Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa

Ja siin on kolmas osa minu loosarjast, see ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” septembrinumbris. 

Kuidas saada last lugema? Kuulamisharjumus ja raamatute passiivne armastamine on temasse külvatud juba esimesest eluaastast, aga nüüd on ta veninud pikaks ja käib juba koolis, tähti tunneb ammu, aga näed, ikka ta veel kardab täiesti üksi kahe kaane vahele astuda.

Muidugi, tänapäeva lapse maailmas ongi nii palju muid ahvatlusi, millega vana armas raamat peab konkureerima. Võibolla peakski neid kõigepealt silma alt ära peitma? Kõik need nutifonid ja muud ekraanid vait lülitama?…

Ja siis on raamat. See ei tohiks olla liiga paks ega liiga tiheda kirjaga. See peaks algama ja kulgema haaravalt, kuni ongi viimane lehekülg käes, ja ta on uhkelt rõõmus: “Ma lugesin selle raamatu läbi! ISE!”

Siinkohal on väike ülevaade minu ja mu 9aastase tütre Marta saagist: otsisime häid iselugejate-raamatuid Eesti kirjastuste viimase aja toodangust.

R142059ÜHE ÄPARDI PÄEVIK

Selles sarjas on oma võlu, mis üle ilma sadu tuhandeid lapsi ära teinud. Ameerika autor Jeff Kinney on arvutimängu- ja koomiksitaustaga, küllap see põhjendab, miks ta suudab nii hästi kaasaegsete lastega kontakti saada.

“See polegi nagu päris raamat,” ütles Marta, kui ta esimese sarja teose lugeda võttis, täiesti isesesisvalt seda poes endale välja valides. Jah, terve see nn äpardi päevik on kritseldatud justkui-lapsekäega pilte, ning ka trükifont on justkui-käekiri. Ja muidugi väga oluline on autori hääl: iseenda jaoks oma lugusid ausalt kirja panev veidi tobe ja väga arusaadava maailmaga vinniline eelteismeline. Autentsuse illusioon on tõesti lausa uskumatult suur, nagu oleksidki teiselt päeviku pihta pannud ning oled niimoodi poolkogemata sattunud tema ellu. Äpard on muide keskmine laps, nii et tal on probleeme nii suurema kui väiksema vennaga, ja muidugi ema-isa ja sõpradega… Üks päevik sai läbi ja meie Marta nõudis uut. Raamatusõltuvusega oli ametlikult algust tehtud, võisin ma rahulolevalt nentida.

9789985219034.jpgDETEKTIIVIJUTUD

Ülimalt loogiline on anda lugemissamme tegevale lapsele kätte mingi mõistatusega seotud lugu, mida ta ei saa pooleli jätta, sest ta tahab teada, kuidas see mõistatus laheneb… Päris algajale iselugejale on hea raamat prantslase Philippe Lapeyre “Detektiiv Nuhvik”, see sai näiteks ühel meie tuttaval tüdrukul esimeseks iselugemise-verstapostiks. Detektiivkoer ja sekretärkass peavad lahendama müstiliselt kaduma läinud hamstri juhtumi, ja asjad pole sugugi nii, nagu nad näivad (nagu korralikus detektiivisüžees ikka). Mina telliks selliseid väga lühidaid, päris lihtsa sõnavaraga algajaile mõeldud põnevusjutte juurde!

Järgmiseks sammuks algajale lugejale võiks sobida rootslase Martin Widmarki “LasseMaia detektiivibüroo” sari, kus on juttu rohkem ja sõnavara veidike keerulisem, aga siiski on tegu raamatutega, mis on esiteks põnevad, teiseks lihtsalt jälgitava suure trükifondiga ja kolmandaks mitte liiga pikad-paksud. Laps saab lugedes kiirelt kätte eduelamuse, neelates lugusid ühes väikelinnas elava Lasse ja Maia seiklustest. Tundub, et lastele on ka hea saada kinnitust, et vahel suudavad just nendevanused lahendada mõistatusi, mis täiskasvanutele üle jõu käivad. Politsei kratsib nõutult kukalt ja nii ei jää hädasolijail üle midagi muud kui pöörduda laste büroo poole. Ja samas ei ole autor libastunud ka täiskasvanute põlvkonna liigse naeruvääristamise kiusatusse.

Veidi keerulisema keele ja tihedama tekstiga, ehk järgmine samm noorele raamatuneelajale võiks olla meie kodumaine Ilmar Tomuski “kriminalistide”-sari, ka siin on peategelaseks üks tüdruk (Kribu ehk Piia) ja üks poiss (Krabu ehk Mati) ja nemadki peavad lahendama mõistatused täiskasvanute maailma kiuste, omaette nutikalt tegutsedes. Tegevusliinid viivad Eestimaalt ka välja, Soome ja Šotimaale.

Veel üks samm keerulisema teksti poole nö kriminaalkirjanduses võiks olla Reeli Reinausi “Detektiiv Triibik loomaaias”. See raamat on juba palju kopsakam, nii mahult kui ka haardelt. Peategelane, 7aastane poisilik tüdruk lahendab kõigepealt kaks lihtsamat ja siis rahvusvahelise kuriteo, tema ema ja isa on pildilt ära ning ta elab tädi-onu juures (raamat algabki Harry Potterile viitamisega ja nõiakoolist unistamisega), tõeline lohutus on loomade maailmas ja loomaaias. Raamat puudutab lisaks kriminaalsetele liinidele mitmeid muid olulisi teemasid, näiteks koolikiusamist, erinev-olemist, kooliprogrammide tüütust.

Ja mainikn siia vahele ka legendaarse ameeriklase  briti Roald Dahli (kõik tema raamatud väärivad mu meelest lugemist ja ülelugemist!) hiljuti eesti keeles ilmunud teose “Matilda”, mis Triibiku-looga veidi kokku kõlas. Mõlema raamatu peategelaseks on tüdruk, kes läheb kooli ja on varaküps, andekas, teistmoodi, ja tal tekib oma õpetajaga iselaadi suhe. Matilda lugu on jutustatud mõnusalt liialduste ja huumoriga vürtsitades, ühe maailma parima jutuvestja poolt.

…aga tagasi kriminaalsele lainele. Tean oma tutvuskonnas kahte last, kes muutusid raamatuinimesteks just tänu Tartu-soomlasele Mika Keränenile. Hiljuti täienes Mika Supilinna-laste-salaseltsi sari raamatuga “Professor Must”. Miks ma enda soovituslikus nimekirjas selle viimaseks jätsin? Sest minu meelest on seda raamatut, nagu üldse Keräneni lastekrimkasid, veidi keerulisem jälgida. Ringi sebivaid detektiivtegelasi on lausa viis ja näiteks äsjases raamatus on eraldi tegevusliinideks koolitants ja jalgpall, mis otseselt kriminaalse liiniga ei haaku. Aga igal juhul on tegu geniaalse pätiga (ma ei saa kahjuks raamatute puänte siinkohal välja anda) ja kindlasti on soovitav pärast raamatut teha lapsele ekskursioon Tartusse, Supilinna, kus kõik need detailselt kirja pandud tänavanurgad, mänguväljakud ja õlletehas ka päriselt olemas on.

 

Hinrikus-Et-head-haldjad-sind-hoiaksid-2012KIUSAMINE, KAMBAD JA KONFLIKTID

Huvitav on märkida, mismoodi need eelmainitud lasteraamatud kannavad küll kõik teatud mõttes vanamoodsat elustiili, lapsed saavad seal joosta end hingetuks, ronida üle aedade, teha kuurinurkades salakohtumisi, aga samas tulevad kõikidesse nendesse juttudesse sisse ka tänapäeva tehnika liinid. Mida hakata peale, kui telefon saab tühjaks just kõige sobimatul hetkel, kui vaja pättidest täiskasvanule teatada ja sa avastad, et ei tea peast ühtegi telefoninumbrit? Mida avastad kuriteopaigast leitud paberitükil leitud sõna guugeldades? Mis saab, kui sa ei oska telefoni sissetulevat sõnumipiiksu maha keerata ja oled varjanud end otse kurjategijate nina alla, ühes oma telefoniga…?

Telefonid on laste maailmas ka staatuse sümboliks. Väga ilmekas telefonistseen (“Telefoni pole või? Katki läks või?”) stseen on Kadri Hinrikuse raamatus “Et head haldjad sind hoiaksid”. See on raamat emata jäänud õest-vennast, keda kasvatab hajevil olemisega ületöötanud isa. Puudutatud on koolikiusamiste ja esimese-teise Eesti teemat. Hästi kirjutatud sotsiaalselt tundlik raamat, mis meie tundlikule lapsele lõpus lausa pisara silma tõi.

Reeli Reinausi “Aguliurka lapsed” puudutab samuti tänapäeva esimest-teist Eestit: ühe kinnisvaraarendaja poeg satub isa äritehingu tõttu elama agulisse ja puutub seal kokku hoopis teistmoodi poistega, kui ta on kohanud oma varasemas elus. Väikestest konfliktidest areneb sõprus ja me saame jälgida agulikamba seiklusi: kuidas nad otsustavad hakata tegema mängufilmi. Raamat on täis lõbusaid miniseikasid, aga arvestama peab, et see on tõesti mahult kogukas ja vajab lugemiseks aega, sobides pigem “edasijõudnud iselugejale”.

Ja veel rohkem edasijõudnule võib soovitada Juhan Voolaidu “Kullamäe lugusid”, ka siin toimuvate poiste seiklused väikelinna äärelinnas ja vanal armsal moel, võsade, kraavide ja kuuride vahel.

 

9789985326701_tagasitee-koju-kaarli-ja-jette-seiklused-vorgus_151KÜBERSEIKLUSI

Tiia Kõnnussaare “Tagasitee koju” viib lugejad aga otse tänapäeva laste unistuste keerisesse. Arvutimängud! Asusin lugema pigem tõrkega ja oma lapsele ma seda raamatut siiani veel andnud pole, sest ta ei tea esimestel lehekülgedel toimuvatest võitlus-arvutimängudest veel mitte midagi. Aga kui laps nagunii on arvutihull ja sooviks iga vaba hetke arvutis veeta, siis kõnetab selle raamatu algus teda vägagi. Edasi algavad peadpööritavad seiklused. Nagu laste põnevusjuttudes (ja kui mõtlema hakata, sageli ka täiskasvanute omades) sageli kombeks, on siingi peategelasteks üks mees- ja üks naissoo esindaja. Nad satuvad veel katsetusjärgus olevasse muinasaja mängu otse sisse, naha ja karvadega ning väikese hamstriga, ja peavad seal loodusjõudusid aitama hakkama, et maailma päästa ja et ise tagasi koju jõuda.

Teine silma jäänud küberseikluslik lasteraamat on aga Ilmar Tomuski “Mauno saladuslik kadumine. Väga kriminaalne lugu”. Samamoodi nagu Tiia Kõnnussaare raamatus, on ka siin tegelik sõnum kübermaailma vastu ja vanamoodse maailma poolt. Saladuslik viirus nimelt digitaliseerib kõiki ja kõike ettejuhtuvat, pääsevad vaid need, kes on lapsepõlves päris, st suusõnaliste muinasjuttudega kokku puutunud!

 

 

 

533788_433092196746693_357653548_nMUINASJUTUMAAILMAST

Üks huvitav raamat on eestlanna Kairi Looki debüüt “Leemuripoeg Ville teeb sääred”, see on ühelt poolt vana armas loomamuinasjutužanri esindaja ja teisest küljest moodsa maailma žanr: reisikiri. Head huumorit täis, kuigi osa nalju jõuab vist küll vaid täis kasvanud ja Pariisi-Amsterdami külastanud lugejale kohale.

Ning kõige lõppu minu lemmik, sellest raamatusaagist: ameeriklanna Kate DiCamillo “Mustkunstniku elevant”. See on maagiline lugu, kus põimuvad unenäod ja tegelikkus ja kus viimastel lehekülgedel on raske pisaraid tagasi hoida. See on ka üks neid raamatuid, mida lugema asudes tõepoolest ei tea, mis on selle loo reeglid, ja juhtuda võib kõike. Kes usub ja loodab, selle unistus läheb täide.

 

3 arvamust “Mida meie pere põnnid loevad? 3. osa” kohta

  1. Lihtsalt vahemärkuseks- “Matilda” on eesti keeles ikka juba ka varem ilmunud. Meie raamaturiiuli versioon kannab aastanubrit 2005

  2. Ja Roald Dahl ei ole kuskilt otsast ameeriklane, vaid Walesis sündinud norralane, kokkuvõtvalt legendaarne britt 😉

  3. Ma väga vabandan! Kahjuks ajakirja läkski valesti, seal toimetajatest keegi ei märganud. Mina tõesti arvasin, et Dahl on ameeriklane (lihtsalt ta raamatud on Ameerikas nii tuntud… sellest mul see segadus tekkis.)
    Tuleb niisiis välja, et kolm maailma parimat lastekirjanikku (minu hinnang :)) on kõik Skandinaavia taustaga: taanlane H.C. Andersen, rootslane A. Lindgen ja norra verd R. Dahl.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.