Lisandus tänasele Ekspressile

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause :). No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

 

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal.

Aga nüüd on maailm, õigemini siis nn esimene maailm, heaoluühiskondade liikmed, harjumuspäraselt väga liikuvad: puhkusreisid mitu korda aastas; komandeeringud; pausi(pool)aastad, kui kolitakse veidikeseks mujale elama; segaabielud, tänu millele tuleb kahe maa vahet sõita ja elukohti nende kahe vahet vahetada…

See on mu meelest üks oluline taust, miks inimesi huvitab muu maailm ja miks on selliste raamatute vastu huvi. Esiteks on olemas reisisoovituste raamatud (nn Lonely planet, nagu neid üldnimena kutsutakse), aga samas saab värskeid reisisoovitusi ja fakte ka internetist kiirelt endale kompileerida. Teiseks on aga reisiraamatute pehmem pool, kogemuslik, subjektiivne, kus puudutatakse memuaristika žanri, omaelulookirjandust… Seda asendab internet vähem. Ja selle tarbijaskond on nii reaalsed reisijad kui ka tugitoolireisijad. Eesti tingimustes siis näiteks vaesed pensionärid, kes teavad, kuidas maailm on avanenud, vahendite puudusel nad ise reisida või ajutiselt mujale kolida ei saa, aga saavad seda tänu kogemusraamatutele
Oluline taust, mida veel olen märganud: teles läks moodi reality TV, minu meelest veidi enne seda või umbes samal ajal, kui raamatutena läksid moodi “tõesti sündinud kogemuslood”.
Nende raamatute puhul on raske tõmmata piiri, kus on reportaazh, kus on memuaar ja kus on reisisoovitused. Meie oma “minu”-sarjas püüamegi neid kolme kombineerida, vahel on rohkem ühele poole kaldu, vahel teisele poole.

Samamoodi on raske tõmmata piiri, kus on ilukirjandus ja kus on elukirjandus. (Kuigi vana kooli kirjanikud kindlasti tahaks seda joont tõmmata :).

Ja samamoodi on raske tõmmata piiri, kus lõppeb “reis” ja kus algab kusagil “elamine”. Kas “minu”-sari on üldse reisikirjandus, kui enamik autoreid on oma kirjeldataval maal siiski vähemalt paar aastat elanud? Üks arvustaja nimetas seda hoopis sõnaga “kohakirjandus”.

Nii et selline segane seis, kus raske piiritleda, mis see üldse on, millest me räägime.

 

2) Tihkan võrrelda su panust planeedi erinevate nurkade eestlastele
tutvustamisel võrrelda Kreutzwaldi “Ma-ilm ja mõnda” sarjaga.
Mitu
tükki on “Minu”-raamatuid nüüdseks ilmunud või mis võiks tiraaž umbes
olla? Ja kui palju neid veel üldse tulla saab, kas nii palju, nagu
riike maailmas?

 

Meie sarja on uuritud ka ülikoolis, tehtud antropoloogia doktoritööks ja olen üldse antropoloogidelt-etnoloogidelt toetussõnu saanud. Kujutan ette, et on kaks põhjust kiita saada: me fikseerime maailma, nagu see on, eestlaste pilgu läbi; ja me kasvatame eestlastes tolerantsi, tutvustades talle maailma.

 

Vastus küsimusele. Oleneb, millal sa oma Ekspressi loo avaldad, uus raamat sarjas ilmub meil kord kuus. Ja praegu, oktoobris 2012 on ilmunud 51 raamatut, novembris ilmub nr 52. Lepingud ja eelkokkulepped on nii kaugel, et 100 on sisuliselt käes. Kunagi arvasin, et teemegi 100 raamatut, aga nüüd arvan, et teeme kauem. Üritame üllatada, leida uusi nurki, nii et mitte ainult konkreetne keskkond poleks kordumatu, vaid ka kogu see kaante vahele pandud kogemus oleks midagi uut. Oktoobris ilmus “Minu Albaania”, mis räägib õnnetu abielu loo, moslemite külla kolinud eesti naine jäi perevägivalla ohvriks ja pääses vaevu eluga. Novembris tuleb “Minu Bangkok”, kus tegevus toimub vanglaseinte vahel, minajutustajaks on vahele jäänud narkokuller. (Kui nüüd mõtlema hakata, siis mõlema raamatu puhul on tegevus suures osas nelja seina vahel ja vabatahtlikke valikuid on seal väga vähe. Kas need on reisiraamatud? Kogemusraamatud kindlasti.)

3) Petrone Print on käivitanud reisiromaanide sarja – välismaa-kogemus
nihkub neis taustaks, keskkonnaks. Oled nõus, et see ongi loomulik
areng, et lõpuks peakski välismaa eestlaste jaoks loomulik taust
olema?

Reisiromaani sarjas püüame anda sellesama eelkirjeldatud tausta (liikuva maailma) baasil mingisugust ilukirjanduslikku kogemust, ses suhtes on mängumaa lai. Sa, Vahur, võid ka ise sinna proovima tulla :). Viimane selle sarja raamat on Justin Petrone “Montréali deemonid”. Teos, mis annab hea tunnetuse sellest, mis linn on Montréal ja üldse prantsuskeelne Kanada, aga samas on seal täiesti oma lugu, mida mina julgen haarde poolest küll ilukirjanduseks nimetada.

 

Su küsimusele ei oskagi vastata. Mis on eestlase loomulik taust?… Selleks taustaks võiks olla Eesti, mis on läbi pikitud kosmopoliitsete kogemustega, millest üht-teist arendavat juurde õpitud.

4) Esimene eestikeelne reisiraamat oli teadupärast “Kalevipoeg”:) Kui
kaua reisikirjandus, olgu siis päris reisikirjelduse või
reisiromaanina, üldse veel aktuaalne on? Maailm läheb ju tänu
info-kommunikatsioonitehnoloogiale aina ühtlasemaks, kauge lähedaseks?

 

Hea mõte “Kalevipoja” kohta.

Minu meelest tänu sellele nn globaalse küla efektile inimesi just huvitavadki need kauged-lähedased kohad, infotehnoloogia areng ei vähenda uudishimu muu ilma suhtes, pigem tekitab seda juurde.

5) Kosmoseavarused ju veel ei avane… Millal publik reisimise-teemast
üldse tüdib? Või kas?

Minu arvamus on, et publik ei tüdine reisimisest ja kohakirjandusest. Hoopis mingil hetkel tuleb selline majandus- või muu kriis, kus meie võimalused jäävad  kasinaks ja me ei saa enam reisida ja jääme meenutama neid dekadentlikke kümnendeid, kus suur osa rahvast aina liikus. Siis asume jälle reaalselt rohkem raamatuid lugema :).

 

 

PS. Vahur, kopin siia lõppu ka katkendi oma esseest, mis kunagi kirjutasin Vilde-muuseumi reisiteemalise kogumiku jaoks. Siin on paar mõtet, mis ka selle teemaga haakub:

“Sotsiaalne kirjandus”
Nii, nagu tänapäeval on meil sotsiaalne, ühe keskuseta meedia, samamoodi on olemas kirjandus, mis tuleb altpoolt. Meile kõigile on tänu internetile antud võimalus olla loojaks ja leida enda lugejaskond, ja seesama demokraatiliku kirjanduse fenomen on jõudnud ka paberile-kaantevahele.  Blogide ja sedasorti raamatute seos on ju ilmne, ning minu meelest pole siin midagi häbeneda. Küllap enamik neist autoritest jääbki ühe või kahe raamatu autoriks. Mulle meeldis, mismoodi sõnastas “Minu Soome” autor, meediaprofessor Kaja Tampere: “Igas inimeses on väike klassik peidus, raamatu kirjutamisega me proovime seda endas üles otsida.”

Minu kui kirjastaja meelest ei ole meie raamatusarja ambitsioon mitte kirjanduslik, vaid etnoloogiline-sotsioloogiline: maailma erinevate külgede pealt ja kihtide haaval tõetruult lugejateni tuua. Kui sellega kaasneb ka kohati kirjanduslikke kirkushetki – ehk Kaja Tampere sõnu edasi väänates, kui autoril õnnestub enese sees kirjandusklassik üles leida – siis on see ülimalt hea lisaboonus, aga igast sarja raamatust seda ei pruugi leida. Ja just nõndamoodi meie lugejad neid raamatuid näivad võtvatki: meile andestatakse rohkem kui päriskirjanikele, sest me pakume midagi muud: siiralt päris iseenda maailma. (Ainus, mida me raamatutes oleme vahel muutnud, on mõne tegelase nimed.)

Antropoloogilise ambitsiooniga

Kas “Minu”-sarjast saab klassika? Ma loodan, et aja kulg lisab sellele sarjale väärtust juurde: kunagi saavad meie järeltulijad lugeda, missugune paistis maailm eestlastele 2000ndate alguses. Seda nii erinevate maailma maade mõttes kui ka elustiilide ja väärtushinnangute mõttes. Kui me valime-otsime “Minu”-sarja uusi auitoreid, siis üritame leida erinevaid tüüpe, erinevaid lugusid – nii et iga raamat avaks meile mitte ainult uue koha, vaid ka lõigu ühest inimtüübist ja maailmale lähenemise viisist. Olen väga rahul, et meilt on tulemas näiteks sõduriraamat “Minu Haiti” või et meilt on juba ilmunud feministi maailma tutvustav “Minu Hispaania”. Kirjastuse köögipoolelt vaadates on kõik need raamatud ja tegijad omavahel mingitmoodi seotud: näiteks Itaalia ja Soome autorid on mõlemad akadeemilis elu argipäeva avavad, Kolumbia ja Argentina autorid on mõlemad vabatahtlikuna võõral maale tööle läinud, samamoodi Horvaatia, ja Horvaatia ning Itaalia autorid on mõlemad omakorda “välismaalasega abiellunud naise” lugu edasi andmas. Ja nii edasi. Hetkel otsin ma näiteks laevakoka või meremehe lugu, küll oleks tore selle looga märgistada mõni maailma veekogu.

Paljud neist raamatutest peaks suurendama lugejate sisemist tolerantsust, sest samastumise läbi hakkavad nad paremini mõistma. “Minu Eesti” räägib ühest inimrühmast, kes on Eestis (eriti meeste seas) naeruvääristatud: välismaa mees, kes on meie naisega abiellunud. “Minu Maroko” näitab seda, mismoodi otsib tõde religioosse hingega inimene ja mismoodi hakkab ta muslemina maailma nägema. “Minu Kanada” räägib väliseestlastest, keda ju samamoodi pigem karikatuurina koheldakse nn kodueestlaste seas. “Minu Ibiza” annab võimaluse vaadata sellise naise hinge, kes oma lapse jättis vanemate sugulaste juurde maha, et saaks minna armastuse saarele tasakaalu otsima. Sa loed, ja sa mõistad, miks… Näiteid võib veel edasi tuua, aga tegelikult ei olegi sel mõtet: enamiku edastatud kogemuste (kunsti ja kirjanduse) puhul käib ikka  kaasas seesama samastumine, mõistmine ja integreerumine.

 

Globaalne küla

“Minu”-sari ei oleks sel kujul saanud sündida, kui meil ei oleks lahtist maailma. Meil on seljakotirändurid, õpilas- ja üliõpilasvahetused

Nii sagedaste segaabielude ja massiturismi (sealhulgas vabatahtlike-turismi ja seljakotirändamise) aeg on üsna värske. Loomulikult on kirjanikud-kunstnikud alati reisinud ja maailmas kas isoleeritud eksootilisi kohti või vastupidi, säravaid metropole elukohtadeks otsinud. Aga meie, nagu juba öeldud, ei räägi vaid kirjanikest ja kunstidest. Me räägime rahvast ja fikseerime seda, mida on näga igas perekonnas ja igas külas: maailm on avatud, maailm liigub rohkem kui varem.

Ma mõtlesin selle üle, kui USA-s elades kuus aastat tagasi sattusin lugema raamatupoes riiulit, mis oli jätkuks reisirkijadele. Need ei olnud reisikirjad, need olid elukirjad läbi erinevate maade. Seal olid kahepaikse kirjaniku Bill Brysoni kogemused Ameerika-elust ja Inglismaa-elust (“Notes from the Big Country” jt), seal oli Pariisi kolinud austraallanna Sarah Turnbulli kogemusraamat (“Almost French”), tänu millele olen minagi justkui koos Sarah’ga Pariisis käinud ja koos Billiga Uus-Inglismaal elanud. Selline klogemusraamatute trend oli USAs sel hetkel juba alanud, Eestyisse see veel jõudnud polnud. Umbes samal ajal sain ma oma “Minu Ameeerika” esimesed peatükid niisugusesse seisu, et saatsin need kahele tuttavale Eesti kirjastusele. Mõlemad vastasid julgustavalt, aga soovitasid pigem midagi muud kirjutada. “Sa kirjutad ju hästi, aga see zanr on imelik,” kirjutas üks mulle. “See pole ju päris reisiraamat, see pole probleemraamat, kui sa kirjutad lapsega lõbustuspargis käimisest ja muust igapäevaelust…”
Mina aga uskusin, et globaalses külas tahetakse lugeda teiste kogemusi ja pole sugugi vaja kirjutada lugejatele vaid niiöelda giidijuttu. Just igapäevaelu pisiasjadest paistab antud rahva ja koha kultuur. Võisin hiljem end õnnitleda, et ma endale kindlaks jäin ja kahe kirjastuse eitava reaktsiooni peale oma usku nurka ei visanud.

Globaalsest külast veel. Muidugi on maailm alati lahti olnud (nagu Viivi Luik on öelnud: maailm on alati lahti, maailm ei saagi kinni olla), ta on lihtsalt erinevat viisi meile avatud, võibolla kunagi muutub maailm taas lokaalsemaks (kui näiteks nafta otsa saab) ja meile jääb vaid mälestus neist dekadentlikest kümnenditest, kus kõik kõikjale kolisid ja kultuurikofliktidega maadlesid. Ma loodan, et saame oma sarjas kõik need tänapäeva eestlaste/maailmakodanike voolusuunad ära kaardistada ja raamatuteks teha, aga eriti ahvatlevad mind sarja planeerides  sellised kohad, kust maailm tundub vähem “lahtine” olevat. Väga igatsen leida näiteks kellegi kogemuslugu Albaaniast – üks äraunustatud maa siinsamas Euroopas.

 

PPS. Essee on vananenud, sest Albaania raamat ongi nüüd tehtud, leidsin ühe foorumi kaudu huvitava loo… tervitab, Epp

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.