Täna tuleb lühike raamatusoovitus, sest olen unine. Aga väga tõsiselt soovitan!
Ma lugesin seda raamatut esimest korda päris ammu, see oli aastal 1997 või 1998.
Ja hiljuti oli meil Justiniga juttu sellest ütlusest, kuidas iga kirjutaja loob oma elus tegelikult ühte teksti, kirjutab uuesti üle neidsamu arhetüüpe. Justin on lugenud mu südame-raamatu poolikuid teist ja kolmandat osa ja poolikut romaani ja see, mis ta siis kokkuvõtteks minu Suure Loo kohta öelda üritas – “mingi kummaline maagiline vanamees ajab peategelase ja lugeja pea segi” (käib ka südame-raamatu esimese osa kohta) – pani mind mõtlema. See justkui tuletas midagi veel meelde.
Ja umbes ülejärgmise päeva hommikul pärast seda jutuajamist tuli see äratundmine. John Fowlesi “Maag”. Mulle oli see raamat ju väga meeldinud. Otsisin raamatu seepeale välja ja lugesin üle ja armusin sellesse teksti uuesti. Mulle meeldib peategelase hääl. Selline parajalt tark, aga ülbe nolk (püüdsin aru saada, mis ta nii sümpaatseks teeb, võibolla ka see, et ta jääb toimuvates mängudes ohvri rolli?).
Ja mulle meeldib süžee. Üks rikas vanamees kasutab seda noormeest ära, aga milleks? Mis pagana eksperimendid need käivad? Valede kihid aina kooruvad, ma (lugeja, aga samas ka peategelane) ei tea, keda usaldada, kas kõik on selle pagana maagi käepikendused? Ja just siis, kui arvad, et hea küll, nüüd on kõik asjad paigas, muutub kõik jälle ja selgub, et see kõik oli ikka veel eksperiment…
Jah, see on mingis mõttes tõesti see minuga sügavuti haakuv suur lugu. Ma ei tea, kas see on ka sinu suur lugu, aga vähemasti – soovitan proovida (lugeda), kui juba seda teinud pole :).
Ma pole oma viimastel aastakymnetel palju raamatuid lugenud, aga selle vötsin möned aastad tagasi ette. Oli suur Maagi buum, paljud olid vaimustuses ja minugi ootused olid körged, kuna kunagi olin ammu LR-s “Eebenipuust torni” lugenud, mis oli minu silmis kirjanikule lausa aupaiste pähe pannud.
“Maag” oli pettumus. Muidugi yldisel foonil ikka väga hea raamat, aga mitte see, mida olin oodanud. Olin hämmastuses, aga ei hakanud ka “Eebenipuust torni” yle lugema (öieti, ma ei teagi, kus see on mul praegu), et kontrollida, kas mu maitse selle kirjaniku suhtes on niipalju muutunud; vöis siis ikkagi torn endiselt niimoodi meeldib.
Mind lohutab, et Fowles ytles mingis intervjuus Maagi kohta, et see oli ta esimene raamat ja ta pole sellega rahul, umbes nii, et “ah, nooruspölve asi, toores ja paljusönaline vms”.
Aga jälle, peaks rohkem lugema tema asju, et mingit otsust teha.