Jätkan ülevaadet viimase kahe aasta jooksul ilmunud lasteraamatutest, mille tegin ajakirja “Pere ja Kodu” palvel, see lugu ilmus lühendatud kujul ajakirja augustinumbris.
EESTI LAPSEPÕLVELOOD
Meie raamaturiiulid on kirevalt täis rahvusvahelist tõlketoodangut, aga kusagil siin on olemas ka see meie oma Eesti, see, mis õpetab lastele just selle maa kohta, kus nad kasvavad, võibolla vaid veidi teise nurga alt ja teisest ajastust, kui nad ise kogenud on.
Evelin Mikkeri “Epu” räägib ühe tüdruku ja tema venna pahandustest. Küll andsid nad oinale šokolaadi, küll pani vennas õe kakao-hernesuppi sööma või jättis ta õunapuu otsa pea alaspidi rippuma… See autor teab kirjutamise kõige olulisemat reeglit: lugeja soovib, et midagi juhtuks. Kahju vaid, et raamat on välja antud autori oma jõul ja ilma toimetajata. Mõni lugu jääb justkui poolikuks (kuidas jänku oma jalalahasega hakkama saab?), aga mis veel häirivam: kõik raamatu tsitaatid on üksteise otsas, ilma taandridadeta, ja lugedes ei saa alati kohe aru, kes uut juttu alustab. Seepärast sobibki see raamat küll vanemate poolt ettelugemiseks, aga algajale iselugejale jäävad need ligipääsmatud tekstiseinad paraku liiga raskeks.
Selle raamatuga umbes samasse sfääri jääb Jaan Rannapi “Suvelinnud”. Üks poiss ja üks tüdruk maal vanaemade juures, elamas elu, kus kanad munevad ja kangasteljed lõksuvad ja ojast saab vähki püüda… Elades elu, mis üha harvemaks jääb ka Eestimaal. Ka siin teab vanameister, kuidas loo abil lugejaid lõa otsas hoida.
Ja üks (heas mõttes) vanamoodselt, ehk siis ajatult mõjuv raamat on pisike koeralugu “Robi” Olivia Saarelt. Üks pere saab endale üles kasvatamiseks kutsika ja lühikeste lugude haaval areneb põrandale pissijast suur koer… kes siis ära tuleb anda, et uue kutsika kasvatamisega peagi jätkata. Raamat jääb ehk natuke liiga kergeks, aga – lastele see meeldib! Samamoodi naudivad nad õblukest “Hiir Sennimeri seiklused maakodus”, autoriks Liina Ellik.
VEEL LOODUSEST JA LOOMADEST
Peeter Ernitsa “Jäljeaabits” on hea raamat metsa kaasa võtta, aga sobib oma pildi- ja seletava materjali poolest ka niisama (ette)lugemiseks. Miks on kännus augud? Miks on heinakõrte vahel sülg? Aga pesadest ja jälgedest veel huvitavam on muidugi see raamatuosa, mis tutvustab kõigi metsas liikujate kakajunne.
Selle raamatu sugulane on Eve Hele Sitsi “Mooni metsauudistaja”, mis tutvustab metsas kasvavaid loomi-lindi-taimi. Kogu Mooni-sari on kuldaväärt idee (varem ilmunud teostes tutvustatakse näiteks talurahva töid ja eestlaste rahvakalendrit), tunnen aga, et neis lugudes jääb vajaka siduvast ainesest: tekstid jäävad laste haaramiseks liiga kirjelduslikeks-akadeemilisteks. Aga ette lugeda ja oma lapsi harida saab nende abil kindlasti, pealegi on juures korralikud värvilised metsaelu tutvustavad joonistused.
Hästi lihtsa tekstiga, stiilne ja minialistlik on Heljo Männi “Karupoega otsimas”. Minajutustaja, väike laps, koputab vastu metsa ust, palub sissepääsu ja kohtab seal igasuguseid olendeid, kellega ta peab lühikesi kahekõnesid. Midagi olemuslikult lihtsat, metsatunnetuslikku on siin raamatus.
Hoopis omamoodi looduseraamat on aga Eve Hele Sitsi “Nätsupaberi rännak”, raamat, millest saab pooridesse teadmise, et prügi maha ei visata. Tuulepoisid veavad lugejat ühest kohast teise, igal pool looduses on prügi, mis unistab paremast tulevikust, enda sõpradest pakendikonteineris. See, kes prahi maast üles nopib, saab aga vastu kingituse.
VÄRVIRAAMATUD
Aga Jolanda Heero “Haldjaprintsess ja tema sõbrad” on 4-aastase tüdruku tehtud värviraamat, ilmunud tänu Hooandja rahva abile. Lugeda siin suurt pole, aga iga pildi all on oma ülesanne (lisa midagi, leia kedagi). Ja üldine sõnum on vahva: ka sinuvanune tüdruk võib avaldada raamatu! Teine hitt on meil “Mamma Muu ja Varese nuputamise raamat”, kus tavapärasele värvimisele-mõistatamisele boonuseks on lehma ja varese naljakad dialoogikillud, samad sõnad “Mamma Muu ja Varese arvutamise raamatu” kohta.
Maara Vindi ja Villu Kase joonistatud-kirjutatud “Kohviaur ja teeaur” on aga selline raamat, mille filigraanseid pilte saab kõigepealt värvida ja siis muinasjuttu ette lugeda, või vastupidi. Selle sarja värviraamatud on meie tüdrukutele väga meeldinud. Omamoodi muinasjutumaailm, oma reeglitega ja oma hõnguga.
TRÜKITÄHEMAAILM
Teate ju küll neid viie-kuue-seitsmeseid, kes ise lugema tahavad hakata, aga esialgu vaid “suuri tähti” jagavad. Mina leidsin meie viiesele “Ullipi seiklused”, ühest trollipoisist ja ta metsasõpradest. Ridade all on isegi sõnaseletused, mida meil hoolega veeritakse ja teadmiseks võetakse. Raamatu lõpus on ka tegelastest väljalõikamiseks pabernukud, vahva. Kahju ainult, et raamatusse on sattunud läbivaks tegelaseks keegi “Aavikuemand”, aga raamatu lõpus saab temast “Haavikuemand”. Väike teravsilm märkab selle ära…
Meie trükitähe-lugeja lemmikuks kujunes hiljuti aga “Pannkoogiraamat”, hea laste huumoriga, vähe teksti, hoogne rütm. Raamat sellest, kuidas sünnib pannkook ja mis hääled (Krõksti! Lürps! Uih-Aih!) on sellega seotud, samuti mis toiduained ja kust need tulevad. Lõpuks aga, nuuks, juba otsas… homme saab veel! Minu pannkoogisõber Anna on valmis seda raamatut mitu korda järjest läbi lugema. Ja eriline rõõm saabus, kui ta märkas, et tagakaanele on trükitähtedega kirjutatud täpne pannkoogiretsept!
Trükitähelugejale lähevad peale ka “Isa sokk on matkasell”, Eesti luuletajate kogumik lihtsaid ja otsekoheseid värsse (“Meie peres tatt ja köha enestele leidsid koha…”) ja Triin Soometsa “Miks sul pole saba?” värsiread.
Viimatinimetatu on 4-sammulisest raamatute sarjast “Loen ise”. Alles veerijad saavad tähtsalt raamatuga ühele poole Epp Annuse “Uku ja kaelkirjak” väga lihtsa teksti abiga (1. Sammu raamat), aga samast sarjast pärit armsa tekstiga Kristiina Kassi “Unelinnu pesa” on juba 4. samm, kirjatähtedega lihtne tekst, tublile lugejale!
LASTELE JA SUURTELE
Üks omamoodi raamat on Aapo Ilvese “Muinasjutud lastele ja suurtele”. Ma ei soovitaks seda raamatut kõva häälega lugema hakata, laps kaenla all, sest tekstis võib ootamatult olla näiteks väävelhape abil piinarikkaid surmi plaaniv sarimõrvar. Võibolla ei taha te seda lugu oma lapsele tutvustada? Aga igatahes on enamik lugusid ootamatult sürrid ja andekaid assotsiatsioone täis, paljud killud ongi mõistetavad vaid täiskasvanule. Aga meie 9aastase lemmikmuinasjutt on ühest tüdrukust, keda kõik Leedi Kaagaks narrisid.
Samamoodi peaks viisakas inimene vist Peeter Sauteri “Wanradt-Koelli katekismusega” enne igaks juhuks ise tutvuma. Meil juhtus nii, et hakkasin otsast lugema ettejuhtuvat jutukest ja väänlesin natukese aja pärast naeru käes (“Kaka tuli püksi. Püksid olid üllatunud…” Niimoodi see lugu algab.) “Emme, loe nüüd edasi, ära naera!”… Pärast loo lõpule jõudmist proovisin uut ja see oli minu jaoks juba liialt sinna halva maitse piirile jõudev (“Tädil oli pepus lukuauk…”) Aga sellised need lood ongi, tegelasteks on kakad, puuksud, nokud, tussud, ninakollid, aga ka näiteks jumal ja ingel. Muidugi avastasin raamatu hiljem lapse koolikotist, ta oli selle salaja kooli kaasa võtnud, sõpradele ettelugemiseks.
Kolmas tabuteemadega flirtiv raamat on tšehhi “Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele”. See on raudselt ettelugemise raamat ja tasuks iselugeja-lapse eest peitu panna, kui sa just ei taha, et ta loeks kilde seksist ja muust sellisest… Raamatu üleehitus on järgmine: tavakirjas on tavaline lugu ühe tavalise pere elust, aga vahepeal on kaldkirjas ainult vanematele mõeldud märkused. Arvata on, et ühel päeval leiab selle raamatu laps, kes asjale pihta saab ja ahnelt kõik need märkused sisse kugistab.
LIHTNE JA AJATU
Minu isiklik lemmik kogu sellest raamatusaagist on aga Indrek Koffi “Meie suur puu”. Ka sellel on imeilusad ja samas rahulikud pildid, suur väärikas formaat, aga meie peres ei ole sellest saanud lapse iselugemise-raamatut. See on just nimelt teos, mille jaoks on vaja (vana)vanema häält ja lapsukest külje alla, sest see raamat räägib ajatutest väärtustest. Suur puu, kes on maja hoovis kasvanud juba sellest ajast, et mäletab vanavanavanaisa lugu. Ja palju muud. Imeliselt lihtne ja samas mitmekihiline raamat, mis vermib lugejat, mis iganes vanuses ta on. Aitäh!
Ja aitäh ka kõigile neile lastejuttudele, mis ilmusid, aga siia ülevaatesse ei mahtunud.
…Jätkub homme!