Daniel Pennac “Nagu romaan”

Vaat see on raamat! Väga omamoodi. Nagu romaan? Minu meelest pigem nagu proosaluuletus. Ülilaheda stiiliga, selline – minu jaoks – prantslasliku maailmatunnetuse esindaja. Autor kepsutab ja kargab ja lendab selle maa koha, kus näiteks saksapärase raskusega saaks korrapäraselt põldu künda ja tavalise eneseabiraamatu kirjutada.

Teema on tegelikult väga oluline. Tänapäeva lapsed ei taha lugeda. Üleüldse inimesed ei armasta enam raamatuid nii nagu varem. Miks? Sest avastamislust on asendunud kohustustega ja ära on unustatud lugejate vääramatud õigused, näiteks pooleli jätmise õigus… Aga tõesti, ma väänlesin äratundmisrõõmu käes, kui  autor lajatas nende lugeja põhiõigustega. Tõepoolest, just nii ma ju loengi. Mul on vabadus siseneda teksti suvalisest kohast ja samamoodi suvaliselt sealt väljuda, mul on vabadus üle hüpata ja tagasi hüpata. Ma olen vaba inimene, kes tahab raamatute seltsi nautida. Raamatulugemine on nauding ja ma ei kannata kohustuslikku kirjandust. Küll on hea, et ma lugemise maagiaga enne tutvust tegin, kui kohustusliku kirjanduse ajad kätte jõudsid… Ja mida võiks tunda laps, kellele on telekas keelatud seni, kuni ta pole vaat seda raamatut läbi lugenud? Võib ette kujutada, mismoodi ta seda raamatut ja üleüldse lugemist vihkama hakkab.

Daniel Pennac on olnud kooliõpetaja ja ta oskab end asetada lapse olukorda. Laste/noorte elu on tänapäeval nii raske, ilma irooniata. Nende maailm on täis erinevaid ahvatlusi ja autoriteete, ja see maailm on muutunud nii kiirelt, et noored on paljudes neile olulistes tegevustes oma vanematest targemad. Kust siis küll saaks need vaesed vanemad oma lastele edasi anda raamatu-armastuse, kui ümberringi on nii palju muid virvatulesid vilkumas… Muidugi võiks ka küsida, et miks üldse peab raamatulugemist harjumusena ja väärtusena edasi andma, aga mina nii küsida ei saa, ja ka see raamat ei küsinud nii. See raamat lihtsalt rääkis sellest, et lugemine peab olema vaba ja ahvatlev, ning rääkis sellest väga lustakal moel.

Meie oleme oma kodus ilma Elionita, aga vaatame vahel filme arvutist. Reeglina üritame arvuteid kasutada sel ajal, kui lapsi kodus pole või kui nad magavad. Ja meil on palju raamatuid. Ühised unelugemised on nagu õhtupalvus oma rütmide ja rahuga (see mõte pärineb Pennaci raamatust). Me Justiniga loeme palju ja kuigi sel siiani pole veel suuri käegakatsutavaid tagajärgi olnud võsukeste peal näha, st meie vanem (8a) tütar pole siiani suureks raamatufänniks muutunud, pole asi ka väga hull. Nad armastavad ettelugemist ja nad armastavad ettekujutamist. Minu jaoks on see kuidagi turvaline ja hea maailm (võimalik, et olen lihtsalt nn lubjakas, nojah, isegi selle sõna kasutamine näitab seda). Ja Daniel Pennaci raamat pani mind kuidagi turvalisemalt tundma selles kirevaskeerulises maailmas.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.