Mida meie pere põnnid loevad? 1. osa

Panen siia üles oma kolmeosalise lugude sarja, mille tellis ajakiri Pere ja Kodu, see ongi ilmunud juuli-, augusti- ja septembrinumbris sel aastal, panen siia lugude pikemad variandid. Ajapuudusel ei hakka raamatutele linke alla lisama, aga need leiab lihtsa otsinguga kiirelt.

MIDA MEIE PERE LOEB?

Epp Petrone koos oma tütarde Marta (9), Anna (5) ja Mariaga (1,5) teeb isikliku ülevaate viimase kahe aasta jooksul ilmunud ettelugemiseks sobilikest raamatutest.

 

R132136_350x283LÜHIDAD JA NUNNUD

Meie pere üks lemmikuid uute raamatute hulgas on Aino Perviku “Rändav kassiemme”. See on hea näide lihtsast armsast loost. Rändaval emakassil pole kodu, aga pojad hakkavad sündima, ja nii leiab ta tühja kurepesa… Aga siis läheb ilm kehvaks ja kassiemme tirib hammaste vahel kõik neli pojakest maapinnale, nad jooksevad läbi saju silla alla ja soojendavad seal end üksteise käigus. Hommikul tuleb päike välja pere asutab end rändama… Kõik. Milline imeline lugu, mida mul kõik eri vanuses lapsed uuesti tahavad kuulata. Nagu mantra elu sünnile, seiklustele ja turvalisusele. Ma loodan, et sellest kassiperest tuleb raamatuid juurde!

Ka teine nunnuraamat on kassi(de)st. Kuulsa Eesti päritolu kunstniku Ilona Wiklandi piltidega ning ka tema enda tekstiga lugu “Kullake” räägib tüdrukust, kelle kass jääb auto alla ja sureb. Teksti on raamatu peale kokku näpuotsatäis, aga igal sõnal on kaal. Ma arvan, et see on vajalik raamat, sest lastele mõeldud tekstides kipub surm olema tabuteema. Ka meie pere kaotas hiljuti lemmiklooma ja võibolla just sellepärast sai sellest raamatust verstapost: meie keskmine hakkas lugema kirjatähti, sest ta tahtis seda lugu kümme korda järjest ise üle lugeda ja läbi elada… Nii et omamoodi leinaga leppimise raamat võib see samuti olla, pealegi on lool õnnelik, edasiminev lõpp.

 

80e1182757eb6cef130fcb24c019fae7HEAD ROOTSI PAARID

Mäletan, kuidas ma nende tegelastega tuttavaks sain, keegi tuttav ütles: “Meil on kodus ettelugemiseks Pettson ja Findus ja Pettson ja Findus ja siis tuleb tükk tühja maad…” Võtsin raamatud seetõttu kätte teatud ülereklaami-eelarvamusega, aga sisse vaadates muutusin relvituks. Millised lahedad elusad karakterid! Vanapapi Pettson, kes on vahel torssis ja alati hajameelne ja kes naabrite meelest on lihtsalt totakas,  tema kass Findus, kes on läbematu ja tahab kõike proovda, ning muidugi need kambaga kõikjal asjatavad kanad. Maailm nende ümber on “vana hea”: peenramaa, rootsipunased majakesed metsa ja järve ääres, pööning ja kelder… Natuke tolmune ja armastust täis. Sven Nordquist on multitalent: kuivõrd head killud on nii ta tekstis kui ka joonistustes.

Kui te pole lugenud ühtegi Petsoni-Finduse raamatut, siis algatuseks soovitame selle sarja kõige esimest, mis just eelmisel aastal eesti keeles uustrüki sai: “Kuidas väike Findus kaotsi läks”.

Sven Nordqvisti kunstnikusulega aga jätkame, kirjutajateks Jujja (ja Tomas) Wieslander. “Mamma Muu ja Vares”! See on teine äge paar, kellest on sari saanud: suurte tissidega kohmakas, aga väga novaatorliku meelelaadiga lehm, kes tahab õppida näiteks rattaga sõitma ja laste liumäel liuglema, ning tema sõber Lehv-lehv-lehv Vares, kes on konservatiisem ja põeb asjade pärast, aga kui keegi ei näe, siis sõidab heameelega Lehma rattaga kaasa ja kõlistab kella. Lapsed oskavad seda karakterihuumorit hinnata, ettelugeja samuti.

 

amelia soovib koera - kaasVAJA PALJU PILTE

Meie peres on igatahes nii, et vahel on vaja paljude piltidega raamatut: kui üks laps korraga on sulle külje alla pugenud ja tal on ruumi-mahti koos sinuga pilte uurida. Siis on hea võtta näiteks inglaste “Amelia soovib koera”, üks igavene laste probleemteema, eks ikka see tahan-looma… Rütmiline tekstistruktuur ja palju pilte. Ja pealegi lõpp, kus selgub, kui nutikas on Amelia!

Konkurentsitu “palju-pilte”-raamat on soomlase Mauri Kunnase “Ööaeg”, samasuguse ülesehitusega nagu teisedki Kunnase raamatud: suured detailirikkad pildid, kus veidike seletusteksti ja mõned humoorikad minilood. Tegevus toimub ühe öö jooksul ja väike lugeja saab teada, mis juhtub maailmas sel ajal, kui ta tavaliselt magab.

Omamoodi pildimaailm on “Teedu ja Peedu” sari, samuti soomlaste oma, möödunud aastal ilmus nendelt “…imelik uneraamat”. Tavalistest lasteasjadest on siin räägitud rõhutatult täiskasvanute teaduslikus keeles, mis põnnidele vägagi meele järgi: “Magama mineva isiku uinumist võib kiirendada mitmesuguste uinumisviisidega” ja muud sellised killukesed, kõrval koomiksilaadsed üleannetud pildid.

Soomest on tõlgitud ka “Tikumäe tall”, paljude laste unistus, ratsahobuste maailm. Lihtsa loo juures on väga palju pilte, oskussõnadega varustatud. Laps, kes tahab minna ratsutama, saab sellest raamatust väga palju targemaks tallielu reaalsuse kohta, sõnnikukoristamiseni välja.

Üks mõnusalt suurte illustratsioonidega raamat on Tiia Metsa jutustatud “Vahva Toomas. Vana Toomase legend”, mis räägib loo keskaja kroonikast: sellest, kuidas Tallinna sümbol Toomas oli vahva võitleja. Seal on ohtlikkust ja keskaja hõngu. Tekst on ka nii mõnusalt suur ja ladus, et seda saab algaja kirjatähtede-lugeja ka ise ette võtta.

Aga ühe teise raamatu teksti väljanägemise kohta on meil märkus. See on omapärase loo ja must-kollaste piltidega, Kristi Kangilaski “Päike läheb puhkusele”. Kõik on eriliselt hea, välja arvatud see, et tekstifondiga on mängitud igal leheküljel… igas reas on mingi üllatus, ja näiteks on helekollane tekst vahel pandud pruunile taustale. Selle kohta öeldakse vist “üle kujundatud”? Tulemuseks on, et teksti lugemine väsitab lugejat palju rohkem kui tavalisel raamatul… Päikesekassi lugu on aga igal juhul lugemist väärt!

myshop-8060918-30LIHTSAD PERELOOD

Paljud laste hitt on (sooliselt ära jagatud, võtkem seda siis tõsiselt või lugegem just teise soo raamatuid ka) Prantsusmaalt tõlgitud poiste “Kaspari lood” ja tüdrukute “Laura lood”. Igas loos on mingi laste igapäevaelu probleem – hajameelsus, armukadedus, esinemiskartus – , mis siis arenedes õnneliku ja õpetliku lõpu saab. Väiksematele on need minu meelest päris head raamatud, millel on oluline pedagoogiline ja samastumise aspekt: sa pole maailmas oma murega üksi, Kaspar/Laura on samas hädas, ja lahendus on siin! Vahel on küll tõlge kuidagi kohmakas ja ettelugeja peab asja paremas kõnekeeles ümber ütlema.

…Ja siis on meil umbes samaväärne meie enda Eesti asi, meie oma pere “Anna hambad”. Mis seal salata, meie peres on see üks lemmikraamatuid, on see siis seepärast, et need lood on inspireeritud meie pere laste endi poolt, või ongi neis see “miski”, mis köidab, laste igapäevaelu, nende fantaasiamängud ja muidugi nende reaalsus: kaklused pereliikmete vahel… Üks, mis kindel: lapsed oskavad nautida lühivormi. Ei pea, vahel isegi ei tohi lugudel lasta pikaks minna ainult sellepärast, et saaks ju küll. Need on naksid lood, nagu ütleb Anna.

 

R139258SOBILIKUD ETTELUGEMISLOOD

Kas teie peres on ka sellist olukorda, kui on vaja kaks last korraga “magama lugeda” ja nad ei mahu korraga enam kaissu (või on teil kaisus hoopis kõige väiksem)? Meil on selleks puhuks raamatud, kus korralikke pilte pole, aga tekst kannab. Hiljuti välja antud teostest käib siia “Mina arvan. Lapsesuu ei valeta”, raadiosaadete põhjal kokku pandud lausekillukesed maast ja ilmast. Mõni neist kildudest pole täiskasvanu jaoks ei naljakas ega jabur, aga lastele need meeldivad. Üks minu lemmikmõtteid sealt raamatust: “Päeval oled sa rammusam ja öösel oled sa hästi lõtv.”

“Pange silmad kinni, pead padjale, siis loen edasi!” on selliste raamatute lugemise õhtune reegel meie kodus.

Ka Piret Raua “Teistmoodi printsessilood” ja “Natuke napakad lood” sobivad selliseks lugemiseks oma mustvalgete joonisustega. Need lood meile meeldivad (piltide osas on eriarvamusi)! Kentsakad tüdrukud keset kõnelevat asjademaailma, kus printsessiatribuutikat täiesti omamoodi on väänatud, ja lihtsalt natuke napakad lood, kus iga tegelane on mõnusalt, fantaasiarikkalt tobe. Olgu see siis näiteks muna, kes tahab pea peal seista või notsu, keda ei võeta kooli vastu.

Ja ema seisukohalt, lühikesi iseseisvaid lugusid on hea ette lugeda. Lastele meeldib ka valimise hetk: kust iganes raamatu otsast saab nüüd võtta järgmine… Samamoodi loeme Karin Hanssoni “Muinasjuttude võlumaailmas” ilma piltideta ja üsna klassikaliselt mõjuvaid (st ilma napakusteta) omaloomingulisi muinasjutte, samuti Ilmar Tomuski “Volli”-sarja:  selle uusim raamat “Volli kasvab suureks” ilmus mullu, naaskel Volli on nüüd koolipoisiks saanud ja avastuste-pahanduste areaal laieneb, iga tema lugu saab eraldi lugeda. Hea huumoriga ja kindla sulega kirjutatud, meie lemmik! Samad sõnad Kristiina-Kass-kvaliteetmärgiga “Õpetaja Kusti kummitab” raamatule, seal on erinevad naljakad lood maast ja ilmast, näiteks teosele pealkirja andnud läbipaistvaks muutunud õpetaja.  Ja sama hästi läheb sellises olukorras Markus Saksatamme “Tädi hakkab tuuleloheks”, kus lühilugudes seiklevad tädid ja onud.

Muidugi sobivad need raamatud ka iselugejatele, või hoopis vanemal lapsel nooremale lugemiseks.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.