Arhiiv kuude lõikes: september 2013

Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Jätkan ülevaadet viimase kahe aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest, mille tegin ajakirja “Pere ja Kodu” palvel, see lugu ilmus lühendatud kujul ajakirja augustinumbris.

R139866EESTI LAPSEPÕLVELOOD

Meie raamaturiiulid on kirevalt täis rahvusvahelist tõlketoodangut, aga kusagil siin on olemas ka see meie oma Eesti, see, mis õpetab lastele just selle maa kohta, kus nad kasvavad, võibolla vaid veidi teise nurga alt ja teisest ajastust, kui nad ise kogenud on.

Evelin Mikkeri “Epu” räägib ühe tüdruku ja tema venna pahandustest. Küll andsid nad oinale šokolaadi, küll pani vennas õe kakao-hernesuppi sööma või jättis ta õunapuu otsa pea alaspidi rippuma… See autor teab kirjutamise kõige olulisemat reeglit: lugeja soovib, et midagi juhtuks. Kahju vaid, et raamat on välja antud autori oma jõul ja ilma toimetajata. Mõni lugu jääb justkui poolikuks (kuidas jänku oma jalalahasega hakkama saab?), aga mis veel häirivam: kõik raamatu tsitaatid on üksteise otsas, ilma taandridadeta, ja lugedes ei saa alati kohe aru, kes uut juttu alustab. Seepärast sobibki see raamat küll vanemate poolt ettelugemiseks, aga algajale iselugejale jäävad need ligipääsmatud tekstiseinad paraku liiga raskeks. Loe edasi Mida meie pere põnnid loevad? 2. osa

Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Ja siin on kolmas osa minu loosarjast, see ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” septembrinumbris. 

Kuidas saada last lugema? Kuulamisharjumus ja raamatute passiivne armastamine on temasse külvatud juba esimesest eluaastast, aga nüüd on ta veninud pikaks ja käib juba koolis, tähti tunneb ammu, aga näed, ikka ta veel kardab täiesti üksi kahe kaane vahele astuda.

Muidugi, tänapäeva lapse maailmas ongi nii palju muid ahvatlusi, millega vana armas raamat peab konkureerima. Võibolla peakski neid kõigepealt silma alt ära peitma? Kõik need nutifonid ja muud ekraanid vait lülitama?…

Ja siis on raamat. See ei tohiks olla liiga paks ega liiga tiheda kirjaga. See peaks algama ja kulgema haaravalt, kuni ongi viimane lehekülg käes, ja ta on uhkelt rõõmus: “Ma lugesin selle raamatu läbi! ISE!”

Siinkohal on väike ülevaade minu ja mu 9aastase tütre Marta saagist: otsisime häid iselugejate-raamatuid Eesti kirjastuste viimase aja toodangust.

R142059ÜHE ÄPARDI PÄEVIK

Selles sarjas on oma võlu, mis üle ilma sadu tuhandeid lapsi ära teinud. Ameerika autor Jeff Kinney on arvutimängu- ja koomiksitaustaga, küllap see põhjendab, miks ta suudab nii hästi kaasaegsete lastega kontakti saada.

“See polegi nagu päris raamat,” ütles Marta, kui ta esimese sarja teose lugeda võttis, täiesti isesesisvalt seda poes endale välja valides. Jah, terve see nn äpardi päevik on kritseldatud justkui-lapsekäega pilte, ning ka trükifont on justkui-käekiri. Ja muidugi väga oluline on autori hääl: iseenda jaoks oma lugusid ausalt kirja panev veidi tobe ja väga arusaadava maailmaga vinniline eelteismeline. Autentsuse illusioon on tõesti lausa uskumatult suur, nagu oleksidki teiselt päeviku pihta pannud ning oled niimoodi poolkogemata sattunud tema ellu. Äpard on muide keskmine laps, nii et tal on probleeme nii suurema kui väiksema vennaga, ja muidugi ema-isa ja sõpradega… Üks päevik sai läbi ja meie Marta nõudis uut. Raamatusõltuvusega oli ametlikult algust tehtud, võisin ma rahulolevalt nentida. Loe edasi Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Mida meie pere põnnid loevad? 1. osa

Panen siia üles oma kolmeosalise lugude sarja, mille tellis ajakiri Pere ja Kodu, see ongi ilmunud juuli-, augusti- ja septembrinumbris sel aastal, panen siia lugude pikemad variandid. Ajapuudusel ei hakka raamatutele linke alla lisama, aga need leiab lihtsa otsinguga kiirelt.

MIDA MEIE PERE LOEB?

Epp Petrone koos oma tütarde Marta (9), Anna (5) ja Mariaga (1,5) teeb isikliku ülevaate viimase kahe aasta jooksul ilmunud ettelugemiseks sobilikest raamatutest.

 

R132136_350x283LÜHIDAD JA NUNNUD

Meie pere üks lemmikuid uute raamatute hulgas on Aino Perviku “Rändav kassiemme”. See on hea näide lihtsast armsast loost. Rändaval emakassil pole kodu, aga pojad hakkavad sündima, ja nii leiab ta tühja kurepesa… Aga siis läheb ilm kehvaks ja kassiemme tirib hammaste vahel kõik neli pojakest maapinnale, nad jooksevad läbi saju silla alla ja soojendavad seal end üksteise käigus. Hommikul tuleb päike välja pere asutab end rändama… Kõik. Milline imeline lugu, mida mul kõik eri vanuses lapsed uuesti tahavad kuulata. Nagu mantra elu sünnile, seiklustele ja turvalisusele. Ma loodan, et sellest kassiperest tuleb raamatuid juurde!

Ka teine nunnuraamat on kassi(de)st. Kuulsa Eesti päritolu kunstniku Ilona Wiklandi piltidega ning ka tema enda tekstiga lugu “Kullake” räägib tüdrukust, kelle kass jääb auto alla ja sureb. Teksti on raamatu peale kokku näpuotsatäis, aga igal sõnal on kaal. Ma arvan, et see on vajalik raamat, sest lastele mõeldud tekstides kipub surm olema tabuteema. Ka meie pere kaotas hiljuti lemmiklooma ja võibolla just sellepärast sai sellest raamatust verstapost: meie keskmine hakkas lugema kirjatähti, sest ta tahtis seda lugu kümme korda järjest ise üle lugeda ja läbi elada… Nii et omamoodi leinaga leppimise raamat võib see samuti olla, pealegi on lool õnnelik, edasiminev lõpp.

Loe edasi Mida meie pere põnnid loevad? 1. osa