Arhiiv kuude lõikes: detsember 2012

“Kingi endale raamat”

Tahtsin juhtida tähelepanu, et meie kirjastuses on iga aasta lõpus kombeks olnud arvusta-raamatut-ja-kingi-endale-raamat kampaania, siin saab sellest lugeda. Kas te teate, kuidas autorid (enamik autoreod, kindlasti on erandeid) januneb tagasiside järgi. Kinkige neile üks arvustus?

Ja ma ise annan lubaduse, alustada enda sügistalvise lugemise ülevaadet, alates tänasest. Järgmisest postitusest :).

“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Loe edasi “Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 2

Tahtsin rääkida tänulikkusest, aga ei oskagi sellest suurt midagi rääkida.

Olen tänulik, et mul on õnnestunud Viljandi waldorfkoolis kuulata ühe tänavuse “aasta õpetaja” Heli Kudu loenguid aastaaegade ja inimese loomuse rütmidest. Ja olen tänulik, et need minus nii palju mõtteid on tekitanud.

Üks neist ta lausetest oligi just see, mismoodi talvisel pööriajal peaks tekkima kõigepealt rahu hinge, sellest rahust saab tekkida rõõm ning tänulikkus – ja niisuguses hingeseisundis ongi aeg teha kinke. Mitte vastupidi!

Nii olengi ma seda rahu otsides liikunud vaikse rõõmu ja tänulikkuse poole. Mul on kõik parajalt hästi. Ja ma tahaks teid selle eest emmata.

Ja teate. See tuntud näoks olemine on nii imelik. “Petrone”, sellest on saanud bränd. Just nagu Walt Disney. Ajakiri võib solvuda, kui ma ütlen, et ei soovi kaaneloos esineda. Ja mulle võib koju tulla telemeeskond, kes lindistab “kogu tõde”, nii et ma tunnetan, kuidas see tõde käte vahel kuidagi kahtlaselt pudiks muutub. Mitte kellegi süül, lihtsalt meedia ongi selline. Isegi blogimeedia.

Kas see olen ikka mina, keda te näete?

Mul on ülimalt suur vajadus olla aus. Ja ma tunnen, et see, mis jõuab meediasse, ei ole kunagi päris aus. (Jälle üks suur sõna, ausus, millest tahaks rääkida, aga ei oska.) Need on mingid virvendused, mis muutuvad niipea, kui nad liikuma hakkavad. Ma ei taha valetada, aga kui ma suhtlen, siis info alati muutub selliseks natuke-valeks. Mis see on? Kas teistmoodi ei saagi suhelda?

Need suured tõed, mille poole ma liigun, on tegelikult väga lihtsad. Näiteks: “Sul tuleb ära anda suur osa enda asju, et õnnelikuks saada.” Seda ütles mulle juba Dima aašramis kaksteist aastat tagasi. Ma saan iga jõuluajaga paremini aru, mida ta mõtles.

…ja need lihtsad mõtted, kui need siis välja sõnada, kipuvad kõlama nii õõnsalt!

Kas teie usute, et asjade ära andmine teeb õnnelikuks?

Minu lapsed näiteks ei usu. Isegi seda on neile raske selgeks teha, et lihtsalt väike kinkimine teeb õnnelikuks. Ma ei teagi, kas neile on sellest midagi head, kui nad näevad, et nende ema seda teeb. Kas kunagi jõuab tehtud teo mälestus kohale?

Tulen tagasi selle esimese märksõna juurde. Tänulikkus. Lugesin hiljuti ühte uuringut – ka uuringud näitavad, et inimesed, kes suudavad oma tänu sõnastada-väljendada, on õnnelikumad. Lõppu ka raamatusoovitus (siin ka see uuring sees) – kui teil on plaanis lugeda ühte inglisekeelset psühholoogiaraamatut, siis raudselt seda: “Nurture Shock”.

…Vaat selline melanhoolsevõitu lugu täna. Aasta pimedaim aeg hakkab kätte jõudma. See on aeg enese sisse minekuks, et sealt valgust leida… ja teistega jagada.

“Anna hambad” kohtumised lastega

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1

Jõuluaeg toob vist rohkem välja inimeste ebavõrdsuse? Jõuludega seostub stress ja nukrus. Teised saavad (endale lubada) rohkem kingitusi? Teistel on suuremad pered ümber?

Ma olen üritanud oma peres ajada aastaid seda liini, et meil oleks vähem kingitusi, et me keskenduksime pigem iseendale ja nö sisemise valguse ajale.

“Meil Ameerikas väikseid ja ühekaupa kinke jõuluks ei tehta,” on mulle Justini ema otsekoheselt öelnud.  Tulen selle teema juurde veel tagasi, aga praegu kirjutan siis Eestist ja heategevusest.

(Kui keegi lugejatest teab mõnda saiti, mis konkreetselt lihtsalt läbiviidavale heategevusele on pühendunud, siis võiks selle siia kommentaariumisse lisada?)

Mulle soovitati seda lehekülge: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu. Soovitan seda edasi teile. Igaühel on siin võimalik valida välja maakond ja üks konkreetne turva- või asenduskodus (vana nimega lastekodus) elav laps, kelle jõulusoov täide viia. Muide, jäin neid soove sirvima. Ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi pettunud, või siiski? Püss, arvutirool, arvutimäng – aga need on konkreetsete laste konkreetsed unistused. Mõelda, mis tunne jõuluvanal võib olla (kui ta tegelikult olemas on? :)), saades kirja, kus poiss tahab püssi? Aga see selleks. Fotoaparaadi küsimine on minu jaoks normaalsem. Teen siin mõnele fotoaparaadi küsijale jõuluvana. Sellise asja kingiksin ka oma lapsele (püssi ja arvutimängu mitte).

Kellel vähegi võimalik, kinkige ka! Mõelda, et iga rea taga on konkreetne laps, kes loodab, et ta soov täide läheb. Nii paljud on veel ilma! Kui ma õigesti aru saan, siis need, kelle soovi netipõhised klikijõuluvanad ei täida, need jäävadki ilma… No kommi loodetavasti ikka saavad. Loe edasi Kingitustest, heategevusest, jõuludest, vol 1