USA presidendivalimistest

On teisipäeva varahommik. Täna valib USA endale (valijamehed, kes vormistavad) presidendi. “Minu Ameerika 3” aegu, 2008. aastal, kirjutasin siin blogis palju, aga nüüd on siinne keskkond unarusse jäänud. Käisin just ETV kutsel rääkimas “Vabariigi kodanikes”, see salvestati ette ja on eetris täna õhtul. Panen siia kirja veel mõtteid, sest sellises saates ei saa ju kõike öelda, st teoreetiliselt saaks, aga kui pole kogemust sõna kiirelt endale krabada, siis jääd hätta. (Naljakas, kuidas terve lapsepõlv õpetatakse meile, mismoodi vahele ei tohi rääkida, aga hiljem kulub vahelerääkimise oskus vägagi marjaks ära…  Saates osalemine oli mõnus kogemus, aga siiski, jah, tahaksin osata rääkida rohkem vahele.)

Hea küll, pool tundi on aega enne laste äratamist. (Ja Justin on meil üldse praegu Hiinas komandeeringus, nii et mina siin rindel üksina…) Tulistan teemasid, ja fragmentidest need jäägugi, terviku paneb igaüks ise kokku.

SÕDA

Saates räägib Hardo Pajula sellest, kuidas USA võib teoreetiliselt alustada sõda Hiina vastu ja on Lõuna-Hiina merre vägesid juurde paigutanud. Mind jäävad sellised teemad painama. Vabariiklase Mitt Romney sõnavõtte kuulates tundub, et tema meelest võikski üks sõda tõepoolest marjaks ära kuluda. Obamal olla aga liiga pehme välispoliitika?

Mis ma oskan öelda. Kogu südamest loodan, et piisavalt USA kodanikke on kogenud seda, mismoodi alustatud sõjad (Bushi administratsioon alustas sõdasid Afganistanis ja Iraanis) painavad nii emotsionaalselt kui finantsiliselt, ja USA loobub maailma korravalvuri rollist.  Ehk et valitakse “pehmema välispoliitika” esindaja Obama. Saan aru, et suur osa Eesti analüütikuid pigem soovib sõjaliselt kõva USAd, et see olla Eestile kasulikum. Intuitiivselt ma lihtsalt ei usu seda, ja võib ka olla, et ma vaatan kogu asja pigem maailmakodaniku ja pigem (pool)ameeriklasena.

MAJANDUS

Siinkohal olen mina sel arvamusel, et Obama sai endale üliväga kehvas seisus majanduse ja on seda tasapisi parandanud (natuke naljakas üldse mõelda, et üks mees, isegi kui ta on riigi tipus, on saanud ootuse “majandust parandada”). Vabariiklased heidavad ette paisunud võlgu, aga vaevalt, et selles olukorras teisiti saanuks. Ma ei ole majandusteadlane, aga mina olen aru saanud nii: omamaine autotööstus õnnestus Obamal päästa (tänu riigiabile, sisuliselt ka tänu võlgadele), muid suuri muudatusi teha ei saanudki, sest – nüüd kõlab nagu demokraatide kampaania, ma tean – sisuliselt töötas vabariiklaste jõud neli aastat talle otseselt vastu, mida iganes ta üritas teha.  Teisele poolele tundub olevat see põhimõtteline küsimus: mitte toetada ühtegi Obama initsiatiivi. Võibolla ongi see kahepartei süsteemi puhul normaalne?…

TOETAJAD

Romneyt toetav “teepartei” (rahvaliikumine Obama vastu, see oleks kõige lühidam-lihtsustatum sõnastus, kuigi jah liikumine oli ka varem olemas, 90ndatel loodud, konservatiivse maksupoliitika poolt)… see teepartei on suures osas meedia toodetud fenomen. Sama rahakott toetab teepartei ja konsvervatiivset meediat (Fox News, Washington Times, Wall Street Journal jne.

Pea 100% finantsliidritest toetavad Romneyt: nende taustaga inimene, palju kontakte ja ajab nende asju, “aitseb nende varandust”, nagu öeldakse. Samas, paar sõna selle ala kohta. Mu meelest on pangandusel väga kehv üldine maine pärast kriisi, varem usaldati panku ikka rohkem kui valitsust, nüüd enam kumbagi mitte. Üldse, vähe usku on praegu USAs! Mitte et Eestis rohkem oleks, aga USAs paistavad igasugused protsesid suurejoonelisemad. Mulle tundub, et USA on praegu segaduses, riik käib läbi “isikliku kriisi”, on kaotanud arusaama, kes ta on. Teate ju küll, nagu vahel mõni inimene ei tea enam, kes ta on, ja pöördub algallikate juurde, mõtleb: kes ma varem olin, kuhu ma minna tahan? Vabariiklastel on kindel kontrollaeg, unistus “vanast heast Regaani ajast” (räägitakse, vähemalt demokraatide hulgas, et tegelikult polnud see aeg nii hea midagi), demokraatidel on mu meelest tiksumas “vana heast Kennedy aeg” (nojah, vaid 3 aastat…). Aga kuhu see maa nüüd edasi peaks minema, kuidas saavutada tasakaal ja heaolu?

…Ok, ma tahtsin kirjutada, et kes toetab keda. Kui Romney taga on rahavõim, siis Obama taga muidugi pehme võim: Hollywood, õppejõud, kirjanikud… Aga ka töölisklassi toetus.

LÕHESTATUS

Ma olin “Minu Ameerika 3” raamatu lõpus ikka naiivne küll, lootes, et mingid kultuurisõjad seal riigis hakkavad läbi saama. Ei, ühe USA sees on kaks tugevalt eristunud riiki, “sinine” (demokraatlik) ja “punane” (vabariiklik) ja see ei lõppegi vist mitte kunagi. Iga valimise tagajärjel jääb umbes 45-50% riigi kodanikest end tundma pettunult, tõsiselt pahasena, et vastasleeri kandidaat võitis, ja polegi mingit võimalust, et tekiks kandidaat, kes ühendaks mõlemad pooled. Isegi mõte sellest on paras naerukoht. Peretraditsioonide järgi õpitakse “oma parteid” toetama lapsepõlves maast madalast, sellega käib muidugi kaasas ka teatud väärtuste pakett, näiteks vabariiklased on abordivastased ja rohkem sõja kui lahenduse pooldajad jms, aga lisaks väärtustele on ka lihtsalt see teadmine, kuhu sa kuulud. Keda sa ei salli, võib sageli ka öelda, et keda vihkad. Võrdleksin seda jalgpalli- või pesapallimeeskondade toetamisega, mis pärandatakse vanematelt lastele.

Ja samamoodi nagu tipp-spordis on ka siin: mingil uuel jõul on sisuliselt võimatu konkurentsi pääseda.  Olemasolevad kaks parteid on nii rikkad ja võimsad, et mingil kolmandal jõul pole lihtsalt võimalik tugevaks saada. Et tekiks kolmas (neljas, viies) arvestatav jõud, selleks pole vaja isegi mitte otseselt muuta seadusi, lihtsalt peaks olema kellegi väga palju raha ja meediat. Aga raha voolab nii, nagu ta voolab, meedia voolab nii, nagu voolab… (Fox News toetab tugevalt vabariiklasi, MSNBC demokraate ja CNN on erapooletu, aga see erapooliklus pole ära tasunud, nad on populaarsuselt kolmandal kohal, nn parteikanalite järel).

Kahju on tõdeda, et demokraadid näevad ka kohalikku roheparteid konkurentidena ega toeta neid. Kui Ralph Nader 2000 aastal kandideeris presidendiks rohepartei esindajana, saades umbes 10% toetust pollides, siis teda ei võetud TV presidendikandidaatide debattidesse! Jah, võid kandideerida küll ja toetust ka on, aga sind me üleriiklikku meediasse ei lase! Justin osales toona Naderi kampaanias ja on mulle selle otsusega tekkinud frutsratsiooni kirjeldanud. Ja üleüldse frustratsiooni, mis valitseb noore mõtleva ameeriklase peas, vaadates seda kindlalt paigas kaheparteisüsteemi-masinavärki…

Kui veel ajaloopõikega jätkata, siis üks süstemi raputaja (üritaja) oli multimiljonär Ross Perot, anno 1992, kes sai iseseisva kandidaadina lausa ca 20% häältest. Tal oli tohutult raha, mida ta oma kampaaniasse pumpas – ja kas ta siis tegelikult muutis midagi? Arvatakse, et tänu sellele läks vabariiklastel palju toetajahääli kaduma ja demokraadid ehk Clinton said valimisvõidu. Noored toetasid Perot´d väga, sest ta raputas süsteemi. Aga süsteem jäi pärast 1992 raputuskuuri ju tegelikult samaks…

PETTUMUS OBAMAS?

Numbrid näitavad, et on piisavalt palju neid inimesi, kes toetasid Obamat neli aastat tagasi ja enam mitte. Obama oli paljude jaoks messias, kes justkui pidi kõik halva kiirelt heaks muutma, ja inimesed tõesti uskusid seda, et üks mees teeb korda kõik varasema administratsiooni vead, teeb korda sõdadest ja üle käte lasted pankadest tekkinud võlakriisi jne…”Lubasid muutust, kus see on?”Selle krval kõlab realistlik hääl: ta sai päranduseks kohutava majanduse, nüüd hakkab see tasapisi muutuma paremaks.  Suured protsessid käivad  ikka aeglaselt.

Ma pooldan realistlikku häält, aga samas olen mina ka kuigivõrd pettunud. Nimelt tervishoiureform, nn Obama care: neli aastat tagasi Obama poolt maalitud pilt ei realiseerunud ja mina ei saa aru, miks. Kas tal tõesti ei olnud võimalik seda läbi suruda või lootis ta, et pooleteraline version rahuldab kedagi? Ta lubas neli aastat tagasi a) teha tervisekindlustuse kõigile kohustuslikuks, b) korraldada üleriiklikest rahadest fondi, kus saaks endale tervisekindlustust osta iga soovija, teisisõnu pidi tulema erakindlustusfirmade kõrvale riiklik kõigile avatud kindlustus.

Ja tulemus? Lubadus a) täideti, lubadust b) aga mitte. Samas võeti antud seadus vastu siis, kui Obamal (demokraatidel) oli kontroll mõlema koja üle (nad kaotasid selle 2010 mid term valimistel). Sealkohas oleks ma tahtnud Obamalt tugevamat kätt!
Justin küll ütles vastu, et terviskindlustusfirmad on nii rikkad ja võimsad organisatsioonid, ende lobby pole võimalik eirata. Ilmselt üsna realistlik seletus. Kahju. Kui seal taga oli Obamalt vastutulek nn teise poole jõududele, lootuses edaspidisele koostööle, siis võimalik, et ta tõmmati kotti. Nüüd on endiselt miljonid ilma tervisekindlustuseta (seda siis illegaalselt) ja rahul pole ikka keegi.

MITT ROMNEY

Olen temast kuigivõrd ka kirjutanud “Minu Ameerika 3” raamatus. Sündinud rikkasse perre, multimiljonär (samas kui Obama oli tagasihoidlikust keskklassi perest) ja ka ta isa osales 44 aastat tagasi vabariiklaste partei presidendikandidaadina poliitikas (eelvoorus), ja huvitav fakt, et Salt Lake olümpiamänge korraldades loobus mees oma palgast. Lugesin ka 4 aastat tagasi, et ta ta USA presidendina loobuks oma palgast, aga vaat hetkel guugeldades tundub, et ta on selle lubaduse unustanud, pole seda uuendanud.

Ja ta on mormoon. Mormooni usk lühidalt: imelik sekt, kus keelatud alhokol, kohv ja tee, see eest on mitmenaisepidamine fundamendalistidele lubatud. Neli aastat tagasi tundus sekti kuulumine olevat piisav faktor, et mitte pääseda tipp-poliitika tippu, aga enam mitte. Mormoone peetakse endiselt laiatarbemeedias imelikuks, aga sellest lihtsalt ei räägitagi Romneyga seoses, mitte erito. Tundub, et kahe kandidaadi kummaline taust tasakaalustab üksteist, nii et kumbki pool ei hakka seda teemat nokkima: kui hakata välja tooma, et Romney on mormoon, siis Obama on meil ju Barack Hussein Obama ja ta vanaisa oli moslem…

Nelja möödunud aasta jooksul oli minul aga tekkinud uus lemmik vabariiklaste parteis, mees, keda näiteks mu vennanaine Suzie andunult toetab.  Ron Paul. Temas on mõttejulgust, ta on oma liiniga –  Eesti reformierakonna ideloogiale sarnane, õhuke riik, libertaarlane… Aga tundub, et ta on liiga julge mees, ei lange täiesti kokku vabariikliku partei peasuundadega ega ole parteisõduri tüüpi. Viimasel vabariikliklaste parteikongressil ei saanud ta ametlikku pikka sõnavõttu ja see põhjustas parajat mullistust: miks?Nagu näete, tasalülitamine toimub ka suure kellavärgi sees.

TORM

Praeguseks on üsna selge, et sajandi tormist on võitnud Obama. Midagi väga hullu ju tegelikult ei juhtunud – pilvelõhkujad võnkusid, aga kokku ei kukkunud ükski, tuumajaamad pidasid kenasti vastu… Kui oleks mingi suurem jama olnud, siis oleks see võinud Obamale halvasti mõjuda. Praegu sai ta pigem presidendiks olemise (reklaami)eetriaega juurde, tõsi, paljud majapidamised olid ju ilma elektrita ega näinud seda non stop ülekannet kriisipresideni tegemistest…

Teisest küljest, USA valimissüsteem ja eelistustraditsioonid on ammu tekitanud olukorra, kus tegelikult on suur osa valimisi vaid  sümboolne, psühhoteraapia ja raharaiskamine, ja KES SAAB PRESIDENDIKS otsustatakse mõne üksiku osariigi poolt, kus aktiivseid valijaid vabariiklasi ja demokraate on pooleks. Ohio, Florida ja mõned veel. (Numbrid näitavad, et Ohio ja Florida on sel aastal kõige tasavägisemas seisus…) Ja: nendes osariikides jäi elekter üldiselt alles, rahval on võimalik kriisipresidendi tegutsemist jälgida.
Kõrvalepõige, me vist kõik mäletame, mismoodi 2005. a. Katriina orkaan (New Orleans) hävitas toonase presidendi Bushi mainet. Ta ei saanud kohe aru, kui tõsine asi on, siis polnud ta seal, siis tegi valesid otsuseid.

VALIMISPÄEV

Täna. Elekter pole pärast Sandyt siiani kõikjal taastatud, aga ilmselt on valimisjaoskondades vähemalt generaatorid. Valimised on seal meie jaoks üsna vanamoodne tegevus, olen käinud jaoskonnas kaasas kahel viimasel korral ja imestanud. Suur riik on aeglane muutuma ja e-valimistst isegi ei räägita eriti.

Kõigepealt juba see fakt iseenesest, et valida ei saa tegelikult mitte kõik inimesed, vaid need, kes on end varem valijaks registreerinud. (Inimesi värvatakse ostukeskustes jms poliitikute kampaaniameistrite poolt: “Kas te olete registreerinud valima?”) Tuleb täitsa ankeet, läbida nn red tape, et valijaks saada. Siis, valimispäeval tuleb paljudel seista füüsilises järjekorras, eriti hommikul ja õhtul, sest valimisteisipäev on tavaline tööpäev ja suur osa inimestest peab ju keset päeva tööl olema. Neli aastat tagasi tegin veel nalja, et tänu valimistele saab ka tavaline keskklassi valge ameeriklane teada, mis võib olla järjekord. (Tänase seisuga tean, et mu ämm ja äi seisid seal bensujärjekorras ja piimajärjekorras, Sandy-järgne reaalsus…)
Edasi, igal osariigil on valimiste vormistamisek erinevad paberid ja masinad. Nt 2000. aastal, kui Bush skandaaliga ja ülemkohtu otsusega presidendiks kuulutati, oli häda just kehvalt disanitud valimissedelites-augustusmasinates.
Omamoodi üllatus oli mulle omal ajal vaadata valimissedelit. Kas te arvate, et seal on presidendiks kandideerimas vaid vabariiklaste ja demokraatide kandidaat? Ei, tegelikult on neid seal rohkem, käib suuri summasid neelav mäng, mis mitte midagi ei tähenda ja meediasse ei jõua. Rohepartei, sotsialistid, libertaarlased… Neil olevat küll ka oma kampaaniad, aga üleriiklikult neid sisuliselt ei kajastata. Ma polnud neist nimedest kuulnudki. Mis neid motiveerib oma kampaaniasse raha panema? Edevus, liiga palju raha, missioonitunne? Naiivne usk, et mingil hetkel see jäik kaheparteisüsteem kuidagi lihtsalt ammendab end

8 AASTAT TAGASI, 4 AASTAT TAGASI…

Kaheksa aastat tagasi elasin USAs. Kui G.W. Bush valiti tagasi, siis meie sõpruskonnas oli ausalt öeldes tunne nagu matustel. Mitu tuttavat lubas emigreeruda ja mitu tuttavat ka tegid seda.

Neli aastat tagasi võitis Obama, sellest jäi mälestuseks oli eufooriline, pisarateni rõõm, mis tagantjärgi vaadates lausa naljakas. Aga eks see oli ka rõõm võimaluse üle maailma ajalugu nii lähedalt näha, sest üks, mis kindel, Obama oli ajalukku minev kandidaat, ja siis juba ajalugu muutev president. Rekordarv valijaid, rekord noori valijaid, reksordarv pisiannetajaid, ja muidugi see fakt, et ta on musta rassi esindaja.

Anno 2012. Mismoodi me seekordseid valimisi mäletama jääme?

PS. Illustreeriv pilt on teledebatist, pärit aadressilt http://www.businessinsider.com.

 

 

 

7 mõtet “USA presidendivalimistest

  1. Any

    Lõpuks ometi üks postituski, mis USA valimistest juttu teeb!

    Ma pean ütlema, et mõnikord on tore olla väike eestlane ja kuuluda riiki, mille valimised ei ole terve maailma suurendusklaasi all. Isiklikult, kui oleksin valija, valiksin Obamat. Nõustun, et ta sai presidendina väga karmi majandusaja ning on teinud väga palju, et USA majandusalasest kriisist välja tuua. Nagu Sa ka välja tõid, pole ta suutnud tervisekindlustuse lubadust ellu viia, ent kui ma õigesti mäletan, kas mitte ei läinud tema ettepanekud just vabariiklaste vastuseisu tõttu läbi? Viimase nädala uudistest on üsna kindlahäälselt läbi kostnud, et viimased kaks aastat oli USA poliitikas sisuliselt patiseis, kus president ja administratsioon olid ühest parteist (ja seega ühe visiooniga), Senat ja House aga olid valdavas enamuses (ehk siis otsustav enamus) vastasparteist.

    Romney (ja üldiselt vabariiklaste hetkeline kampaania) ei istu mulle, kuna (kuigi karmikäelise Venemaa-poliitika vastu pole mul midagi) ma kipun nõustuma arvamustega, et tema valituks osutumisel teeb USA oma ajaloosse suhtuvalt vähikäiku. Obama vähemalt näitab väljagi mingisugust ühildavust keskklassi ning vaestega, Romney seevastu on selgesõnaliselt välja öelnud, et tema toetab jõukamaid ning mittemaksumaksjad (keda ta väitis, on lausa üle 40%) on mõttetu inimklassi, keda nemad (s.o. vabariiklased) ei vaja.

    Lisaks sellele leian ma, et Romney ei oska või ei saa võtta seisukohta, vaesuse ning vaesusest tingitud vajaduspõhiste toetuste või meditsiini osas (mille toetajaks Obama on), kuna ta reaalselt ei tea, millega tegu on. Tema selja taga on “vana raha”, isegi ülikooli lõpetades (mil nad väidetavalt naisega makarone sõid ja tudengitena vaesed olid) elasid nad ju kallis majas ning omasid raha, mida paljud tol ajal noored elus näinudki polnud. Seega, Romney ei oska isegi ette kujutada olukorda, kus ollakse nii vaene, et eluisu on otsas või töötatakse 3 koha peal, et eluga toime tulla. Ta küll väidab, et tal on empaatiavõime, aga mina kahjuks ei näe seda.

    Veelgi enam: nii Romney kui üldiselt vabariiklaste kampaania (küll jah, ta ei ole oma kampaanias kaldunud padu-konservatismi poole) jätab palju soovida nais- ja homoseksuaalsete õiguste osas. Eriti marru ajaks (kui mina peaksin valima) asjaolu, et pannakse küsimuse all võimalus pereplaneerimiseks, abordiks, küsimus sellest kas vägistamine on näiteks eetiline ja kas keha tajub vägistamist (ja seega ka sellest tulenevat rasedust, mida keha justkui ignoreerima peaks vabariiklaste kandidaadi sõnul), aga ka küsimus gey-lesbian abieludest. Kuigi ma mõistan, et USA on kohati väga polariseeritud ning kohati ultra natsionalistlik/ konservatislik/ liberaalne/ kristlik, siis endiselt ei suuda ma aru saada, et kui USA’s on sõnavabadus, siis miks ei rakendata sedasama sõnavabadust (ning sellest tulenavat ka kohatist teovabadust) kõigile inimestele: miks näiteks Mari (kes on heteroseksuaal ja kristlane) ei aktsepteeri, et tema (mari) on abordivastane (sünnitab seega 6+ last kui soovib) ning geyabielude vastu (ja kuulutab seda avalikult kõikjal, valjult ning suurelt) VÕIB seda kõike välja öelda ning olla selline nagu tema tahab, aga näiteks Tom (gey ja proud of it) ei VÕI avalikult välja öelda, et tema on gey, toetab võimalust näiteks partnerlussuhet sõlmida (osariigitasandil) ning ei kuulu näiteks kirikusse? Ehk siis: miks üks osapool justkui võib oma veendumust kaitsta, ent teine mitte? Miks üks osapool leiab, et ta võib avalikult, meedias, VALIMISTEl, seda kuulutada ning selle moraalselt ja õiguslikult valeks nimetada, ent teine peab vaat et silmad häbi täis ennast peitma?

    Just selline käitumine mulle Romney ja tema Co puhul ei meeldi, silmakirjalikkus. Arvan, et juhul kui Romney & Co võitma peaks, siis hakkab tulema ridamisi muudatusi, mis osutuvad USA vähemusgruppidele kahjulikeks (alustuseks muidugi siis aborditeema Roe Wade ja selle keelustamine).

  2. ritsik

    Tänud põhjaliku ülevaate eest! Keda üksikisikuna (või vähemalt mis partei esindajat) sa Eesti poliitikas usaldaksid ja toetaksid, kui homme oleksid valimised?

  3. Eppppp Postituse autor

    Any, aitäh pika kommentaari eest. Ritsik, ma tõesti ei tea kindlalt, aga vist Sven Mikserit.

  4. tom

    Ei tundu mulle kumbki valik eriti hea, mis tuleneb ilmselt otseselt asjaolust, et valida vaid kahe variandi vahel. Obama puhul toob mulle külmavärinaid tema “paindlikkus” suhetes venelastega, mida tõestab Soulis kogemata salvestatud jutuajamine:

    President Obama: On all these issues, but particularly missile defense, this, this can be solved but it’s important for him to give me space.

    President Medvedev: Yeah, I understand. I understand your message about space. Space for you…

    President Obama: This is my last election. After my election I have more flexibility.

    President Medvedev: I understand. I will transmit this information to Vladimir.

    Ei tea kas olen paranoiline, aga taolises jutuajamises tundub Müncheni hõngu olevat.

    Romney tundub olevat liiga konservatiivne oma vaadete poolest. Samas ei usu, et sisulist vahet on kumb valitakse, USA jätkab niikuinii aeglast allakäiguteed ja mõjuvõimu kaotust. Kui eelmine oli USA sajand siis sel kerkib esile mõni teine suurvõim, tõenäoliselt Hiina, kui just ootamatuid suuri katastroofe ei juhtu.

    Julgen ennustada Obama võitu.

    Tom

  5. Eppppp

    Mina arvan ka, et oleme sisenenud Hiina sajandisse. USA on Hiinal välisvõlga pidi lõa otsas.
    Ja Hiina on tugev. Inimesed seal on tohutult suure töökoormusega harjunud ja neid on kasvatatud teadmisega, et tuleb veel veidi kannatada ja “algab meie ajastu”. Ma ise käisin Hiinas 1999 ja siis juba märkasin seda kohe, kuidas Hiina valmistub oma superrolliks ja kuidas see on neil identiteedis sees (oli ka hea teejuht, üks paremaid eestlastest Hiina-tundjaid Indrek Park).
    Arvatavasti hakkab Hiina rahavõim võtma vaikselt ka Euroopa firmasid üle. Hiina vabrikud ja omanikud tulevad, annavad eurooplastele tööd ja eurooplased on tänulikud. Nii on see juhtunud Indoneesias, hiljuti just lugesin, et umbes 90% sealsest ärist kuulub hiinlastele.
    Praegu on Justin Hiinas ja ütles, et on vapustatud sellest haardest, mis on sealsel biotehnoloogia tööstusel.( Justin on rahvsuvaheline biotehn. ajakirjanik), samuti sealsest töökusest.

    Ja muidugi loodan mina ka, et suuri kataklüsme ei tule, kui maailma võimukeskused muutuvad. Loodan.
    Kogu sellest eilsest veidi uimasevõitu saatest minu jaoks kõige huvitavam koht oli just see, kui Hardo Pajula rääkis sellest, mismoodi USA end Hiina suhtes sõjaliselt kindlustab, ette valmistab…
    Edasi on täielik spekulatsioon, aga ma arvan, et Venemaa fookus läheb ka pigem sinna Hiina poole ja Balti riigid pole Venemaale tulevikus eriti olulised. Isegi Euroopa Liit pole varsti enam oluline. Me näeme praegu Euroopa Liidu vaikset lagunemist ja ka Euroopa allakäiku, mitte ainult USA allakäiku.

    Mis sellesse Obama-Medevedevi dialoogi puutub, siis see tundub kõhe küll. See avatud mikrofoni räägitud konfidentsiaalne jutt oli ilmselt üks Obama suurim fopaasid ja (Obama-vastane) FoxNews lasi sel teemal pikalt. Ma olen seda kuulnud jah, et Obama nõrgmn koht võiks olla see, et ta ei oska ajada kõva poliitikat Venemaaga. Loodan muidugi parimat… ja ikkagi ma arvan, et paindlikkus on parem kui sõjad.

  6. Sirje Kiin

    See ei olnud mitte niivõrd Obama suur võit, vaid pigem vabariiklaste suur kaotus, kes elavad juba aastaid oma väljamõeldud valede mullis ega ole arvestanud USA objektiivsete, püsivate ja pöördumatute demograafiliste muutustega.

  7. Katrin

    Lühidalt tervishoiureformist.Kuigi Obama allkirjastas Affordable Care Act’i juba 2010,siis täielikult jõustub see alles 2014. Alates 1.jaanuarist 2014 peavad kindlustamata inimesed ostma endale tervisekindlustuse:kas individuaalplaani või oma tööandja kaudu.Kindlustusfirmad ei tohi küsida kellegi tervisliku seisundi kohta ega keelduda kellelegi kindlustust müümast.Kindlustuse omamine on kohustuslik kõigile ja kui inimene ei soovi omale kindlustust osta,peab maksma trahvi.See on 2014 aastal 95 dollarit või 1% sissetulekust.2015 ja 2016 on trahv juba suurem.Madalapalgalised kes ei jõua endale kindlustust osta,saavad abi riiklikest programmidest.Oletatavalt 32 miljonit ameeriklast hakkavad saama riigilt toetust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.