Kuhu edasi… majavahetusest

Pühapäev oli imetore. Selg jäi kartulivõtust just parasjagu kangeks, kopsud said metsa- ja maaõhku täis, kotid said õunu ja seeni täis. Kui õhtul autosse istusime, et kaks ja pool tundi Setomaalt Viljandisse loksuda, siis oli süda kuidagi väga rahul. Muidugi, päev otsa 100% õues olnud. Selliseid päevi ei tule ette linnas, ka mitte väikelinnas, vähemasti meil mitte. Miks me küll nii harva Setomaal käime? Ahjah, see kaks ja pool tundi.

Ja järjekordselt sõidame kusagil keset pimedust käänulisel teel, lapsed tagaistmel magamas, ja arutame, mida küll peale hakata tulevikuga. Väga sümboolne. Sõidame pimeduses ja kaardistame erinevaid võimalusi ja vajadusi. Miks võiks Setomaale juurde ehitada ja hakata seal pikemalt-mugavamalt perega olema? Miks võiks Setomaa koha maha müüa (või vastupidi, ei võiks? Sest see on siiski meie ainuke reaalne side tegeliku eluga, lapsed on just siin näinud, kuidas tibud kooruvad, põrsad sirguvad, kartul kasvab jne, kõik see tänu imetoredatele naabritele)? Miks me peaks Viljandisse jääma? Kas Setomaal on vähem (või rohkem?) meile sobivat kultuuri kui Viljandis? Kas me saaks hakkama Setomaal elades ja lapsi Rosma waldorfkooli sõidutades ja kas see igapäevane sõit oleks meie põhimõtetega kokkuklappiv? Kas me peaks kolima mõneks ajaks USAsse, et lastele inglise keel ja vanavanematega suhe tagada? Kuidas me ikka nende Eesti talvedega hakkama saame, kas harjume? Kas saaks elada pool aastat Eestis (Viljandis või Setomaal?) ja pool aastat ee… Indias, Goas, inglisekeelse waldorfkooli külje all? Või saaks ka USAs elada poole aasta kaupa? Kuidas oma ellu merd tuua, see ju veel ka. Nii et vahepeal ronib ka Pärnu kaardile neis jutuajamistes.

Nojah. Üritaksin nüüd asjalikum olla.

Ma igaks juhuks kirjutan siia blogisse, et me võime olla huvitatud tegema mõne Ameerika-Eesti (st väliseesti) perega tulevikus house swap´i ehk koduvahetust, olen kuulnud, et niimoodi tehtavat (mis sa siin globaalses külas ikka peale hakkad, kui paljud pered on lõhestunud mitme kontinendi vahel ja tahaks mõneks ajaks oma teisele kodumaale kolida, ilma eelmises kohas pesa lõhkumata…) See siis on stsenaarium, et me koliks mõneks ajaks USAsse (New Yorgi piirkond on eelistatud) elama kellegi koju. Vahetuspinnaks pakuks välja 111 ruutmeetrise oma aiakesega kesk- ja ahiküttega majaosa Viljandi vanalinnas, lähedal nii tava- kui waldorfkool ja -lasteaed, ökopood, järverand, teater, kontserdiait, näitusemaja jm. (Boonusena huvi korral ka Setomaa ahikütte ja saunaga maamajake.) Me võiks rääkida vahetuse ajast alates 2013 hilissuvi, aastaks-paariks.

Ma arvan, et kusagil on selline väliseestlaste pere, kes mängib mõttega kolida mõneks ajaks Eestisse, et lastele keelt kinnistada. Siin oleks neile võimalus.

Kui seda juhuslikult loeb keegi, kes on huviline, meili mulle epp.petrone@gmail.com.

Aga tagasi Setomaa juurde. Taipasin, et ma pole siin blogis seda kajastanud, et panime augustis oma Seto majakese müüki – saab kaeda siin. See ei olnud kerge otsus, väga kurb ja imelik oli olla, ja kuidagi häbi, et mismoodi müüki. www.loomeait.ee läks seal selle suve hakul käima ja täitis maja (Kärt Hellerma oli esimene kostiline, teisena oli Nirti , ta on ka lubanud oma sealolemisest postituse teha, aga pole veel jõudnud), üks võimalus ongi Loomeaita seal edasi teha. Loomeait läks sel suvel kallimaks meile maksma, kui arvestanud olime. Me ei osanud ennustada, et aidas on nii külm ja pidime sinna ostma gaasiahju ja gaasiballoone (oli ju ka uskumatult jahe suvi),ning et see va hein nii kiiresti kasvab ja peame maksma heinaniitmise eest, aga ise sinna ei jõuagi. Võibolla peamegi nii mõtlema, et see on heategevuslik projekt, kingitus Eesti kirjandusele, kuni me äkki tulevikus ikka ise seda rohkem kasutama hakkame. Olgem ausad, meil Justiniga on viimasel ajal majanduslikult läinud üle keskmise hästi ja me elame üsna rahulikku elu, ses suhtes alla oma võimaluste. Säästud on läinudki kinnisvarasse. Karksi maja on mõnes mõttes üks heategevusprojekt (suguvõsale, ema mälestuseks, ise kasutame ju väga põgusalt), teine on Setomaa maja (Eesti kirjanikele stipendiumiks pikaks ajaks, paljudeks suvedeks?) Huvitav on enese sees jälgida, kuidas inimesele loomuomane ihnsuse alge ja head teha tahtmise alge võitlevad.

Aga jah, fakt on see, et koht on praegu müügis. Praegu on.

 

5 arvamust “Kuhu edasi… majavahetusest” kohta

  1. Ei usu, et selles võitluses on ihnus ja heateo tahe. Pigem ikka terve mõistus ja soovunelmad.

    Oli mul elus üks periood, ütleme… – tõin Eestisse ilusaid tübeteikasid. Kõik kiitsid, et on ilusad, kuid keegi millegipärast neid ei ostnud. Tahtsin seda ilu ikka hirmsasti jagada, seepärast võtsin võlgu ja muudkui tõin neid tübeteikasid. Aga ikka keegi ei tahtnud. Pärast ka kohtutäitur ei tahtnud, kuigi ka tema ütles: “Küll on alles ilusad tübeteikad!”

    Seepärast – MÜÜ! Ilma mingite kõhklusteta.

  2. Sinu juttudest kumab läbi igatsus erinevate asjade järele. Eks siis olegi keeruline otsustada, mida ja kuhu ja kuidas. Mina olen aru saanud, et paljud asjad, mille järgi hing igatseb, saavad üsna ruttu järeleproovimise ajal rahuldatud, nii et tunne “ma tahan eluaeg seda ja seda” muutub tundeks “sai ära proovitud, oli lahe, rohkem enam pakitsust ei ole ja saab muudele asjadele keskenduda”. Nii et kui tahate elada setomaal, ameerikas, indias, viljandis, mere ääres – võtke kätte ja tehke järgemööda kõik see ära. Küll elu näitab, mille jaoks piisab “sai ära tehtud” tunde kättesaamiseks paarist kuust, mida tahaks kauem teha. Sest ega hingepakitsust mõistusliku aruteluga maha suruda ei saa – seda saab rahuldada ainult järeleproovimisega (kui ikka on tõsine hingepakitsus).

    Te olete veel noored ja paigal püsimiseks on hiljem aega veel küll ja küll. Lisaks on teil haruldaselt vedanud oma tegevusalaga, mis kumbagi ei sunni paigal olema – seda luksust enamikel inimestel pole. Lapsed on ka väikesed ja naudivad üle kõige vanematega koos olemist. Waldorfkooli olemasolu külje all pole tegelikult nii määrav – pooleks aastaks lapsed koduõppele võtta ja siis tagasi tulles taas oma waldorfklassiga liituda vms peaks olema ilusti võimalik. Lastele niimoodi seiklust, maailma nägemist ja vanematega koos olemist ning hiljem on väga lahe neid muljeid koolikaaslastega jagada. Kooliprogramm on selline, et individuaalõppega (mida koduõpe sisuliselt on) võtab kogu materjali probleemivabalt oluliselt väiksema aja- ja energiakuluga läbi. Vähemalt põhikooli esimeses pooles küll, seda võin ma oma kogemusest kinnitada.

    Kui rahaliselt ei pigista pole ju ka setomaa talu müügiga kiiret – võib anda mõnele toredale perele “hoida”. Samas, kui endal ikkagi tegelikult üsna selge, et tulevikus selle kohaga suuri plaane ei tule, siis toredad naabrid jäävad ju ikka kohale ning neil külaskäimiseks ei pea kõrvalolevat maja ju omama… või?

    Jaksu igatahes nuputamisel… pikad autosõidud on selleks head asjad jah 🙂

  3. Tybeteikajutt polnud nagu asjakohane – hingega loodud maamaja pole vöörsilt toodud kirev kaubaartikkel, aga Katri jutt andis mullegi lootust ja mötteainet.
    Aga ainult natuke, sest vanus on teine, olen juba 59, aga probleemid on samad. Oma kodu veel pole ja tunne on selline, nagu kunagi noore naisena: aeg kaob ja mul pole veel last, peaks ju synnitama enne 30! Nyyd on lapselapski ei tea ikka veel, kus saab olema oma kodu. On kinnisvara siin ja seal, aga ykski pole see öige…mille kohta saaks öelda KODU.
    Aga selle Setomaa elamise kohta vöiks nii öelda. Ehkki mul pole seal juuri ega midagi.
    Kui mu mees saaks ja oleks nöus, siis “päästaksin” Epu kodu ära (kui ta töesti myyks) – nn jätkaks yritust ja Loomeaita jne. Aga fyysis juba nörk meil, et köva talutööd teha, muruniitmisega saaks hakkama ja ehk veel midagi. See tekitab köhklusi, aiman, et noor pere peaks seal olema. Teiseks vanad kondid tahavad soemat kliimat ja need mötted on kyll domineerivad hetkel. Sygis…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.