Eeva Kaun “Minu India”

Ka selle võib lugeda mu suviste lugemiselamuste hulka, sest korrektuuri lugemine oli sel suvel 🙂 “Minu India”, mina olin toimetajaks-kirjastajaks.

Ja võin öelda, et see on üks mu lemmikraamatuid sarjas. (Jajah, justkui ei tohiks lemmikuid valida, aga samas on see nii loomulik, et oma lemmikud tekivad.)

Meil oli umbes kaks aastat tagasi mitme inimese India-proovitöö vahel valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast… Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus.

Aga seda teie ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, aga paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema ja raamatut kirjutama ja India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju, aga Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada.

“Minu”-sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud. Hakkasin mõtlema: teine sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on “Minu Alaska”. Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võibolla näitab see, midagi minu kohta, võibolla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim/autoritüübiga.

PS. Ma tahaks toimetajana teada, kas lugejad märkavad, millist kirjavahemärki Eeva vihkab, st ei kasuta. Kas see puudumine on märgatav? On see imelik või värskendav? Kui keegi soovib sel teemal oma arvamust avaldada pärast raamatu lugemist, oleksin väga tänulik :).

3 mõtet “Eeva Kaun “Minu India”

  1. Gaili

    Ma ei suuda hetkel meenutada, kas ümarsulge, nurksulge ja semikooloneid raamatus oli, aga lisaks neile ei meenu ka ühtegi hüüumärki 🙂 Viimaste puudumine sobib iseenesest üsna hästi kokku sellise võrdlemisi lakoonilise kirjastiiliga. Lugedes silma ei hakanud, aga kui selle peale mõelda, siis esimesena meenub siiski just nende puudumine. Ja ausalt öeldes kiidan täiesti heaks, sest tavaliselt mind pigem häirib nende (kohati liigne) kasutamine.

    Tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest on tegemist ühe selle sarja kõige parema raamatuga. Mulle meeldis nii asjalik sisu (ei olnud oma olme-, armu- vmt muredele keskendumist, vaid ühes piirkonnas viibimist ega tegelikult ka seda nö. spirituaalsust, millest enamus India raamatuid üle ajab), hea kirjastiil kui ka meeleolukas tekst ise.

    Ja kuigi kuidagi jääb lugedes kumama mõte, et autorile India (ja kõik need suurepärased India toidud, mida ma ise armastan) ei meeldi, siis ta kirjeldab ka seda negatiivset läbi huumori ning raamatu lõpuks on kahju, et raamatu juba läbi on. Mulle vahepeal meenus lugedes Minu Moldova ja minu arvamus Moldovaraamatust langes veelgi.

  2. Eppppp Postituse autor

    Aitäh, Gaili. Ma loodan, et Eeval õnnestub see raamat tõlkida inglise keelde.

    jah, õige vastus: Eeva ei kannata hüüumärkide (liig)kasutamist :).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.