Täna on ilus sügisilm, istun lahtise akna all, vaatan järvele ja mõtlen, et kas hakata tõlkima, blogi kirjutama, vastaks kirjadele, loeks, koristaks…
Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse – ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama. Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.
Madis Jürgeni “Liibanon 2011” on mu meelest otsast otsani täis musta huumorit. Ma ei tea telgitagust, kuidas just Madis Jürgen seda raamatut kirjutama sai (võimalik, et Liibanoni poisid said mitu konkreetset pakkumist ja siis valisid; aga mulle meeldib ette kujutada, et nad ellujäämismehhhanismina koos muude mõttemängude-jututeemadega tegid vangistuses olles läbi ka selle mängu, et kes meist siis raamatu kirjutaks, kui me siit eluga pääseme, ja juba siis said aru, et Jürgen on parim…) Igatahes tundub Jürgen ainuõige valik. Ka paljud teised oleks hakkama saanud seitsmiku intervjueerimisega ja stseenide kokkuseadmisega, aga… Ma ei olegi varem mõelnud nii konkreetselt, mis on Jürgeni stiili tugevus. Nüüd sain aru: ta on NII MÕISTEV. Ta üritab alati igaühest aru saada, tema käsitluses hakkad sa ka paharettidele kaasa tunma, tema kirjeldatud maailm ei ole must-valge halb-hea, pigem selline pooltoonides, keel põses kirjutatud, ja mu meelest väga hästi balansseeritud – mitte ka liiga naljakaks keeratud, sest siis võiks ta stiil kogu seda traagilist olukorda mõnitama hakata.
Tiit Pruuli “Antiliibanon” on ka hea, muidugi teine autor, teine stiil, leidub kadedaks tegevalt häid metafoore (mismoodi näiteks Urmas Paedi telefon viskles tol esimesel õhtul sõnumite käes nagu kuivale sattunud kala), ja “Liibanoniga” sarnane sordiini all hoitud pinge. Mõlemad raamatud lugesin läbi ühe hooga, ühe ööga. Kes teab, kas kuuseis oli teine, aga just “Antiliibanon” tõi pisara silma ühes kohas (sealsamas kohas, kus Paedil pisar silma tuli), kuigi iseenesest on “Liibanon ” vist lihtsamini haaratav, rohkem rahvaraamat, samas kui “Antiliibanon” on pigem intellektuaalse spiooniromaani tüüpi.
Need on niisiis ühe loo kaks külge. Mis juhtub pantvangidega? Ja mis juhtub riigiga, kelle kodanikud satuvad pantvangi? Me kõik teame seda lugu, ilmselt igaüks oskaks unepealt öelda, kus ta oli, kui loo algusest kuulis (mina olin internetikohvikus Indias) ja kus oli ta loo õnnelikust lõpust kuuldes (mina nt Viljandi haiglas beebikõhtu mõõtmas… kui helge päev see oli!)
Kahe raamatu tegelased sisuliselt ei kattu. Otsisin, kas vahendaja Said on mõlemas, aga ei, vist siiski ainult ühes. Ühe raamatu peategelaste hulgas olev Urmas Paet ilmub küll näiteks pantvangihurtsikus värelevale telekaekraanile. Ja vangide videoläkitused muidugi ilmuvad teise raamatusse. Mõlema raamatu kulminatsiooniks on varahommikune telefonikõne “Me ei tea täpselt, kus me oleme, aga oleme nüüd vabaduses”, lood enne ja pärast seda kõnet hargnevad omasoodu, oma tegelaste varal… Mu meelest on mõlemad raamatud head maineparandusprojektid: Jürgen teeb pantvangi võetud poiste mineku ja üleüldse oleku sümpaatsemaks (mulle vähemalt tundus, et mingi hetk pärast vabastamist olid paljud inimesed nende peale kurjad, a la mis te siis sinna kobisite ja miks me pidime teie peale raha ja hingejõudu kulutama…) ja muidugi tegi Pruuli raamat suure teene Eesti riigile, eriti kapole ja välisministrile/ministeeriumile.
Mis veel? Raha? Kummastki raamatust ei leia seda ühte lauset, kus saaks kindlalt teada, et lunaraha maksti või kui palju maksti. Te võite kogu lugu tõlgendada ka nii, et Jäme, Bioloog, Õpetaja, Pealik jt olid ühed p.ssekukkunud hädised asjatajad, kes lõpuks lihtsalt tahtsid vangidest lahti saada ega julgenud neid maha lüüa. Vähem naiivne variant on see, et kõrilõikajad said mingisuguse summa, aga miks seda varem ei makstud välja – sest oli vaja saada piisavalt nende jälgi, et nad pärast vangide vabastamist ja raha väljamaksmist ikkagi kätte saada. Väga oluline tundus hetk “Antiliibanoni” raamatust, kui kapo esindaja pärast pätibande esindajaga kohtumist mehe krõbistatud pähklikoore kaasa haaras – DNA!
Praeguseks ongi enamik pätte kinni võetud, Jürgeni kevadine ülevaade on siin. Kusjuures Kokast on tõesti kahju, ta muutus sümpaatseks. Ja üldse kogu nende maailm muutus mõistetavamaks. Peeter Sauter küsis oma arvustuses, et mis oleks juhtunud, kui poisid oleks islamisse pöördunud. Minul tekkis raamatut lugedes ka see küsimus: kui poisid oleks seda kasvõi strateegilise käiguna teinud, mis oleks juhtunud? Muidu oli neil ju igasuguseid põgenemis- ja elukergendusplaane, aga seda plaani ei tulnud? Ja ma oleks tahtnudki rohkem teada saada, mida poisid ikkagi tundsid islami suhtes, ja mida nad tundsid selle usu suhtes pool aastat pärast vabanemist (epiloogis). Moslemite poolt käis nö ajupesu-valgustus ju kogu aeg. Samas käis see kaasas püha sõja meelsusega, see oli terroristide islam, nii et pole imestada, et neil ümberpööramine ei õnnestunud. Aga siis tundsin küll kadedust, kui lugesin, mismoodi Eesti poisid nägid islamiäärmuslaste dokfilme, näiteks 9-11 ettevalmistuse ja läbiviimise kohta. Sellist asja juba Netflixist ei laenuta…
Ma loodan, et Jürgeni raamat tõlgitakse mõnda teise (suurde) keelde ka, läänemaailmas on olemas islami mõistmist-tõlgendamist üritav diskursus ja see raamat haakuks sinna mu meelest.
PS. Kuna ma olen ikkagi ise ka kirjastuse esindaja, siis selgitan kiirelt. Meiegi mõtlesime ettepaneku teha “Liibanoni poistele”, nagu neid mullu suvel hüüti, aga oli tunnetatav teatav sisemine tõrge. Ei tahtnud üks ega teine meie kirjastuse inimene seda teha, mina siis veidi proovisin, aga kui ei õnnestunud kohe, siis jäingi edasi lükkama, kuni juba saabus uudis, et poistel on kirjastaja olemas. Kirjastamine on ju väga tugevalt seotud sisetundega. Praegu arvan, et GO reisiraamat pidi need raamatud tegema, just selliste islamiroheliste kaksikraamatute kujul olid need juba aasta tagasi olemas kosmilistes vibratsioonides, Jürgen ja Pruuli pidid kirjapulka vibutama ja need materialiseerima :). Ma arvan, et rohkem raamatuid see Liibanoni poiste seitsmik ei tee, nad tunduvad olevat mõistlikud inimesed, kes nüüd oma eluga edasi lähevad.
Sellest tuleks film teha – “Täna öösel me ei maga II”