirjutanud või uurinud. Kas on sel teemal olnud diskussioone või on see lihtsalt nii ameerikalik ja loomulik seal. Mul oli õudne seda vaadata. Mis emad need on. Mis neist lastest saab…

  9. Mari-Ly

    Koerad vòetakse reisile kaasa ikka selleks, et nad on pere liikmed ning iga koer pigem kannatab “vàntsutamise” àra kui jààb kellegi teisega koju! Eriti kui see teine peaks keegi vòòras olema, vàhemalt koerale vòòras.

    Euroopas pole lennuki kòhus lendamisel midagi viga, mu ema kàib mul kùlas vàhemalt kord aastas lennukiga ja taksid on kambaga kòik ilusasti pakiruumis! Ei mingit uimastit ega midagi, kui on terve nàrvisùsteemiga koer siis elab ta ka selle ilusasti ùle teades, et tema peremees on làhedal!
    Ootan juba kodumaale saabumist, et endale ka raamat muretseda! Mina leidsin, et Roy tegi vàga vapra liigutuse, et tookord Mongooliast koera kaasa tòi… sel koeral polnud suuremat tulevikku, kui ma òigesti màletan… ja kui làhed tagasi siis loomulikult vòtad koerad kaasa!
    Nagu need, kes làhevad Indiasse lapsendatud lapsed kaasas ( tean mitmeid paare Itaalias, kes on kàinud kuigi lapsed tunnevad end itaallastena) 🙂

    Ja muidugi vòtan ma oma koera kaasa 😉

  10. Eppppp

    Vabandust, elu on kiire olnud ja ma pole blogisse sattunud. K, ma pole sellest kirjutanud, ei ole sellega isiklikult kokku puutunud. Eks sellist puššimist ole mujal ka, aga Ameerikas näeb kõike ekstreemsustes. Mulle meenub dokfilm “Spelling bee”, mis rääkis laste õigekirjavõistlustel osalejatest ja nende hulludest vanematest.
    Mari-Ly, täpselt, nii saabki üks õige koeraomanik mõelda. Kes ise pole koerafänn, see sellest ikka päris lõpuni aru ei saa, miks koera kaasa vedada. (No mina ka ei ole :))

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.