Jätkan oma suvise lugemise paremiku soovitamist-tutvustamist.
“Chesili rannas”, See on siiani minu lemmik selle elava klassiku sulest (teos on võinud ka Bookeri). Tegevus toimub lühikese ajavahemiku jooksul, tegelasteks on äsja abiellunud paar 1960ndate alguse Inglismaal, nad on nii abitud, rõõsad ja süütud. Kuidas seda siis õigupoolest tegema peab? Mismoodi peaks tekkima lähedus, füsioloogilises mõttes? Mulle oli üllatav, kuidas meeskirjanik julges (ja sai hakkama) ühe noore vaginismile kalduva naise siseelu kirjeldamisega. Ta ju tegelikult armastas, ta ju tegelikult isegi erutus, aga sellest tugevam oli häbi, hirm, kontrollivajadus.
…Pani mind inimlikel teemadel mõtlema, kui õrn on ikka intiimsuhe kahe inimese vahel, ja kui õnnelikud on need, kel on oskus avatud olla ja armastada nii, et kogu keha ning kogu hing sellele tundele usaldada. Kui palju on meie ümber takistajaid, näiteks tundus raamatus olevat see “takistav tegur” kogu klassiühiskond, noored olid erineva taustaga, neiut takistas tema kõrgklassi kasvatus, noormees aga pidi aina end tõestama ja… kuigi nad pürgisid teineteise poole kogu romaani vältel, oli kogu aeg nii palju välist, mis neid võõrandas. Selline see elu on (eriti toonasel Inglismaal, kujutan ette). Omal moel paneb selle ajastu kirjeldus mõistma, miks pidid Inglismaal tulema võimule biitlid ;).
…Pani mõtlema ka kirjutamise üle: see raamat oli nii hea rütmiga ja konkreetse lihtsa struktuuriga. McEwan on ennegi selliseid “Elu ühes päevas” asju kirjutanud, näiteks ühest ajukirurgist rääkiv “Laupäev”, kus sõna otseses mõttes on tegevustik vaid ühes päevas. Ja ka see kibemagus tunne, kuidas elus millegi ära rikkusid ja elu lõpuni seda kahetsema jääd… see on “Chesili ranna” tunne, aga samamoodi jääb kraapima ta raamat “Lepitus”. Mulle meeldivad need raamatud, mis kraapima jäävad. (Vaata kunagine postitus – seal all on häid soovitusi lugejatelt.)
Ma plaanin tulevikus kõik McEwani raamatud läbi lugeda.
Olen seda raamatut umbes paar aastat tagasi lugenud. Alguses arvasin, et see ei meeldi mulle, praegu tagasimõeldes saan aru, et see ajas mind lihtsalt vihale. Nagu ikka inimesed, nii ka mina, hakkasin mõtlema, et see mees oleks võinud lihtsalt aus olla ja kõik. Palju muret ja kurbust, närvide rikkumist, oleks olemata olnud. Muidugi ei oleks see raamat olnud siis enam see, mis ta on :)!
Ma arvan, et nad kumbki ei osanud aus olla. Ja kuigi see oli lugu kahest inimesest, oli see tegelikult ka laiemalt sellest raamivast ühiskonnast, tänu millele inimesed ei oska ausad olla oma intiimsuhtes.
Mul peaks olema päris palju McEwaneid, inglise keeles. Võin sulle anda, kui tahad. Tsementaed on vägev (aga seda mul enam ei ole, läks laenamistega kaotsi). Ning Innocent on vist kõige parem reaalse ajaloo ja väljamõeldud süzhee põiming, mida ma lugema olen sattunud.
Jah, see raamat raputas, vist rohkem emotsionaalselt…lugedes ma ei möelnud, kuidas see on kirjutatud. “Laupäev” meeldis mulle väga, täitsa minu raamat.
Kokkuvöttes, samad plaanid ylejäänutega.
Magasin kahjuks maha kirjanikuga kohtumise eelmisel talvel, kui ta Kulturhuset’is esines.
PS. Kirjutasin pögusalt Filmisahtlisse filmist “Enduring Love”, tehtud samanimelise McEwani romaani järgi (http://filmisahtel.blogspot.se/2012/03/thomas-hardy-ja-ianmcewan-labi.html)
Kirjutad, et plaanid tulevikus kõik McEwani raamatud läbi lugeda. Mnjah… mina andsin endale täpselt sama lubaduse ja just ka peale “Chesili rannas” lõpetamist.
Kahjuks alustasin oma plaani elluviimisega täiesti valest otsast. Kuna McEwani eesti keeles ilmunud raamatud on mul juba läbi loetud, siis vaatasin midagi inglise keeles ja otsustasin tema varajase loomingu kasuks. Leidsin Keskraamatukogust “First love, last rites ” ja no see oli ikka räige möödapanek. Põhimõtteliselt oli tegu kogumikuga lastepilastamise teemalistest lühijuttudest. Mulle on sellised lood alati liiga naha alla pugenud, aga nüüd rasedana midagi sellist lugeda oli ikka täiesti piin.