Sandy ja meie pere ja muud loomad, väike ülevaade

Mitu inimest on murelikult pärinud, et kuidas meie New Yorgi pere on selle sajandi tormi üle elanud.

Kuna Justini vanemad elavad merest üsna kaugel ja ka üsna kõrgel kohas, siis nende majasse veetõus ei jõudnud. Praegu elavad nad küll ilma elektrita ja seda lubatakse tagasi umbes nädala pärast, võibolla ka alles 12. novembriks. Soovitasin neil kolida oma magamispesa kaminatuppa, sest nüüd läksid ilmad ka jahedamaks ja ei pruugi aidata sellest, et magamistoas uinudes mütsid pähe tõmmata, nagu nad teinud on. Raske on neil kindlasti, eks igal heaoluühiskonna liikmel oleks ilma elektrita raske, aga neil on ka infonälg. Kuigi raadiod ju töötavad patareidega, nad on harjunud päev otsa käivate teleuudistega ja eriti nüüd, kui oleks, mida vaadata. Justini ema käib oma nutitelefoni laadimas autos ja uurib siis teiste käest (näiteks oma Chicagos asuva nõbu käest), mida teles näidatakse.

Neil igatahes veab selles mõttes, et neil on toidutegemine gaasi peal ja saavad sooja toitu teha. Elektripliitidega inimesed on tõesti hädas. Samas, uudis tulevast supertormist oli kõikjal meedias mitu päeva enne, kui asi juhtus, seega olid kõik endale ostnud toitu, bensiini, kõike, mida saada oli. Samas olevat patareid ja matkapriimused otsa saanud, defitsiit… (Omal kombel on mul kahju, et mul kõike seda oma silmadega tunnistada ei õnnestunud. Ja mulle tundub, et teatu põnevus ja erutus on siiani neis telefonisõnumites, mis sealt poolt saabuvad. On väga eriline ja omamoodi romantiline aeg, loodusjõudude käes räsida olles.)

Kogu meie suures famigliast on üks inimene koduta jäänud – Justini noorim onu Bob, kes elas täiesti mere ääres. Ta ei võtnud viimase hetkeni telerist ostuvaid evakuatsioonikaarte tõsiselt, ja arusaadav ka, tavaliselt on sealne meedia asju liialdanud. Lahkusid koos naisega viimasel hetkel, kui veel veest läbi kuidagi sõita sai, lastiks kaasas koerad ja kassid. Kanad jäid kuuri, puuriuks lahtiselt, lootuseks, et kanad oskavad ujuda ja vesi tõstab nad kuuri lae alla, kus on talad. Viimati kuulsin, et kanade saatus on teadmata ja isegi see on  teadmata, kas maja on vee poolt minema viidud või lihtsalt häda saanud.

Justini töökoht all-linnas finantspiirkonnas on muidugi kinni, seal on kõik elektrita. Täide on läinud kunagine nali, et tegelikult pole firmal mingit kontorit vaja, igaüks võiks kodust töötada. Seni töötas kodukontoritest umbes veerand rahvast, Justin Viljandis siis teiste kodukontorite hulgas. Justin paneb oma uudiskirja üles igal teisipäeval, seekord läks see üles õigeaegselt, ainult et kui tavaliselt loeb mõni kolleeg korrektuuri, siis seekord olid kolleegid keset tormi ja Justin riputas oma lood üles ilma tavapärase “teise silmata”. Kui seal ka mõni viga sees oli, siis see ei huvitanud hetkel muidugi mitte  kedagi. Osa kolleege kolis kusagile sugulaste-tuttavate juurde elama – niisugune oli üldine ülemuste käsk, leida koht, kus oleks internet ja elekter. Kuna www.genomeweb.com on rahvusvahelise loetavusega sait ja uudiskirjavoog, siis torm New Yorgis ei ole piisav põhjus nädalaks sundpuhkust võtta, ja nii tulevad neil seal igal nädalapäeval uued uudiskirjad välja, nagu alati.

(Mis see Genomeweb siis endast täpsemalt kujutab, sellest saab parema ettekujutuse siis, kui Justini “Montreali deemoneid” lugeda, sealne biotehnoloogist ajakirjanik oma rahvusvahelise elustiiliga ja konverentsiga on realistlik pilt; mina ise sain  ka paremini pihta.)

Ka nende server www.genomeweb.com on kogu aeg üleval olnud, sest server asus ohtlikest tsoonidest eemal. Paljud USA serverid läksid Sandy ajal rivist välja.

Panin siia ka meediast leitud (juba üsna kuulsa) pildi, mis on tehtud kusagil seal Genowebi kontori lähistel, finantspiirkonnas.

 

Edasi, meie enda kunagised elukohad.

Absoluutselt kõik meie endised kodud on kahjustatud, sest me olime alati elanud vete lähistel. Port Jefferson Long islandil, siis Hoboken New Jerseys, ja muidugi eriti lõuna-New Yorgis ookeani kaldal asuv Rockaway Park, kõik vee all. Vaatasin pilte ja leidsin sellise,kus on näha maja, mida mäletasin. Käisin selle maja lähistel väikese Martaga jalutamas, aasta siis oli 2006 (“Minu Ameerika 2” raamatust või siitsamast blogist mäletate ehk, Rockaway Park ja Belle Harbor linnaosa…). See kant, kus 80 maja ära põles, Breezy Point, on seal väga lähedal, me käisime seal mänguväljakul ja ma harjutasin seal pisikeses kogukonnas autosõitu, parkimist. Nüüd pole siis neid maju enam olemas. Imelik.

Ma arvan, et ei tahagi enam mere ääres elada. Vähemalt osta sinna ei julgeks. Nii vähemalt tundub täna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.