Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Anna hambad

Täna jõudis raamat trükikojast välja! “Anna hambad” – müügil kirjastuse poes, lähipäevil jõuab ka üle Eesti raamatupoodidesse. See on niisiis minu tänavune lapsuke. Kui aasta 2012 algas, olid mu plaanid palju suurejoonelisemad, lootsin valmis kirjutada-avaldada ühe romaani, aga ei, elu tiksub omasoodu ja küll kunagi saan ka selle romaani valmis.

Aga 2012 on minu isiklikus raamatumaailmas “Anna hammaste” aasta.

“Mitu päeva veel, kuni minu raamat välja tuleb?” on meie praegu 5aastane Anna mult viimased kolm nädalat aina küsinud. Täna õhtul saab ta seda siis katsuda ja lugeda ja vaadata. Mõni jutt on seal sees täiesti tema ettepanekul (näiteks minu “hea kodu” naljad soovitas tema looks kirjutada.)

See on mõtteline järg “Marta varbad” raamatule. Mul on heameel tõdeda, et viimane on legendiks muutunud :). Nii ei sobi vist endal öelda, aga ma tsiteerin teisi lapsevanemaid! 🙂 Legendaarsed Marta varbad, nii nad on öelnud… Korduvalt oleme sattunud perega olukorda, kus meile astub ligi mõni lapsega (vana)ema või (vana)isa ja küsib, et kes siit teie tüdrukute hulgast on Marta ja vaat meie pere lemmikraamat on “Marta varbad”. See teeb olemise alati hästi soojaks. Raamat, mis sündis poolkogemata, sünnipäevakingiks mõeldud juttudena, aga tabas midagi olulist. Lühikesed jutud igapäevaelust, hea soe kunstnik (meie kallis Piia!) ja iga loo juures oma pilt. Loe edasi Anna hambad

Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Loe edasi Lisandus tänasele Ekspressile

Justin Petrone “Montreali deemonid”

Huvitav, ka minul on justkui mingi tõrge sellest raamatust kirjutamise osas (vaata, mida ütleb Justin oma ülevaates). See ei ole lihtne raamat.

Kuidas see raamat juhtus. See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli talle peale. Ta käis eelmisel sügisel Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline… romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita… Misasja… No see on romaan Montréali linnast. …Mhm?… Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.

Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime “Montréali deemonite” maailmas.

Loe edasi Justin Petrone “Montreali deemonid”

Varanduste kamber

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Loe edasi Varanduste kamber

USA presidendivalimistest

On teisipäeva varahommik. Täna valib USA endale (valijamehed, kes vormistavad) presidendi. “Minu Ameerika 3” aegu, 2008. aastal, kirjutasin siin blogis palju, aga nüüd on siinne keskkond unarusse jäänud. Käisin just ETV kutsel rääkimas “Vabariigi kodanikes”, see salvestati ette ja on eetris täna õhtul. Panen siia kirja veel mõtteid, sest sellises saates ei saa ju kõike öelda, st teoreetiliselt saaks, aga kui pole kogemust sõna kiirelt endale krabada, siis jääd hätta. (Naljakas, kuidas terve lapsepõlv õpetatakse meile, mismoodi vahele ei tohi rääkida, aga hiljem kulub vahelerääkimise oskus vägagi marjaks ära…  Saates osalemine oli mõnus kogemus, aga siiski, jah, tahaksin osata rääkida rohkem vahele.)

Hea küll, pool tundi on aega enne laste äratamist. (Ja Justin on meil üldse praegu Hiinas komandeeringus, nii et mina siin rindel üksina…) Tulistan teemasid, ja fragmentidest need jäägugi, terviku paneb igaüks ise kokku.

SÕDA

Saates räägib Hardo Pajula sellest, kuidas USA võib teoreetiliselt alustada sõda Hiina vastu ja on Lõuna-Hiina merre vägesid juurde paigutanud. Mind jäävad sellised teemad painama. Vabariiklase Mitt Romney sõnavõtte kuulates tundub, et tema meelest võikski üks sõda tõepoolest marjaks ära kuluda. Obamal olla aga liiga pehme välispoliitika? Loe edasi USA presidendivalimistest

Sandy ja meie pere ja muud loomad, väike ülevaade

Mitu inimest on murelikult pärinud, et kuidas meie New Yorgi pere on selle sajandi tormi üle elanud.

Kuna Justini vanemad elavad merest üsna kaugel ja ka üsna kõrgel kohas, siis nende majasse veetõus ei jõudnud. Praegu elavad nad küll ilma elektrita ja seda lubatakse tagasi umbes nädala pärast, võibolla ka alles 12. novembriks. Soovitasin neil kolida oma magamispesa kaminatuppa, sest nüüd läksid ilmad ka jahedamaks ja ei pruugi aidata sellest, et magamistoas uinudes mütsid pähe tõmmata, nagu nad teinud on. Raske on neil kindlasti, eks igal heaoluühiskonna liikmel oleks ilma elektrita raske, aga neil on ka infonälg. Kuigi raadiod ju töötavad patareidega, nad on harjunud päev otsa käivate teleuudistega ja eriti nüüd, kui oleks, mida vaadata. Justini ema käib oma nutitelefoni laadimas autos ja uurib siis teiste käest (näiteks oma Chicagos asuva nõbu käest), mida teles näidatakse. Loe edasi Sandy ja meie pere ja muud loomad, väike ülevaade