Arhiiv kuude lõikes: august 2012

Mari Järve “Esimene aasta”

Teen täna lähipäevil ülevaate selle suve lugemistest, mis on meelde jäänud ja mida soovitaks teistelegi.

 

Mari Järve “Esimene aasta”. See oli haarav raamat. Plaanisin lugeda mõnikümmend lehekülge enne magamaminekut ja tegelikult lugesin kõik läbi ühe hooga. Kusjuures actioniga ei olnud üle pakutud, suur osa tragöödiast oli lihtsalt aimamisi, kõrvallausete-vihjete abil edasi antud. Selle raamatu võlu oli just  see, et tegevus mõjus väga realistlikult. Eesti maanteed, kohad, olustik, lihtsalt meie tänasele igapäevaelule on liidetud üks surmav ülemaailmne viirus: pika peiteajaga, õhu kaudu leviv surmav viirus, kui selline päriselt olemas oleks, siis oleks väääga pahasti.

Mäletan, et nägin pärast lugemist mitu ööd unes selle raamatu tegevustikku. Mida me siis tegelikult teeks, kui saabub uudis, et selline viirus on lahti? Meie pere ilmselt hüppaks autosse ja liiguks kiirelt, linnadest oma marsruudil hoidudes, oma Setumaa talusse, kuigi meil pole seal ju mingeid toiduvarusid, aga seal oleks kõige olulisem – isolatsioon ja maalapp, teoreetiline võimalus oma naturaalmajandusega hakkama saada. “Esimene aasta” oli ses suhtes väga kainestav lugu, et näitas veel kord kätte, kui õrnuke on tsivilisatsioon. Raamatus on üks tegelane, mutike, kes elab kõrvalises maakohas oma lehma ja maalapiga, meist jääb ta sinna ka edasi elama. Tema kõrval on tuhandeid (miljoneid) laipu, kõik suurlinnad planeedil jäävad inimestest tühjaks.  Mulle läks eriti hinge üks pisike kõrvalliin, umbes 8aastasest poisist, kes jäi üksi korterisse Viljandis koos väikese õega, ema oli juba haigestunud ja ära haiglasse läinud, lapsed olid veel elus ja justkui terved. See poiss rääkis veel telefonitsi oma õpetajaga, ta oli järsku väikeseks vanainimeseks muutunud. Mis nõu see õpetajagi talle anda sai. Elekter oli alles (esialgu), telefoniside alles, aga söök korteris otsas. Kas soovitada poisil tänavale minna?  Loe edasi Mari Järve “Esimene aasta”

Riidemähkmetest

Pole ammu blogisse kirjutanud. Praegu panen siia ka mitte päris blogiposti, vaid ühe intervjuu – nimelt Pere ja Kodu ühes suvenumbris oli lugu mitme “riidemähkme-emaga”, olin seal osaline (linki ma paraku sellele praegu ei leidnud). Siin on siis mu vastuste pikem versioon, ehk kulub mõnele emale ära.

Miks otsustasid hakata kasutama korduvkasutatavaid mähkmeid?

Hoolisin keskkonnast ja oma lapse tervisest. Mina ise küll ei tahaks neid nö pamperseid päevast päeva kanda oma tagumiku ümber, miks siis oma lapsele seda teha. Valgendijäägid, säilitusained, polüetüleen ja polüpropüleen tite uriiniga reageerides pole just kõige mõnusam kokteil. Loe edasi Riidemähkmetest