Arhiiv kuude lõikes: september 2012

Ära anda jänkupojad

TOIM. Jänesed on oma kodu leidnud.
Jänkud sündisid 1. septembril 2012, kaks musta, kaks dalmaatslast ja üks mustjashall. Sugu nii pisikestel jänksidel öelda ei saa. Neil on kuulsad vanemad, Justin kirjutas neist Anne ja Stiili augustikolumnis. Praegu mahuvad pojakesed pihku, täiskasvanuna hakkavad kaaluma 1 kg. Väga armsad, mänguhimulised, inimsõbralikud. Heasse perre tasuta. Kätte saab Viljandis enamvähem iga aeg, saame tuua Tallinna 27. sept,   Tartusse 5. oktoobril ja Pärnusse 12. oktoobril. Ühendu epp.petrone@gmail.com või hel 52 71 009.

TOIMET: Las jänksid veel kasvavad vähemasti nädala, ehk kauem. Tallinnasse toomist homseks enam ei reklaami.

Mõtisklus: kas globaalküla eestlastele oleks vaja majavahetusvõrgustikku?

Märksõnaks siis nn house swap (kui seda sõna gugeldada, siis näeb veebilehti, kus saab oma kodu mingiks perioodiks teise vastu vahetada). Minuga võttis eilse postituse peale ühendust lausa kolm inimest, mitte ühegi maja/korter meile ei sobiks ning nendel ka pole vaja Viljandisse tulla, aga nad ütlesid kõik sama asja: neil on peas olnud sama idee, aga jube raske on kusagilt infot saada, puudub infovahetuskoht. Üks neist ütles otse, et peaks tegema sellise veebilehe, võrgustiku, kuhu saaksid inimesed infot postitada. Nii paljud (tuhanded) Eesti pered elavad kahe maa vahet ja neil on tühjaks jäävaid kohti ning samas vahel vajadus koha järele. Iseenesest saab sama skeemi kasutada nii puhkusteks kui ka kooliaastaks.
Minul on muude asjade kõrvalt aega nii vähe ega ole ka oskusteavet sellise asja nagu kodulehe (foorumi?) tegemiseks. Aga kas on mõni hästi toimiv foorum, kuhu teie meelest sobiks selline alateema? Äkki www.trip.ee? Ja seda alafoorumit siis väliseestlaste foorumites ka reklaamida? Põhimõtteliselt peaks kokku saama kaks erinevat rühma:
– nn väliseesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks Eestisse tulla.
– nn kodu-Eesti pered, kes sooviks mingiks perioodiks välismaale minna.

Ja tegelikult on muidugi raske tõmmata piiri, mis on kodu ja mis välis (nagu me isegi), paljud sooviks olla paindlikult kahe koha vahel, nt kaks aastat ühte ja siis tagasi teisale.
See periood nn majavahetuseks võib olla kas nädal või kolm aastat või mis iganes vahepealne aeg, see kõik on kahe poole omavahelise kokkuleppe küsimus. House swap toimib mujal maailmas (võibolla meenub teile film “The Holiday”, kus Inglismaa neid ja Hollywoodi neid vahetasid talvepuhkuse ajaks oma kodud). Küsimus just, kus saaks infot postitada. Eestlastelt eestlastele.
Kõik arvamused sel teemal teretulnud :).

Loe edasi Mõtisklus: kas globaalküla eestlastele oleks vaja majavahetusvõrgustikku?

Kuhu edasi… majavahetusest

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes. Loe edasi Kuhu edasi… majavahetusest

Kristiina Ehin ja Kristi Jõeste “Kirjatud teekond”

Kudumine on mõnusalt teraapiline tegevus. Miks ma nüüd nii vähe koon? Ei tea, kunagi kudusin palju, jätsin kümnete kaupa kampsuneid endast maha (osa näiteks läks Rootsi müüki). Aga vähemasti mingeid lappe oma lapivaipa ikka vahel teen, silmad samal ajal lapsel või raamatul, ja plaanis on ka varsti midagi põnevamat… Kui kaua aega pole kudunud, on elus justkui midagi hõredasti.

Aga Kristi Jõeste koob vist küll kogu aeg, ta koob kõiksugu koosolekutel ja vanematekooli loengutel (uhkusega nimetan, et ta on meie Viljandi waldorfkooli lapsevanem), pärast hüppab oma imeilusa ratta otsa ja sõidab, poolik sõrmik kotis, kihnu kört  tuules vihisemas. Kristi on meil kindakunstnik. Gugeldasin praegu huvi pärast, jah, tundub, et ta on üsna unikaalne selle kunstiharu esindaja. Kui ma seda raamatut vaatasin, siis ma valisin endale kindaid, iga lehekülje tagant tulid aina uued ja ilusad… Sain aru, et mulle oleks vaja ühte ilusat väga lihtsat musta mantlit, mille juures need imelised kunstiteosed särama hakkaks. Ma ei tea veel, millised. Vahele tuli suur suvi ja ma unustasin vahepeal selle teema. Aga nüüd on juba aeg…

Jutud on raamatusse kirjutanud Kristiina Ehin, kes on samamoodi siinsamas Viljandis oma seelikutesse ja ideedesse tuult kogumas. Ma mäletan, mismoodi võtsime parasjagu järve ääres päikesevanni, kui ta tunamullusel suvel sellest rääkis: tulevad lood kunagi elanud naistest, kes kudusid kindaid. Idee autor oli muide ei Kristi ega Kristiina, vaid kirjastaja. Et ei tea, mis täpselt välja tuleb, aga väga huvitav olevat igatahes neid naisi ette kujutada ja nende sisse minna…

Ja väga huvitavalt hakkasid need naised elama seal lugudes kindapiltide kõrval, arvan ma lugejana. See raamat täidab mind uhkusega. Kristi ja Kristiina on mu meelest sellised… postfeministid, ürgselt tugevad naised, väge täis, ilmaaegu rusikatega ei vehi ja ammutavad seda väge aina juurde iidsetest naiste allikatest. Muide. Kristiina teab, et naised käisid tegelikult ka Eesti esimesel laulupeol!

Raamatu kulminatsioon oli minu jaoks üks stseen Viru väravate juures, kus Muhu memm tänu oma kindakirjadele kohtus… aga ma ei räägi seda lugu lõpuni. Las jääb, pole ilus teiste puänte ära rääkida.

Ja eraldi osa raamatust õpetab sammsammult ise korralikke sõrmkindaid kuduma. Jah, nagu ma ütlesin, kududa on hea. Kui mitte ma ise, siis loodetavasti keegi mu tütardest hakkab ka raamatu seda osa kasutama.

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Paar päeva tagasi lugesin läbi ka Kristina Kallase Vietnami-raamatu. Mul oli taas isiklik huvi, meie lapsuke on praegu umbes aasta vanune ja mul käib vahel peal tuhin, et küll oleks lahe temaga kusagile pikale eksootilisele reisile minna. Tegelikult arvasin, et Kristina raamat ongi seljakotirännust koos lapsega, aga ei, sellest see raamat eriti ei ole. Esiteks läksid nad siiski Vietnami elama, mitte rändama, teiseks oli raamatu fookus kusagil mujal – eelkõige ikkagi Vietnami kirjeldamisel.

Võibolla kunagi tuleb meie kirjastusel ka lapsega seljakotitamisest raamat, kuigi hetkel mu mälu järgi seda tellitud pole. Kui keegi oskab sellist inimest soovitada, kes rännanud ühel või ka mitmel maa, väike laps kaasas, siis andke teada :).

Vietnami raamatu autor ja tema poolakast elukaaslane on selle teksti põhjal otsustades igatahes tõelised rändurid, maailmakodanikud. Elukaaslane Adrian kohe eriti, kõik tundub talle sobivat, kogu elu on kultuuriline kogemus, mida aina juurde ahmida, ja kõigega annab ilma virisemata harjuda. Kristina ise on alalhoidlikum, ilmselt mängib oma osa ka titega ema hormoonindus (vabandust, Kristina :), aga mina olen märganud küll, et mul on aasta jooksul pärast lapse sündi olnud selline depressiivsevõitu olek,  baby blues). Ja võibolla loodus ikkagi ei taha, et sellises olukorras naisele seiklused sobivad? Võibolla sobib värskele tite-emmele paremini elu ühes kindlas koopas (tõsi, räägin endale vastu, sest minul endal oli eelmisel talvel titega Viljandi koopas raske, päikesevalgust ei jagunud, ja kui mulle oleks ligi astunud abikaasa säravate silmadega ning plaaniga “Läheme su vanemapuhkuse ajaks elama lõunamaale!”, siis poleks ta pidanud lauset lõpetamagi, ma oleks juba seljakoti poole jooksnud :).

Aga peatume nüüd korraks ka sõnal “lõunamaa”. Kuni selle raamatu lugemiseni pidasin ma Vietnami imeliseks lõunamaaks ja arvasin, et hea piletiõnne korral võiks sinna minna, ka koos lastega. Loe edasi Kristina Kallas “Minu Vietnam”

Kristiina Piip “Minu Dublin”

Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja teen mitme mätta otsast mõned märkused.

Lihtsalt ise ja minu elu. Raamatu algus lõi mul täiesti lahti mälestustevoo kunagisest ajast Londonis. Olen Inglismaal olnud-elanud-käinud mitu satsi, aga üks (kaks lühemat või üks pikem vaheajaga periood) mu elust oli üsna sarnane Kristiina “Minu Dublinile”. Eestlastest võõrtöölisi täis korter, hiljem leedukaid täis maja. Iga sent arvel.Ma tulin sellest eluperioodist peagi välja, aga jah, ma olen seda kogenud. Mida osta viimase kahe euro/naela eest? Läheks selle raha eest internetikohvikusse! Ka mina olen just sedasi kunagi otsustanud, teadmata, kus samal öösel üldse magada saab. Ja elul on kombeks hea külg ette pöörata, õigemini on inimesed abivalmid, kui nad näevad, et keegi tõesti abi vajab. Ma loodan, et oskan (ning et Kristiina oskab) olla tänulik neile inimestele. See ei ole kunagi enesestmõistetav, et elu sulle naeratama peaks.

Ja teine teema, see pidev kolimine, mis selle raamatu leitmotiiviks. Alapealkiri ütleb, et seitse kodu, aga kusagil tekstis ütleb autor, et kaksteist, ja ma ei viitsinud neid ise kokku arvutada. Autor ütleb, et tal on peal olnud krooniline rahulolematus (epiloogis väidab küll, et see on nüüd üle, aga ma ei usu :)). Meie oleme Justiniga ka palju kolinud. Vahel vaatad oma elu nagu peopesa peal ja mõtled: kas on seda kõike vaja olnud? Miski selles “Minu Dublini” raamatus jättis kõheda-hõreda mulje, aga see võis olla lihtsalt teemade kombineerimise tagajärg (vt allpool). Siiski pani see mind enda elu peale mõtlema. Tahaks ajada juured ühte kohta, aga võibolla see lihtsalt ei õnnestu kõigil. Loe edasi Kristiina Piip “Minu Dublin”

Eeva Kaun “Minu India”

Ka selle võib lugeda mu suviste lugemiselamuste hulka, sest korrektuuri lugemine oli sel suvel 🙂 “Minu India”, mina olin toimetajaks-kirjastajaks.

Ja võin öelda, et see on üks mu lemmikraamatuid sarjas. (Jajah, justkui ei tohiks lemmikuid valida, aga samas on see nii loomulik, et oma lemmikud tekivad.)

Meil oli umbes kaks aastat tagasi mitme inimese India-proovitöö vahel valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast… Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus.

Aga seda teie ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, aga paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema ja raamatut kirjutama ja India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju, aga Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada.

“Minu”-sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud. Hakkasin mõtlema: teine sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on “Minu Alaska”. Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võibolla näitab see, midagi minu kohta, võibolla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim/autoritüübiga.

PS. Ma tahaks toimetajana teada, kas lugejad märkavad, millist kirjavahemärki Eeva vihkab, st ei kasuta. Kas see puudumine on märgatav? On see imelik või värskendav? Kui keegi soovib sel teemal oma arvamust avaldada pärast raamatu lugemist, oleksin väga tänulik :).

Madis Jürgeni “Liibanon 2011” ja Tiit Pruuli “Antiliibanon”

Täna on ilus sügisilm, istun lahtise akna all, vaatan järvele ja mõtlen, et kas hakata tõlkima, blogi kirjutama, vastaks kirjadele, loeks, koristaks…

Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse – ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama.  Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.

Madis Jürgeni “Liibanon 2011” on mu meelest otsast otsani täis musta huumorit. Ma ei tea telgitagust, kuidas just Madis Jürgen seda raamatut kirjutama sai (võimalik, et Liibanoni poisid said mitu konkreetset pakkumist ja siis valisid; aga mulle meeldib ette kujutada, et nad ellujäämismehhhanismina koos muude mõttemängude-jututeemadega tegid vangistuses olles läbi ka selle mängu, et kes meist siis raamatu kirjutaks, kui me siit eluga pääseme, ja juba siis said aru, et Jürgen on parim…) Igatahes tundub Jürgen ainuõige valik. Ka paljud teised oleks hakkama saanud seitsmiku intervjueerimisega ja stseenide kokkuseadmisega, aga… Ma ei olegi varem mõelnud nii konkreetselt, mis on Jürgeni stiili tugevus. Nüüd sain aru: ta on NII MÕISTEV. Ta üritab alati igaühest aru saada, tema käsitluses hakkad sa ka paharettidele kaasa tunma, tema kirjeldatud maailm ei ole must-valge halb-hea, pigem selline pooltoonides, keel põses kirjutatud, ja mu meelest väga hästi balansseeritud – mitte ka liiga naljakaks keeratud, sest siis võiks ta stiil kogu seda traagilist olukorda mõnitama hakata. Loe edasi Madis Jürgeni “Liibanon 2011” ja Tiit Pruuli “Antiliibanon”

John Fowles “Maag”

Täna tuleb lühike raamatusoovitus, sest olen unine. Aga väga tõsiselt soovitan!

Ma lugesin seda raamatut esimest korda päris ammu, see oli aastal 1997 või 1998.

Ja hiljuti oli meil Justiniga juttu sellest ütlusest, kuidas iga kirjutaja loob oma elus tegelikult ühte teksti, kirjutab uuesti üle neidsamu arhetüüpe. Justin on lugenud mu südame-raamatu poolikuid teist ja kolmandat osa ja poolikut romaani ja see, mis  ta siis kokkuvõtteks minu Suure Loo kohta öelda üritas – “mingi kummaline maagiline vanamees ajab peategelase ja lugeja pea segi” (käib ka südame-raamatu esimese osa kohta) – pani mind mõtlema. See justkui tuletas midagi veel meelde.

Ja umbes ülejärgmise päeva hommikul pärast seda jutuajamist tuli see äratundmine. John Fowlesi “Maag”. Mulle oli see raamat ju väga meeldinud. Otsisin raamatu seepeale välja ja lugesin üle ja armusin sellesse teksti uuesti. Mulle meeldib peategelase hääl. Selline parajalt tark, aga ülbe nolk (püüdsin aru saada, mis ta nii sümpaatseks teeb, võibolla ka see, et ta jääb toimuvates mängudes ohvri rolli?).

Ja mulle meeldib süžee. Üks rikas vanamees kasutab seda noormeest ära, aga milleks? Mis pagana eksperimendid need käivad? Valede kihid aina kooruvad, ma (lugeja, aga samas ka peategelane) ei tea, keda usaldada, kas kõik on selle pagana maagi käepikendused? Ja just siis, kui arvad, et hea küll, nüüd on kõik asjad paigas, muutub kõik jälle ja selgub, et see kõik oli ikka veel eksperiment…

Jah, see on mingis mõttes tõesti see minuga sügavuti haakuv suur lugu. Ma ei tea, kas see on ka sinu suur lugu, aga vähemasti – soovitan proovida (lugeda), kui juba seda teinud pole :).

Ian McEwan “Chesili rannal”

Jätkan oma suvise lugemise paremiku soovitamist-tutvustamist.

“Chesili rannas”, See on siiani minu lemmik selle elava klassiku sulest (teos on võinud ka Bookeri). Tegevus toimub lühikese ajavahemiku jooksul, tegelasteks on äsja abiellunud paar 1960ndate alguse Inglismaal, nad on nii abitud, rõõsad ja süütud. Kuidas seda siis õigupoolest tegema peab? Mismoodi peaks tekkima lähedus, füsioloogilises mõttes? Mulle oli üllatav, kuidas meeskirjanik julges (ja sai hakkama) ühe noore vaginismile kalduva naise siseelu kirjeldamisega. Ta ju tegelikult armastas, ta ju tegelikult isegi erutus, aga sellest tugevam oli häbi, hirm, kontrollivajadus.

…Pani mind inimlikel teemadel mõtlema, kui õrn on ikka intiimsuhe kahe inimese vahel, ja kui õnnelikud on need, kel on oskus avatud olla ja armastada nii, et kogu keha ning kogu hing  sellele tundele usaldada. Kui palju on meie ümber takistajaid, näiteks tundus raamatus olevat see “takistav tegur” kogu klassiühiskond, noored olid erineva taustaga, neiut takistas tema kõrgklassi kasvatus, noormees aga pidi aina end tõestama ja… kuigi nad pürgisid teineteise poole kogu romaani vältel, oli kogu aeg nii palju välist, mis neid võõrandas. Selline see elu on (eriti toonasel Inglismaal, kujutan ette). Omal moel paneb selle ajastu kirjeldus mõistma, miks pidid Inglismaal tulema võimule biitlid  ;).

…Pani mõtlema ka kirjutamise üle: see raamat oli nii hea rütmiga ja konkreetse lihtsa struktuuriga. McEwan on ennegi selliseid “Elu ühes päevas” asju kirjutanud, näiteks ühest ajukirurgist rääkiv “Laupäev”, kus sõna otseses mõttes on tegevustik vaid ühes päevas. Ja ka see kibemagus tunne, kuidas elus millegi ära rikkusid ja elu lõpuni seda kahetsema jääd… see on “Chesili ranna” tunne, aga samamoodi jääb kraapima ta raamat “Lepitus”. Mulle meeldivad need raamatud, mis kraapima jäävad. (Vaata kunagine postitus – seal all on häid soovitusi lugejatelt.)

Ma plaanin tulevikus kõik McEwani raamatud läbi lugeda.